Tee viib järveni. Helga Pärli-Sillaots

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaadata noort, temperamendikat naist. Nii juhtus, et Peeter ühel ilusal õhtul suures seltskonnas kuulutas välja enda kihluse Helega. Selle eest sai ta Helelt hiljem üsna tubli kõrvakiilu, kuid nad abiellusid siiski, sest pärast seda seika poleks seltskonnas nende isalik-tütrelikke suhteid niikuinii enam usutud. Nagu pärast nende abiellumist kaheldi nende abieluliste suhete olemasolus.

      „Nii vana mees ja nii noor naine!” sosistasid daamid kohvikus ja raputasid paljutähendavalt pead. Nende suureks mureks ei saanud nad kunagi teada, kas Karstede tõeline suhtumine teineteisesse oli mehe-naise või isa-tütre oma.

      Seda ei tea Peeter Karste mõnel hetkel isegi. Kui Hele äkki istub järve kaldale püstitatud pingile ja koorib jalad paljaks ning astub sogase põhjaga vette, ei tea Peeter, kas keelata teda kui tütart, kes teeb midagi daamile mittesobivat… või vaimustuda naise saledatest säärtest. Lõpuks ta otsustab olla kinnine. Kui Helel on jälle mõni esinemine südamel, siis vajab ta mõnikord mehe abi, ja kui ta abi vajab, siis on ta mehe vastu õrn. Ja Peeter tahaks ilusal suvepäeval saada Hele õrnuste osaliseks.

      „Küll on hea paljajalu olla!” hüüab Hele, kui ta mullasel teel Peetrile järele paterdab.

      Peeter ei vasta. Tal on kaelas kõva valge krae ja jalas linnakingad. Muidugi ainult tänase tähtsa päeva puhul, muidu ta suvitamisel niisuguseid narrusi ei harrasta.

      „Siin on siiski looduslikult päris ilus koht,” ütleb Hele veel.

      Juba muutub kenamaks, mõtleb Peeter ja vaikib edasi.

      Hele tuleb nüüd üsna mehe kõrvale, võtab sukad-kingad teise kätte, paneb oma vaba käe Peetri vaba käe alt läbi ja ütleb üsna pehmel toonil:

      „Tead, Peeter, selle kirikus esinemisega on nii, et muidu oleks kõik korras, pastoril pole midagi selle vastu ja kogudusel ammugi mitte, kuid pastoril on võõrasema, tema tuleb ka siia, õigupoolest ongi juba kusagil siin. Ja see on niisugune naisolend, et pastor arvas, et ta kindlasti ei taha, et ma laulaksin. Ei tea, miks?”

      Peeter pigistab naise käe oma külje vastu. Nüüd tunneb ta Helele juba kaasa. Et isegi see tragi ja püüdlik noor laulja just Noora teele pidi sattuma! Viisteist aastat õppis see daam laulmist. Kõik meie väikese riigi laulmisõpetajad käis ta korrast läbi ja temast ei saanud siiski lauljat. Seepärast ei tunnusta Noora ka ühtki teist andekat ja arenemisvõimelist naislauljat. Ta tõendab, et meil olevat vaid kaks tõelist naislauljat. Üks neist on juba kuuekümneaastane endine ooperilauljanna, kes esineb veel vaid siis, kui mõni seltskonnas nalja pärast palub teda laulda. Teine neist on äriringkondadesse kuuluv ka juba vanem daam, keda õiglane arvustus ignoreerib, isiklikele kasudele spekuleeriv arvustus aga kõrgelt hindab, iga kord ka märkides, milline hinnaline tualett kontsertandil oli. Teisi naislauljaid proua Noora arvates meil ei ole ega saa tulevikuski olla. Muidugi poleks proua Noorale ka meeldinud, kui Hele, noor ja juba õpilasena teatavat tunnustust leidnud, oleks koos ta võiduka võõraspojaga esinenud. Hea laul oleks ju pastorile võinud vaid kasuks olla. Kuid nii kaugele ei suutnud Noora vist mõtelda. Tema suurim huvi oli alati, et mõni „võistleja” ennast ei saaks näidata.

      „Vaata, Peeter,” kõneleb Hele edasi, „sina oled ka sealt generatsioonist, sa ole hea ja kõnele selle võõrasemaga.”

      Nojah, muidugi on Helel abi vaja. Ja ülesanne, mis mehele pannakse, on ka üsna meelitav. Peale selle antakse lahkelt mõista, kui suur võib olla kahe generatsiooni vahe. Helele ei meenu kunagi, et Peetrile igakord ei tarvitse meeldida see jutt kahest generatsioonist. Alles nüüd märkab naine, et Peetrile on midagi vastumeelt.

