Sügis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

      Küll oleks tore,” ütleb Kiir, jõudes maanteele, “kui meil nüüd oleks kaasas veel keegi kolmas.”

      “Näiteks – kes?” kohendab Kippel oma seljapampu.

      “Noh, kas või… kas või seesama Toots. Ta on vaheajal muutunud väga mõistlikuks meheks; minu ema ainult temast räägibki!”

      Kippel seisatab äkki ja annab endale tubli plaksaka vastu laupa. “Oh mind halli lambapead!” õhkab. “Just tema juures jäi käimata! Ja ometi on härra Toots minu vana kunde, ta juba kord ostis minult kaupa… enne suurt sõda. Kindlasti oleks ta seda teinud tänagi, aga mina, vana tohman, ei läinudki tema tallu. Unustasin. Kas ma tõesti juba hakkan vanaks jääma? Ei peaks olema: alles paari aasta pärast saan kuuskümmend. Mu vaim on selge, ja liha pole nõder – kurat teab, kuidas ma unustasin härra Tootsi?”

      “Oh, see laseb end veel heaks teha,” arvab rätsepmeister.

      “Kuidas see laseb end heaks teha?”

      “Torkame Ülesoole. Toots on praegu tipp ja topp; kehaliselt küll mitte, aga ta vaim on selge, nagu te nüüdsama tähendasite enda kohta.”

      “Pagan teab…? Kui õige tõesti torkaks Ülesoole. See küll läheb tükk tuldud teed tagasi, aga mis sellest – ühte ja samasse jaama jõuame kord kõik. Kas pole õigus, härra Kiir?”

      “Te vist kõnelete surmast, härra Kippel? Kas teate: olgu see elu nii hapu kui ta on, aga surra ma ei taha. Ei, uskuge, ma räägin päris õiglaselt. Las kiitleb mõni teine, et ta ei karda surma, aga nii, nagu ma siin seisan: mina kardan.”

      “Põletame Ülesoole!” jälle kohendab ärimees pampu. “Egas meid seal ei oota surm. Kui arvate, et minagi otsin ja ootan surma – siis te eksite. Meie paremad päevad on alles ees. Jah, vahel tulevad niisugused jändrikud mõtted, aga… einoh… Eriti tuleb siis pähe säärane tohuvabohu, kui sulle kipuvad kallale külakoerad, naksavad reiest; siis tekib niisugune tunne, otsekui oleksid ülearune siin maailmas. Aga see möödub. Lähemast metsasalust lõikame endile head kasekepid. Põletame härra Tootsi juurde! Aga ootame veel natuke – las see vanamees läheb mööda; see, kes sealt tuleb.”

      “See… hehee…” itsitab Kiir, “on ju meie vana sõber ja ladrakai Lible. Ta ju on, mis ta on, aga selles vanaduses ta enam pole hädaohtlik. Ootame, eks näe, kuhu ta trügib.”

      Nad ootavad. Ärimees Kippel süütab kustunud sigariotsa ja koputab oma säärsaapaid vastu maantee konaraid, kaabib veidi, nagu noor täkk, olles sõiduvalmis. Lühikese jopiga ja pruuni läkiläkiga varustatud kellamees läheneb.

      “No tere-terekest, meistrihärra!” sõnab juba eemalt. Tema silm näeb veel üsna hästi.

      “Tere jah, Kristjan!” vastab Aadniel. “Kuhu nüüd?”

      “Ah mina või? – Lähen Ülesoole.”

      “Noh, vaat, kui tore! Lähme siis kõik ühes koos ja ühel meelel. Seda härrat sa muidugi tunned Tootsi pulmadest saadik – see on härra Kippel, kaupmees Tartust.”

      “Oih, või veel!” äigab kellamees üle oma vesise silma. “Mäletan väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas ma, vana möga, tookord ometi võisin mööda kihutada linnasakstest!”

      “Noh, sa veel küsid – kuidas? Muidugi olid purjus.”

      “Küllap ma natuke ikka vist olin – pulma aeg.”

      Kippel ja Lible kätlevad teineteist üsna sõbralikult ja siis algab teekond Ülesoole.

