.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läheb kergel sammul pansioniperenaise juurde, kes just äsja on koju jõudnud, ja kõneleb südamelt oma kavatsustest. Perenaine on väga rahul.

      „Eks ta ole, kui teil proua kah tuleb, abielurahva asi, eks see telehvon ole ikka segajaks küll. See tuba on ikka rohkem nagu üksikute jaoks,” seletab ta. Lahkelt lubab ta nii Peetri kui ka selle homme saabuva naise toitmise eest edaspidigi hoolitseda ning täies arusaamises teineteisest viivad nad, Peeter ja pansionipidaja, Peetri pakid naabermajja.

      Õhtulauas on Peeter kindel, et proua Noora, kuuldes Peetri korterivahetusest, ütleb pool-etteheitvalt:

      „Aga, Peeter!”

      Kuid Noora ei ütle midagi. Vist on ta viimase kümne aasta jooksul elus siiski veel midagi juurde õppinud.

      Jälle kõneldakse ministrist. Perenaine toob piima ja seletab veel korra, kuidas minister juba maikuus on palunud enesele hoida just seda kahe vedrumadratsiga tuba. Minister olevat nimelt eelmisel suvel siit läbisõidul pansionis einetanud ja tubasidki vaadanud. Talle olevat siin väga meeldinud.

      Peeter kui kõige uuem pansionär peab enda kohuseks perenaise vaimustatud seletusele mõne viisaka sõnaga vastata. Teised on seda lugu ministrist juba nii palju kordi kuulnud, et nad vaid tüdinult vaikivad ja oma „siseministeeriumi” eest hoolitsevad.

      Söögisaalist lahkumisel küsib proua Noora: „Kas see pole sulle tülikas kusagilt kaugelt söögiaegadeks siia käia?”

      „Mitte vähimatki. Elan siinsamas järvekaldal.” Peeter näitab oma uue kodu poole.

      „Nii,” vastab proua Noora ja läheb oma tuppa.

      Õhtu pimenedes istub Peeter laudadest sillakesel, mis kõrkjate keskelt ulatub järvele. Ta näeb, kuidas apteeker vaheldumisi sõuab ja mingisuguseid kalapüügiriistu korraldab. Vastaskalda puiestikus kilkavad aleviplikad, üsna lähedal hüppab konn kaldaäärses vees. Ning lahtisest aknast kostab Kalle viiulimängu. Värin läbib vana noorusliku professori keha ja ta on õnnelik, et ta enam kaua ei tarvitse üksinda siin kuulata neid suveõhtu hääli.

      Sest homme saabub Hele.

      Kui Peetril midagi väga rõõmustavat on oodata, siis on ta kõigiga hea. Maksi saab peaaegu nii palju kivide järele joosta, kui ta soovib. Miki võib karistust kartmata Peetri varbaid närida ja proua Noora võib talle hommikul aias kaua aega jutustada oma võõraspojast Martinist.

      Kella poole viie ajal aga saabub omnibuss. Peeter on juba kella nelja ajal postkontori juures ja jalutab seal edasi-tagasi, vahetevahel vaadates mäele, kust punane liiniomnibuss peaks alla veerema. Muidugi ei saabu see sõiduriist Peetri ootamise tõttu täna minutitki varem kui harilikult. See jõuab pärale koguni harilikust hiljem, sest sõitjaid on tavalisest rohkem.

      Peeter seisab bussiuksest tagasihoidlikus kauguses. Ta teab, et Helele ei meeldi, kui talle ukse juurde vastu tormatakse. Muidugi pole Hele üksi. Ta kõneleb kahe noore inimesega. Üks neist on pikk tume noormees elegantses ülikonnas, teine on üsna noor tütarlaps, lihtsas ja pisut kortsunud riietuses ning päikesest põlenud. Need kolm pole lühikesel sõidul veel jõudnud kõike südamelt kõnelda, nad seisavad sõiduki kõrval ja naeravad, noormees vabalt ja rõõmsalt, Hele närvlikult ja võõras tütarlaps häbelik-tagasihoidlikult. Lõpuks ometi ulatavad nad üksteisele käed ja Hele tuleb Peetri juurde.

      „Tere, Peeter,” ütleb ta, „oled sina aga suvitamiseks pesa välja otsinud! Hakka öösel sõitma ja õhtuks jõuad alles pärale. Ja kõige koledam on see viietunniline ootamine selles unises pisilinnas. Kas suvitajate jaoks ei võiks üks buss hommikupoolel ühendust pidada?” Seda Peeter ei tea.

