Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma seni veel kunagi pole kuulnud ega näinud; harilikult ikka on nii, et kõik harjutused ja proovid tehakse õhtuti. Lubage, pai härr, minulgi on natuke aimu seltsielust.”

      Aga nüüd tõstab häält isegi Georg Aadniel, astudes noormehele otse nina alla. “Mis sa, Leo, tahad Liblest? Kui ta on joodik, siis olgu, ega ta pole joonud sinu raha. Mis ta teeb, see on tema enda asi. Egas iga kökimöki pole temale ettelugeja.”

      “Lõuad!” puristab noormees, suunurgad natuke vahul. “Nüüd tuleb siia vahele veel keegi rätsepakoi! Teistele mõistab õmmelda pükse, aga ise käib ilma püksata vallamaja õues! Kas see on ilus?”

      Nüüd aga alahindab noorur, vaeneke, kellest pärastpoole võiks saada mõistlik mees, Georg Aadnieli. – Keskealine, vaimu ja keha poolest tublisti kange mees annab rohelisele haukujale sellise kena kõrvakiilu, et viimane tukerdab, tukerdab ja siis kukub kraavi. Neiu kiljatab, paneb käed kõrvade juurde ja jookseb Paunvere poole.

      “See oli hästi antud!” süütab ärimees Kippel uue sigari. “Kahju, et ma sedasama ei teinud mõne Nossovi pojaga… siis, kui oli paras aeg. Praegu muidugi on hilja; praegu käi siin, kott seljas, nagu sant. Küllap ma juba taipan, et olen käinud alla apra tublisti, aga mis teha? – Elama peab.”

      “Kas siis Leo enam ei tõusegi kraavist?” küsib teine noormees murelikult, lapselikud huuled naljakasti pruntis, justkui oleks praegu sündinud.

      “Küll ta…” tahab Kippel midagi ütelda, kuid samal hetkel lendab rusikasuurune kivi Kiire käsivarrele.

      “Ai, kurat!” karjatab rätsep, silitades valutavat kohta.

      “Lähme edasi!” kehitab Kippel õlgu. “Igatahes ja ilmtingimata me nüüd teame, et ta elab, sest koolnud inimesed ei pillu kividega.”

***

      “Ohoi!” hüüab Ülesoo Joosep, kes parajasti seisab õues, kui matkajad jõuavad pärale. “Keda ma näen!”

      Ta ei tee ses õues õieti mitte midagi, vaid seisab niisama, käed seljal, nina taeva poole, otsekui uurides käesolevat ja tulevat ilmastikku. “Siis ütelge ometi, armas rahvas, kuidas te nii ühel meelel sattusite siia kolkasse?”

      “Kuidas me sattusime…?” pöörab Kiir kaela kõverasse. “Just sel kombel, et tulema hakkasime ühel meelel.”

      “Noh, väga ilus, et tulite!” kätleb peremees külalisi. “Mis Paunveres uudist?”

      “Sellest las kõneleb Lible,” käänab rätsepmeister pea teisele poolele, “tema teab seda asja kõige paremini. Mina ei mõista muud kui kakelda.”

      “Mis jutt see siis jälle on? Kellega sa kakled?”

      “Kõigiga, kes parajasti on käepärast.”

      “Ega sa ometi minule kallale tule,” taandub Toots naeratelles. “Minu ajad on möödas; mina kaklesin enda juba nii ilusasti välja, et mitte enam kunagi ei tahaks ajada niisuguseid asju. Kõik need sõjad ja värgid tegid mu luud-kondid nii sõredaks nagu sõelapõhja. Aga lähme sisse, kaua me siin seisame vinges tuules! Olge nii lahked, härra Kippel, Lible ja koolivend Jorh!”

      “Tubli, lähme sisse!” patsutab Kippel peremehe õlale. “Muuseas on mul teie juurde natuke asja. Mina just olingi see isik, kes härra Kiire siia vedas. Kellamees, niipalju kui kuulsin tema jutust, oleks tulnud niikuinii.”

      “Kas mõnda allkirja või…?”

      “Mis allkirja? Mina’nd tulen teilt allkirja manguma! Hea küll, lähme tarre, seal räägime. Kas proua on kodus?”

      “Kodus, kodus.”

