Tee viib järveni. Helga Pärli-Sillaots

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja on pidevas hirmus, et ta jutt kaaslast ei huvita. Algul Kalle küll mõtleb, et Leida on nagu maaplika kunagi. Kuid mõne aja pärast hakkab talle tüdruku arglikkus väga meeldima. Selles tagasihoidlikkuses on nii palju austust Kalle kui arenenud linnahärra vastu, see tõstab Kalle enesetunnet, mis linnaplikadega sõbrustamisel mõnelgi korral on pidanud üsna madalale vajuma. Näiteks tollel varakevadõhtul, kui Kalle saatis tütarlaste gümnaasiumi abituriendi peolt koju ja kui too aiaväraval ootavalt peatus ja küsis:

      „Kas te mind ei suudlegi?”

      Muidugi Kalle ei suudelnud. Kalle polnud kunagi tüdrukuid suudelnud ja tal polnud selleks õigupoolest kunagi tahtmistki olnud… Seni kui ta eelmisel õhtul nägi Hele Karste närvlikku, tukslevat nägu ja väikest, kuid arenenud naisesuud. Proua Hele aga oli hoopis midagi muud kui need varblasehäbematud südametud kooliplikad.

      Kõige selle pärast naudib Kalle nüüd Leida austavat häbelikkust ja teeb tüdrukule meheliku ettepaneku:

      „Läheme paadiga sõitma.”

      Leida on muidugi kõigega nõus. Esiteks sellepärast, et Kalle on nii peen linnanoormees, ja teiseks sellepärast, et proua Karste ise saatis neid koos lõbutsema.

      Nad lähevad majakese juurde tagasi, sammuvad läbi aia, kus Karsted ikka veel puhkavad, ning Kalle hüüab oma noorel kukehäälel Helele teatava kättemaksva uhkusega:

      „Me läheme järvele!”

      Hele noogutab ja naeratab ning vaatab siis aiavärava suunas. Kas ta ootab kedagi?

      Noored lähevad paadisillale. Paadi põhjas on vett, nad tõstavad seda välja, niipalju kui neile tarvilisena tundub, ja siis ulatab Kalle Leidale käe, et abistada tüdrukut paati astumisel. Leida on juba nii julge, et võtab selle käe vastu.

      Siis nad sõuavad järvele. Keset järve nad peatuvad ja kõnelevad vee sügavusest ja sellest, et kes siia upub, selle laipa järv enam kunagi välja ei anna. Päikesepaistelisel päeval ei tundugi see jutt sugugi kohutavana. Siis nad sõuavad kalda poole ning Kalle teeb kõrkjaist terve rea parte ja paneb need järvele ujuma. Ja nad mõlemad naeravad, kui mõtlevad, et mõni asjatundmatu jahimees võiks neid pärislindudeks pidada.

      Hele vaatab kiiges olles läbi okste järvele ja muutub naervaid noori nähes kurvaks. Ikka see piinav tunne, nagu puuduks tal midagi. Suvepäev on ilus, Peeter istub vaikselt ta kõrval, sügisel on tal võimalus täie innuga alustada viimast õppeaastat konservatooriumis, miks ta pole rahul, see noor ja ilus naine?

      Mööda teed tuleb inimesi. Siis kriuksub värav. Seekord Hele ei tõuse ruttu. Ta muutub natuke nõrgaks, ta süda hakkab kloppima ja ta lamab lühikese kestvusega uimasustunde tõttu veel pisut aega. Kuid Peeter tõuseb ja läheb külalistele vastu.

      Proua Noora tuleb oma võõraspoja Martiniga. Äkki leiab ka Hele taas kõik perenaiselik-viisakad kõnekäänud. Ta juhib külalised varjulisse nurka – proua Noora istub lamamistoolile, Martin kiike ja Peeter kännule. Martin pakub Helele kohta enese kõrval, kuid Hele eelistab istuda Peetri kõrvale murule.