      „Kas sa ei taha mind aidata?” mangub ta sujuvalt.

      Peeter teeb abituid õlaliigutusi ja prahvatab siis:

      „Mulle tundub, et sinu pastori võõrasema ongi minu esimene naine.”

      „Oh kui huvitav!” vastab Hele elavalt ja näib, et ta peas areneb mingi uus kombinatsioon.

      „Siis ma saan võib-olla isegi temaga hakkama. Meie kahekesi kindlasti saame, eks?” on noor naine juba üsna rõõmus.

      Peeter ei hakka seda rõõmu segama meeldetuletusega, et selline optimism on vahest veidi põhjendamatu.

      Nad jõuavad järveäärse majakeseni. Hele on kõigest vaimustatud ja loob majaperenaisega soojad sidemed, üteldes tema isiku hoolsuse kohta mõned väikesed meelitused, mille ehtsusesse ei usu isegi meelituste saaja, teistest kõnelemata, kuid mis oma otstarbe siiski täidavad. Nii võidetakse südameid ilma suuremate raskusteta.

      Tänu Hele osavale käitumisele ilmub Karstede lauale puhas lina senise paberkatte asemele, Hele voodi ette asetab perenaine kootud vaiba, et „prouake üles tõustes jalgu ei külmetaks”, ja senise lillevaasi suuruse pesuveenõu asemele pannakse tuliuus plekist lüpsik.

      Kui Hele on suvitaja kohaselt kergesse rannamantlisse riietunud, lähevad nad Peetriga jalutama. Peeter tahaks naist kõigepealt viia mäele, kust on näha kolm järve. Kuid Hele soovib kõigepealt näha kirikut. Tähendab, ta mõtleb ikka veel esinemisele? Peeter muutub veidi pahuraks. Miks Hele kunagi ei puhka, miks ta nii tormab oma laulmisega? Kas üldse see siinses maakirikus esinemine võiks olla kuigi suure tähtsusega ühe lauluõpilase karjäärile?

      „Kunagi ei või teada, milline väike asi inimesele õnne toob,” vastab Hele. Nad seisavad juba kirikaias ja naine vaatab otsivalt ringi.

      „Ja kus on kirikumõis?” küsib ta.

      „Sealpool,” näitab Peeter. Siin ei asu pastorimaja otse kiriku külje all nagu mõnel pool.

      Hele vaatab tüki aega kirikumõisa suunas, näib, nagu kaaluks ta sinnani jalutamist. Kuid järsku pöördudes küsib ta teise külge osutades:

      „Ja seal on kalmistu?”

      „Jah.”

      „Läheme sinna.”

      Peetrile ei meeldi küll kalmistul jalutada, kuid tänasel õhtul ei taha ta oma soove liialt esile tuua.

      Kalmistu on vana ja lohakile jäetud. See teeb Peetri veel kurvemaks. Kuid noor naine ta kõrval leiab selles korralageduses toredat romantikat. Ta veerib lagunenud hauakividelt kustunud kirja, siis murrab tihedalt põõsalt oksakese, kõditab sellega Peetrit kaelast ja naerab. Ta pole enam nii noor ega veel nii vana, et niisugune jalutuskäik kalmistul ärataks tas muid tundeid kui romantilisi. Peetrit aga hakkab kollitama kaduvusetunne.

      Nüüd on aeg minna õhtusöögile. Hele on läbematu, ta jookseb kirikumäest alla ja naerab, kui Peeter ei jõua talle järele. Naerab nii nakatavalt, et Peetergi ei saa muud kui naerab. Solvumisest pole juttugi.

      Õhtulauas oskab Hele igaühele ütelda midagi, mis on täiesti oma kohal. Enesestmõistetavusega istub ta proua Noora kõrvale ja ütleb:

      „Olen väga rõõmus, et tutvun teiega. Peeter on mulle teist nii palju head jutustanud.”

      Peeter köhatab tasa. Ta pole Helele peagu üldse Noorast kõnelnud, igatahes mitte midagi eriliselt head.

      Noore naise sõnadest on küllalt kirjulillelises kleidis vanema daami liigutamiseks. Silmapilkselt hakkab ta Helet kõigi nähes kohtlema noore, kogenematu tütarlapsena, kes muidugi kuidagi elus läbi ei tule ilma tema, proua Noora eluvilunud, emaliku abita. Peeter muutub nende kahe naise suhtlemises hoopis kõrvaliseks isikuks.

      Laual on järjekordselt makaronivorm. Nagu igal õhtul, kõneldakse tänagi sellest, kuidas itaallased makarone söövad.

      „Aga СКАЧАТЬ