Minu Kanada. Ene Timmusk

Чтение книги онлайн.

      Viimasel tunnil müüaksegi mõne dollari eest kilekotte, mida võib siis kõigega täita, mis aga sisse mahub. Ma kahtlustan, et mõned ootavadki seda hetke, kuigi samas võid parematest asjadest nõnda ilma jääda. Seesama pahandav proua käib ostjate vahel ringi ning kamandab neid kotte mitte liiga täis toppima!

      Omamoodi kurb on see osa müügisaalist, kus on välja pandud Eestist toodud nahast esemeid ja linaseid linikuid. Keegi on need kunagi suure hoolega oma Kanada sugulastele valinud ning nüüd seisavad nad kurvalt vanakraami hulgas. Nende kõrval on reas tuttavad suveniirid, mis tõenäoliselt Eesti-reisidelt mälestuseks kaasa toodud, kuid millele enam oma kodus kohta pole leitud.

      Kuid kokkuvõttes on see tore üritus, mille kordaminekut tähistatakse hiljem vahva koosviibimisega, kus osalejad kannavad võimalikult huvitavaid basaarilt leitud riideid. Saadud tulu läheb aga noorte toetuseks nii siin kui Eestis, kus mitmed koolid ja lasteasutused on naisorganisatsiooni AKEN käest raha saanud.

      KUS JA KELLEGA ELAVAD TORONTOLASED

      Meie kõige esimene aasta Kanadas möödub väikeses toakeses majas, mille omanikuks on esimese vabariigi ajal advokaadiks õppinud härra Hannes Aser. Omal ajal kuulus ta Riigikogusse ja täitis hiljem Viljandi maavanema kohustusi. Kanadasse tulles pidi ta paljude teiste eeskujul võtma vastu töö, mis elamiseks raha sisse toob, ja nõnda rügas endine poliitik ühe suure kaubamaja laos kuni pensionini välja. Vabal ajal osaleb ta aktiivselt kohaliku eesti ühiskonna tegevuses. Vanust on tal ligi üheksakümmend, kuid vaim on värske ning mõistus terav.

      Iga päev teeb Hannes korrapäraselt jalutuskäigu kodulähedasse kohvikusse. Kenasti viigipükstes ja triiksärgis ning kepp käes, sammub ta, pisut kühmus, kuid siiski kindlalt oma sihi suunas. Keppi polegi õieti vaja, sest aeg-ajalt ununeb see kusagile maha ning siis peab minema otsima, kuhu täpselt.

      Hannes on siiani oma majas vastu pidanud, samas kui enamik teisi eakaaslasi veedab muretult aega eestlaste vanadekodus Ehatare. Ei ole sugugi kerge kodu maha jätta ning paljudele tähendab vanadekodusse minek oma endise eluga jumalaga jätmist ja justkui allaandmist. Sellepärast ei kiirusta Hannes oma kodust lahkumisega.

      Meie kohuseks saab maja ja Hannese eest hoolitsemine. Mina koristan, pesen pesu ja teen süüa. Tom võtab enda peale raskemad ülesanded nagu näiteks… oravatega võitlemine! Ühel heal päeval otsustavad nad teha oma pesa katuse alla. Päikesetõusul ajavad nad meid oma krabistamise ja jooksuga üles, nagu oleks käsil äge hommikuvõimlemine. Mina ei ole sama tubli ning keeraksin parema meelega teist külge, et trennist ainult unenägusid näha. Viimaks otsib Tom oravate ukseava üles ning lööb laudadega kinni, kuid ülemiste naabrite müra ei taha ikka otsa saada. Tuleb välja, et neil on pojad pesas. Hoolimata Hannese nõuandest pisipere sinna jättagi, sest tüütuid närilisi on linnas niigi palju, läheb Tom ning võtab tõkke eest ära. Niipea, kui veendume, et oravad on minema kolinud, sulgeme katusealuse ava uuesti.

      Saame Hannesega kenasti läbi, kuigi mõni olukord paneb silmi pööritama ning kannatuse proovile. Üks asi on oma vanemate või vanavanematega koos elamine, teine võhivõõra vanainimesega sama katuse all olemine, kui proovid vanuri iga näpunäidet vaidlemata järgida.

      „Kus muruniiduk on?” küsib Tom kevade saabudes. „Rohi natuke pikaks kasvanud.”

      „Ei ole vaja veel, las kasvab!” arvab Hannes asjale käega lüües. Nädal hiljem astub ta koputamata meie tuppa ning teatab Toomasele: „Kas sa oled näinud, kui kõrge muru on? Kes seda muruniitjaga enam lõigata saab!”