      Otsekui võidujooksul ajavad tinakarva pilved üksteist taga, ainult harva vaatab kahvatu päikesesilm nende vahelt. Konarlikul maanteel lendlevad kerged ja kõhetud lumehelbed, justkui otsides endale sobivamat paika, kus kauemini peatuda. Raagus puud raputavad oma mustendavaid käsivarrekesi, ja telefonitraadid undavad nii kaeblikult, nagu oleks neilgi tegemist algava talvega.

      “Nii palju toidumoona võtsite maale kaasa, härra Kippel!” puudutab Lible kaupmehe seljakotti. “Nagu meil siin maal enam sugugi poleks söögipoolist…”

      “Hee,” naeratab Kippel, “kust te teate, et ses kotis on just ainult toidumoon? Siin võib olla ka midagi muud.”

      “Jäta järgi, Lible,” manitseb Georg Aadniel, “küll sa Ülesool näed, mis on selles kandamis. Ega siis kõik maailma inimesed ei mõtle ainult söögi ja joogi peale nagu sina.”

      “Noh, hea küll,” nõustub kellamees, “ma pean suu. Palun andeks, härra Kippel, mul kahjuks juba on niisugune komme toppida oma nina isegi sinna, kuhu sugugi pole tarvis.”

      “Oh, mis’nd sellest!” heidab rändkaupmees käega, naeratades heatahtlikult. “Mis’nd sellest – seda teeme kõik… nii enam-vähem.”

      Väikese teekäänaku tagant tuleb neile vastu väike seltskond: kaks veel üsna rohelist noormeest ja üks keskkasvuline plika. Kõik kolm on prisked ja punased nagu paremat sorti kompvekid Iru poes. Poistel on kraed kaelas, lipsud ees, tumerohekad jopid seljas ja mõlema pükstel on terav viik. Neiu on riietatud täiesti moodsalt; niihästi tema kübara, mantli kui ka lakk-kingade kohta ei saa ütelda midagi laitvat, kui keegi just ei taha lausa norida. Tema suured ja selged lapsesilmad vaatlevad vastutulijaid uudishimustelles, muud nad ei ütle õieti midagi. Peaaegu võiks ütelda, et kõik kolm on linlased, aga nagu varsti selgub, pole asi siiski nii; nad on pärit siitsamast kuskilt ümbruskonnast, igatahes maainimesed, sest…

      “Noh, kuhu sa nüüd tüürid, vana kellatila?” küsib üks noormeestest, kel vaevu märgatavad karvakesed nina all.

      “Möh? Mis?” uriseb Lible kurjalt. “Mis sa ütlesid?”

      “Küsisin, et kuhu sa lähed, vana kellatila?”

      “Ahah, vaata, kui terane! Nagu oleks see sinu küsida, kuhu ma lähen? – Lähen sinna, kuhu ise heaks arvan. Aga sina, kollanokk, enne kui hakkad rääkima vanema inimesega, ütle: tere. “Kellatila” peale ma ei pane rõhku – see on mu sõber –, sest kirikukella helistasin ma juba siis, kui sind veel polnud olemaski.”

      “Noh, noh?” astub noormees Liblele paar sammu lähemale. “Lase aga edasi, küll siis näeme, mis sust järele jääb.”

      “Ma ei tea, palju minust järele jääb, aga sinust küll vist mitte midagi. Oi, oi, küll annaksin sulle siinsamas tubli keretäie, aga ma ei taha tütarlapse nähes teha mingisugust spektaaklit.”

      “Vana joodik!” sülgab ilusa näoga noormees, kellest tema vanemail võiks olla rõõm. “Seisa vahel kodus, ära teota Paunvere alevit, vana siga!”

      “Noo!” silitab kellamees vurre. “Kas sa ei teeks seda asja natuke tasemini; siin on naisterahvas. Kui oleksime omavahel, siis… nnoh… eks siis näeks ja oleks.”

      “Mis? Mis?” käratab õitsev noorur, astudes Liblele veelgi lähemale.

      “Ei midagi!” heidab kellamees käega. “Meie läheme oma teed. Aga kuhu teie lähete, see küll oleks СКАЧАТЬ