Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kombel pole sel päeval nõndanimetatud sõbra- ja heas naabritoas kedagi peale pererahva enda ja ühe mehe, kes pole pärit Paunverest. Kiir nagu… natuke oleks näinud seda väikese sõõrhabemega isandat, kel ürgpikad põsenukid ja niivõrd ladus jutt, et kõige oma mossis näoga kuula teda kas või ise. See võõras isik on oma võrdlemisi raskest seljapambust räpasele lauale ladunud ilusaid asju: välgumihkleid, nõelu, sõrmkübaraid, nuge, kahvleid, tasku- ja sulenuge ja… mine loetlema kõiki neid asjakesi.

      “Ohhoo!” sügab säärt seesama võõras ja vaatab üsna teraste silmadega alt üles. “Keda ma näen! Istuge manu – väga võimalik, et teilegi siit meeldib midagi. Kas te mind siis tõesti enam ei mäleta? – Kippel! Mitte just nii päris läbikukkunud ärimees, aga ütleme, et ta on poolel teel… nojah, kuidas te nüüd just soovite. Istuge, palun, lähemale, ajame mõne sõna juttu.”

      Nooja-noh, nüüd muidugi meenub Kiirele üks tükk aega, eriti üks talvine öö siinsamas Paunvere lähedal, kus…

      “Kas te müüte neid?” küsib. “Ma et… vist küll ostan mõne asja, aga miks te oma kaubaga hakkasite käima nii halval ajal? – Talv käes, tee konarlik ja lund nagu ei olekski – nüüd pole lusti käia.”

      “Härra Kiir!” sõnab ärimees Kippel niivõrd mõjukalt, et isegi prussakas peatub pliidiraual ja jääb kuulatama, mis öeldakse edasi. “Härra Kiir! Teie kas ei taha mind enam tunda või tõesti ei tunne; aga kõige konarluse peale vaatamata ma siiski olen seesama Kippel, endine Nossovi ärijuht. Just praegu on kõige parajam aeg käia maal ringi oma kaubaga. Mis te tahtsite ütelda? Teie ärge ärritage ennast – see on tervisele kahjulik.”

      “Ei, mis’nd…”

      “Lubage, härra Kiir – te juba olete kuulus isik oma sõbra ja koolivenna Lesta kaudu –, lubage, et ma natuke täiendan oma ütlemist. Lubage, et ma… Nojaa, just nüüd ongi see õige käimine. Praegu on jõulueelne aeg, rahvas kodus, raha taskus, just nüüd ostetakse midagi. Jõulueelsel ajal tulevad pulmad, neile vaja nuge ja kahvleid, aga kellele ma müün oma kaupa suvel, kui rahvas on nurmel ja heinamaal? Jah, õigus: käik on raskevõitu, aga kõik taluinimesed on kodus – midagi võetakse, ma ei salga. Vaadake välja, härra Kiir, lumekübemeid sajab, ja väga võimalik, ehk teiegi ostate midagi.”

      Noh, kindlasti. “Aga, härra Kippel, te nüüd käite maid ja radu… kas te… pole näinud…? Ühe sõnaga: mina hakkan teiega ühes sammuma mööda neid konarlikke teid; ma isegi aitan kanda teie pampu. Tulen! Andke siia oma käsi!”

      Einoh – ilmtingimata.

      Ja sõbramees see-ja-see saab oma armsalt naiselt veel kord ilusasti läbi tehtud, läbi pargitud, läbi põimitud ning…

      Ning siis läheb Kiir ühes Kippeliga vaatama Eesti asunikutalusid.

      Aga enne minekut peab Kiir siiski kodus ära käima ja omastele sõna viima, et ta jälle läheb matkale, muidu võidakse teda hakata otsima politseiga.

      “Mis seal’s on!” nõustub Kippel sellega otsekohe. “Ma tulen kaasa, ja siis teie kodus ehk valitegi minu kaubast, mis teile just meeldib. Nagu ma näen sõrmusest – olete abielus, niisiis aitab valida teie prouagi; loomulikult on daamidel oma erisoovid.”

      “Jah, jah.”

      Nüüd pole Georg Aadnieli meel enam pooltki nii hapu nagu alles üürikese aja eest: nüüd tal vähemalt on väljavaateid asunikutalu leidmiseks. Ja peaasi: ta enam pole üksi ses neetud ringis, millest ei näinud mingisugust väljapääsu. Ärimees Kippeli seltsis ta kindlasti purustab selle võru ja rõnga, mis ähvardas hoopis lämmatada tema ihu ja hinge.