      Külalised kiidavad viisakalt majaümbrust ja muid hüvesid, milliseid Karsted omavad pansionis mitte elutsedes. Viimaks jõutakse asjalikuma kõneaineni: Martini proovijutlus. Kaks teist võistlejat olevat eelmistel pühapäevadel oma jutlused juba pidanud, eeloleval pühapäeval olevat siis kolmas ja viimne proovijutlus ja õpetaja valimine ühe korraga. Proua Noora on kindel, et Martinil on suurim kuulajaskond, kas või juba seetõttu, et kohe pärast jumalateenistust algavad valimised. Ja kellel on suurem kuulajaskond, sellel on ka enam hääli, on proua Noora loogiline arvamine. Martin ise ei näi nii lootusrikkalt tulevikule toetuvat, ta teab väga hästi, millised tugevad kandidaadid eelmistel Lepaoru valimistel on läbi kukkunud. Noorel mehel on isegi piinlik oma ema agarusest, ta püüab kõnelda millestki muust. Näiteks proua Karstest ja laulust. Tema, Martin, poleks kooliajal küll uskunud, et sellest põikpäisest plikast võiks saada nii tore laulja.

      Hele vaatab oma mehe esimese naise poole. Peeter ei ütle esialgu küll midagi, kuid ta ilmest võib lugeda: oh poisikese rumalust!

      „Sinu ema ei pea mu laulust midagi, nii et pigemini ärgem kõnelgem sellest,” ütleb Hele äkki teravalt.

      „Teid isiklikult, armas proua, pole ma kunagi laulmas kuulnud, sellepärast ei või te ütelda, et ma teist midagi ei pea. Kõnelesin eile ju ainult üldiselt,” hakkab proua Noora ennast vabandama.

      „See, mis te eile ütlesite, käis ka minu kohta, sest erandeid teie ei tunnustanud. Ja mina pole ega tahagi olla mingi erand,” vastab Hele.

      Proua Noora ei vasta esialgu midagi, Peeter köhatab piinlikult ja Martin ütleb lepitavalt:

      „Ema väljendub ikka liialt tugevalt. Kindlasti ei mõtle ta samuti. Igaüks, kes erapooletu tahab olla, peab ometi meie lauljaid tunnustama.”

      Peeter pomiseb midagi umbes samasugust.

      Seisukord on piinlik.

      Õnneks tulevad järvelt Kalle ja Leida. Nad on juba üsna head sõbrad. Täiskasvanuteni jõudes teretavad nad viisakalt, kuid ei kavatsegi peatuda, vaid lähevad edasi mäele.

      „Noorus läheb oma rada,” ütleb Peeter.

      „Jah!” ohkab tema generatsioonikaaslane.

      Hele ja Martin ei tea, kas see „noorus” nende kohta käib või mõtleb Peeter ainult seda veel nooruslikumat noorust Kalle ja Leida näol, seepärast ei ütle nad seepeale midagi.

      Martin vaatab kella ja proua Noora kiirustab minekule, sest pastoril olevat kirikumõisas veel tarvis jutluse kallal töötada, ega see mõni harilik tähtsusetu jutlus ole.

      Martin hoiab natuke liialt kaua Hele kätt ja näib millegipärast kurb olevat.

      „Töötan nüüd veidi. Õhtupoole vahest jalutan ja vaatan, kuidas siinne kalmistu välja näeb,” ütleb ta.

      Hele tõmbab ruttu käe ära ja sõnab:

      „Head nägemist!”

      Lõunalauas kohtuvad suvitajad jälle. Täna on pansionärid esialgu harilikust vaiksemad, sest lauas istuvad uued suvitajad, kes elutsevad lähedal asetsevas talus ja kavatsevad hakata pansionis lõunastama. Uustulnukad on ülilahked altruistid, kes kogu aja pakkumistega hoolitsevad kaassööjate eest ja ise ikka viimastena võtavad. Nad pole enam väga noored, kuid vist on nad värskelt abiellunud, sest nad on teineteise vastu väga õrnad ja tähelepanelikud. Naise nimi on Dorothea, mis on liigutavalt kooskõlas kogu ta isikuga: pikk, kõhn, fantastiliselt moestläinult riietatud ja juuksekeraga kuklas. Uuesti võib seltskond näha tõendatult sõnu armastuse pimedakstegevast mõjust: Dorotheal on pisikesed silmad, suured, kollased hõredad hambad ja kartulikujuline nina. Ta mees on väike, pisikese intelligentse näoga, võiks ütelda isegi „ilus mees”. Aga kuidas nad teineteist armastavad! Selles on midagi otse kurvakstegevalt liigutavat.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