      “Ai, ai, milline tore loss teil!” seisatab ärimees ja paneb käed puusa. “Ei, nagu ma näen, hakkab maa linnale järele tulema ehituste suhtes. Aga… ega ma pole kade, härra Toots – andku jumal. Mul endalgi oleks võinud olla niisugune maja, aga mõnda inimest närivad asjaolud. Püüad, püüad, aga kaugemale ei saa ega saa, kui oled.”

      Meeste kambrisse astudes teeb Raja perenaine sellise liigutuse, otsekui tahaks end peita võõraste eest, kuid seda ta oleks pidanud tegema veidi varemini – praegu on juba hilja. “Oh, oh,” punastab tihedasti ja pühib käsi põlle külge, “ma olen nii korrast ära ja räpane! Mul polnud vähematki aimu, et siia tuleb mõni võõras.”

      “Jätke niisugune jutt, proua Toots,” heidab Lible käega. “Egas te ometi kogu eluaja kavatsenud kanda pruudikleiti! Me kõik oleme tööinimesed ja… töö ei ole häbi.”

      “Noh, olgu kuidas on,” taandub noor perenaine teise tuppa, aga ma siiski… Ma tulen kohe tagasi.” Ning abikaasale: “Sa, Joosep, paku võõrastele vähemalt istetki!”

      “Nojah,” on Toots kohe nõus, “istuge, istuge, head inimesed; puhake jalgu! Praegu kah niisuke halb tee, et…”

      “Oi, kulla Tootsi-härra,” võtab Kippel pambu seljast ja istub laua juurde, “praegu on kuldne tee: pole enam seda hirmsat pori ega…”

      “Jah, selles mõttes’nd küll,” kehitab Ülesoo peremees õlgu. “Aga eks ta ole konarline. Istuge, istuge, sõbrad! Las perenaine kohendab end veidi, siis ehk keedab meile klaasikese kohvi.”

      “Jäta, Joosep, kõik sinnapaika,” arvab Georg Aadniel, “ära piina perenaist! Egas me tulnud jumal teab kui kaugelt, et meid kohe on vaja puputada. Tulime siia mitte kohvi jooma, vaid hoopis teise asja või õigemini: teiste asjade pärast. Ega sa, kulla koolivend, pole veel midagi kuulnud?”

      “Kuulnud? Millest?”

      “Noh, ikka sellest asunikutalust või nii…?”

      “Asunikutalust…? Hm… Kas sul’s veel nüüdki on peas see mõte? Seekord, kui tulid Tallinnast, siis küll kõnelesid, et nii ja naa, aga ma arvasin, et noh, sõber on natuke pehme, et eks tal varsti möödu see tuju. Aga nagu ma kuulen… Ega sa’s ometi tõesti?”

      “Ei, tõesti, tõesti, armas Joosep. Ma just nende kiuste…”

      “Noh, ainult teiste kiuste ennast hoopis võõrale alale viia – seda ei maksaks teha. Ja nagu ma seekord märkasin, on sinu vanemadki selle vastu.”

      “Vanematel pole siin midagi ütlemist!” mühatab Kiir tusaselt. “See on minu oma asi, mis ma teen. Ja kui mina juba olen käsile võtnud mõne asja, egas mina seda jäta.”

      “Jajah,” pilgutab Lible silma, “seda ma kuulsin jah, et Kiire-saks tahab asunikutalu osta.”

      “Mis asi see on, mida sina ei kuule? Sina kuuled neidki asju, mida üldse pole olemas. Nojah, tahan jah osta talu – mis siis sinul sellest? Hmh?”

      “Ei, mitte midagi. Egas ma räägi halva mõttega. Ostke, ostke, Kiire-saks; nagu mäletan, oli teil juba ammugi niisuke tung… maad harida või nii. Oi paraku, kui minul oleks raha, ma ise ostaksin endale maalapikese ja elaksin igatahes paremini kui praegu, vähemalt poleks mul siis tarvis sekeldada kirikisandatega. Ja see raha mul juba oleks võinud olla, kui…”

      “– kui see poleks kõrist alla läinud,” noogutab Kiir pead.

      “Jajah, täiesti õigus!” kinnitab Lible. “Ses tükis ma küll olen täieline masuurikas. Näen isegi ja saan aru, et teen halba endale ja oma perekonnale, aga mitte midagi ei saa parata; justkui vamm on sehes. Ja kes mind СКАЧАТЬ