      “Nii,” ütleb, jõudes koju, “nüüd laduge välja oma kaup, härra Kippel, siis räägime edasi.”

      Ärinik meeleldi täidab seda käsku.

      “Vaata, Juuli! Vaata, ema!” sõnab Kiir tähtsalt. “Ei, tulge kõik siia lähemale ja valige igaüks endale välja, mis kellelegi meeldib! Mina maksan.”

      Benno kõõritab töölaualt venna poole: Jorh on millegipärast kahtlaselt heas tujus, sest muidu ta pole maksmisega kunagi väga ohter. Kas ta jällegi pole purjus?

      Ei paista olevat, või kui ongi, siis üsna vähe. Vaja siis tõesti astuda lähemale ja vaadata neid imeasju seal teisel laual. Nojaa, see luupeaga taskunuga igatahes kuluks talle ära nagu marjaks. Isa vaatab nõelu ning on nii enamvähem huvitatud välgumihklist ja habemenoast, ema ütleb, et ta ei mõista siit võtta midagi, ja noorperenaine Juuli üldse ei taha midagi. Lõpuks ta ikkagi nõustub vastu võtma paar sõrmkübarakest ja mõne rulli niiti.

      Georg Aadniel tingib kaunis jonnakalt ja maksab raha. “Noh,” ütleb seepeale, “nüüd siis võime minna.”

      “Kuhu siis sina kipud?” küsib ema, aimates paha.

      “Kes? Ah mina või?” kortsutab poeg kulme. “Lähen kaupmehe-härraga ühes, vaatan natuke ringi.”

      “Mis asja sa vaatad?”

      “Noh, vahest ehk on ripakil mõni asunikutalu; üksi on igav käia.”

      “Kuule, Jorh, kas sa’s ikka veel pole pääsnud sellest jaburast mõttest? Mis valu sul on selle asunikutaluga?”

      Jätku ema teda täiesti rahule – see mõte pole jabur. Tema, Jorh, on seda asja kaalunud igast küljest ja jõudnud kindlale otsusele, et see mõte ja kavatsus on õige. Kas nad siis tõesti kuni surmani peavad siin istuma, tagumik tagumiku küljes kinni – pole õiget eluruumigi. Ei, tema meeleldi tahaks näha, et neil kõigil oleks veidi lahedam elada.

      “Näh,” uriseb vana meister pahaselt, “enne kõlbas siin elada kõigil, aga nüüd enam mitte. Mis sa laiutad? Ei mõista sa ise talutööd, ei mõista ka Juuli. Kas sul pole meeles, mis toona ütles Ülesoo Toots? Kas ta ei öelnud, et talutöö on raske?”

      “Toots, hmh… võib-olla, et kõneles kadeduse pärast. Mis sina arvad, Juuli?”

      “Ei mina tea midagi arvata,” ohkab noorik. “Tee kõik nii, nagu pead paremaks.”

      “Aga kuidas sulle meeldiks olla taluperenaine?”

      “Mulle meeldib kõik, mis mind tegema pannakse.”

      Ent nüüd juba muutub vanaperenaine ägedaks. “Oled ka sina, Juuli, üks põrandalapp!” tänitab. “Mis abielunaine sa oled, kui ainult kiidad järele, mis see tuulispea sulle ette ütleb? Näita ometi kord, et sinulgi on sõna kaasa rääkida! Ütle Jorhile, et näe, ma ei liigu paigastki, osta endale kas või kaks talu. Küll ta siis hakkab kartma ja jätab oma lollused. Aga seni sa muud pole teinudki, kui alati jah ja aamen, mis tema sulle iganes ette laulab.”

      “Jah, noh, mis ma talle ikka ütlen; ega ta enam pole mõni nooruke.”

      “Ei, härrasrahvas,” süütab Kippel sigarijunni ja võtab omakorda sõna, “mina olen siin majas küll võõras, aga niipalju ma siiski luban endale tähendada, et hea talu on kullaauk. Mina isegi hakkaksin talupidajaks, kuid olen selleks juba liiga vana. Aga härra Kiir – see on hoopis teine asi. Meesterahvas paremais aastais – see muidugi pole minu asi –, kuid ma ei taipa, mispärast vanahärra ja vanaproua teda keelavad astumast uuele eluteele?”

      “Ei, las läheb, las läheb,” põrnitseb Benno, “siis tõesti tuleb siia lahedam elu. Mingu või põrgusse, siis on ta seal vähemalt СКАЧАТЬ