      „Kuidas ma seda siis lõikan?” paneb Tom pliiatsi lauale, mille ääres ta emale-isale kirja kirjutab.

      „Ega sul midagi muud jää üle, kui kääridega muru pügada,” ütleb Hannes tõsise näoga. „Mul on kusagil garaažis need olemas!” Näen juba vaimusilmas, kuidas minu mees käpuli muruniitja rolli mängib.

      Tom suudab siiski selgeks teha, et masinaga saab ikka paremini rohu kallale minna ning kääride otsimise peale ei tasu sugugi aega raisata. Sammub siis Hannese sabas niiduki juurde ning teeb töö vanahärra valvsa pilgu all ära.

      Tundub, et imeilusa säravrohelise muru omamine on Põhja-Ameerikas täielik kinnisidee. Muidugi, ma ei vaidle vastu, see näeb väga kena välja, kuid millise hinna eest! Vesi, väetised, putukatõrje… mida kõike selle nimel ei tehta! Kanadas kulutatakse muru hooldamise peale 2 miljardit dollarit aastas!

      Toronto kuumade ilmade ajal, mil linnaisad paluvad rohtu mitte kasta, leidub ikkagi hulgaliselt neid, kes peavad oma muru puhta joogivee kokkuhoiust tähtsamaks. Me ei suuda oma silmi uskuda, kui esimest korda ühe eramaja ees kastmissüsteemi märkame. Peame lausa seisma jääma ja uurima, kas kusagil on peidus mõni lillepeenar, mis kuivaga vett vajab, kuid silme ees laiub ainult lai erkroheline väli.

      Kuna meile tundub seesugune murukummardamine ja vee raiskamine väga arulage, siis ei saagi meie maja esine nii kaunis välja nägema nagu paljudel teistel. Minu muru kuivab suvel vahel hoopistükkis kollaseks, sest lisaks sellele, et päike mulda küpsetab, imab vägev vahtrapuu viimasegi tilga enda elushoidmiseks. Isegi kui mõni naaber omaette imestab, mis on meie rohuga juhtunud, pole keegi veel märkusi teinud. Suuri trahve pole me samuti kaela saanud, kuigi hooldamata muru eest võib siin trahvi saada küll. Näiteks Kanada pealinnas Ottawas tehakse aastas umbes kaks tuhat kaebust naabrite majaesise kohta. Need, kes tahavad oma meelerahu säilitada, lähevad aga lihtsama vastupanu teed ning lasevad mullale paigutada plastist kunstmuru, mida müüakse umbes kahekümnes erinevas variandis. Siiani olen ise seda ainult Toronto kesklinnas näinud. Eemalt pettis tõesti silma ära ning ega sellel istudagi väga viga olnud. Ainult kahju, kui kõige kunstliku kõrval, mis meid ümbritseb, isegi tavaline rohi ära kaob.

      Niipea, kui ma endale töö saan, muutub vanahärra eest hoolitsemine eriliselt väsitavaks. Hannes teeb märkusi, miks me nõnda vähe kodus oleme ning miks toit alati õigel ajal laual ei ole. Püüan küll seletada, et hommikul ei ole mõtet putru lauale jahtuma jätta, sest meie lahkumise ajal on ta alles voodis, ning õhtusöögi ajaks ei jõua ma alati koju. Meie tasuta toake on taeva kingitus, kuid siiski süveneb minus üha enam tunne, et omaette elamine ja meelerahu on rohkem väärt kui kokkuhoitud raha.

      „Kuhu kõik mu hõbelusikad kadunud on?” nõuab Hannes ühel pühapäevahommikul, kui oleme just pannkookide söömise lõpetanud ja ma istun toas, raamat käes.

      „Lusikad?” panen ohates raamatu lauale. „Need on köögis, kus mujal…”

      Sammun Hannese sabas aeglaselt pikast kitsast trepist alla kööki lusikaid üle lugema.

      „Sahtlis on neid üks, kaks…” loen ükshaaval. „Kokku kaheksa. Kolm tükki kuivavad kraani kõrval laiskliisul ja Tom on ühe ilmselt oma kohvitassiga teleri ette võtnud.”

      „Ongi kõik siin,” peab Hannes üllatunult tunnistama. „Aga parem on, kui nad kogu aeg sahtlis oleksid!”

      Tom kehitab minu kurtmiste peale õlgu, kuni ühel vihmasel sügisnädalal jääme nii Hannes kui mina grippi. Vaene Tom peab kahe haige eest hoolitsema, mis tähendab talle mitut magamata ööd. Meil on Hannesest kahju, sest päris lähedasi tal polegi, kes külla tuleksid, ning haigus hirmutab isegi paremad sõbrad ja tuttavad eemale.

СКАЧАТЬ