      „Loodetavasti polnud sul raudteesõidu ja bussisõidu vahel liialt igav?” küsib Peeter luuravalt, ta nimelt on pisut armukade.

      „Ei,” vastab Hele, „õnneks kohtusin koolivennaga, kes tegi läbi sama piinarikka teekonna. Koos oli seda kergem taluda.”

      Niisiis koolivend, mõtleb Peeter. Hädaohutum siiski kui mõni uus tutvus. Et näidata oma vähest huvi tolle mustapealise noormehe vastu, küsib ta:

      „Kes oli see tütarlaps?”

      „See oli Leida. Ta on just majapidamiskooli lõpetanud ja tuleb siia ühe pealinna perekonna juurde teenima. Saime bussis tuttavaks.”

      See on juba Hele komme, sõlmida tutvusi igal pool – sõidukeis, kauplustes ja juuksuri juures. Ta on hea tuttav kirjakandjaga, korstnapühkijaga, elektrijaama rahadekasseerijaga, raamatukogu ametnikega ja teatrite riietehoidjatega. Niisugust annet sidemeteloomiseks ei oma igaüks. Ning mõnikord on neist paljudest tuttavaist natuke ka kasu. Hele näiteks toob vabriku laost alati kleidiriide mõnegi krooni võrra odavamalt kui teised kauplusest ostes. Isikliku tutvuse tõttu saapakaupmehe tütrega saavad Peeter ja Hele mõlemad kingapaarilt paar krooni hinnaalandust. Mõnes muuski äris hoitakse niisuguse armsa ja lahke proua jaoks paremad palad, isegi Karstede kohviveski on ostetud Hele tutvuste tõttu otse esindaja käest, hulga odavamalt, kui sama eset saadakse ärist.

      Nüüd lähevad Peeter ja Hele mööda järveäärset teed. Mees kannab naise heledat kohvrit ja jutustab, kuidas ta pansionist minema on kolinud. Kas kõnelda ka oma esimese naise siinviibimisest?

      Ega see saladuseks saa jääda, otsustab Peeter ja püüab näida võimalikult ükskõiksena, kui sõnab:

      „Mõtle kui naljakas! Tead, kes ka siin pansionis suvitab? Keegi, keda sina veel ei tunnegi.”

      Hele osutab selle tundmatu vastu esialgu märgatavat huvi, kuid kuuldes, et tegemist on ainult Peetri esimese naisega, ei kingi ta sellele kõnele suuremat tähelepanu.

      Peeter on veidi solvunud: Hele muidugi arvas vist, et saab sõlmida tutvuse peaministriga või riigisekretäriga. Kuid ega see suvituskoht olegi niisugune pesa, nagu alul näib. Peeter jutustab naisele ministrist, kes lähemal ajal pansioni saabuvat.See juba huvitab Helet.

      „Kas pansionis klaver on?” küsib ta. Ta vist tahaks ministri ees laulda, et oleks lootusi selle suure härra kaudu saada kutset esinemiseks mõnel esinduslikul õhtul. Hele mõtted on ju alatiselt oma karjääri juures.

      Ei, pansionis pole klaverit. On vaid raadioaparaat, mis töötab siis, kui pansioniperemees oma kodusest jõujaamast selleks elektrit annab.

      „Võib-olla ma saan kirikus laulda,” ütleb Hele.

      „Kas sa siis pead tingimata laulma? Kas sa ei võiks kord ka täielikult puhata?” arvab Peeter.

      „Aga kui mul on võimalus esineda?”

      „Pole ju näha mingisugust võimalust. Ega sa ometi kavatse iseseisvat kontserti anda?”

      Ei, seda Hele ei kavatse. Ta teab, et ta on alles konservatooriumiõpilane ja et ta ei tohi liialt palju riskida. Kuid ta on kõnelnud noore pastoriga, kes eeloleval pühapäeval proovijutlust peab. Kuidas oleks, kui ta jumalateenistusel laulaks?

      Peeter on mõne aja päris vaikne. Nii et Hele tundis siis juba seda pastorit, seda Martinit, kellest Peeter viimaseil päevil on kuulnud nii palju kõneldavat.

      „See koolivend, kellega ma koos sõitsin, see kandideeribki siia pastorikohale,” seletab Hele.

      Peeter kõnnib üsna vaikselt. Ta on lootnud idüllilistele tundidele selle vaikse alevikukese üksinduses. Kuid juba keeb Hele esinemispalavikus. Ja Peeter teab, et naine pole sõnakuulelik laps, kes mehe meeleheaks millestki loobuks. Hele on sündinud ainult kunstnikuks, mitte mehenaiseks. СКАЧАТЬ