Tee viib järveni. Helga Pärli-Sillaots

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poisile täis kaastunnet otsa. Ta teab, et poisid sageli armuvad Helesse, sest selles naises on vaevalt puberteedieast välja pääsnuna kõike, mida koolipoiste võlumiseks on vaja: tütarlapselikku ilu, elavust ja kaheksakümne kaheksa aastast küpset naiselikkust.

      Kas Hele aimab, miks täna õhtuvidevikus Kalle aknast voolab nii hardalt Schumanni „Unistus”? Vist mitte. Hele istub puusillakesel ja liigutab vees paljaid jalgu. Ta näib küll alateadlikult muusika mõju all olevat, kuid ta mõtted, kes teab, kus need on? Peeter istub naise kõrval, kuid tal on kingad jalas ja vette ei pane ta oma jalgu ka mitte, sest kellel seda ishiavalu vaja on, mis niisuguse noorusliku tembu tagajärjena kindlasti ei jääks tulemata.

      Apteeker sõuab jälle järvel. Ja puiestikus kilkavad noored.

      Hele liigutab ikka rahutumalt jalgu. Viimaks hüppab ta püsti ja hakkab lahti riietuma.

      …On juba üsna pime, nii pime kui juuniõhtul olla saab. Sirgelt seisab Hele paadisillal ja astub siis mööda treppi vette ning hakkab ujuma.

      „Ära kaugele mine,” hoiatab Peeter.

      „Lähen küll,” vastab Hele naerdes.

      Peeter hakkab hirmu tundma. Võõras järv ja kardetav järv. Kui kergesti võib ujuja kasvudesse takerduda. Kuid Hele pääseb igast hädast terve nahaga. Juba ta tulebki, haarab kätega paadisillast, pritsib jalgadega vett ja hüüab õrnalt:

      „Peeter!”

      Peeter kargab noorusliku kiirusega püsti ja jookseb tuppa, kust toob kuivatuslina ja viskab selle sillale ronivale naisele ümber.

      Hele on vabanenud kogu õhtupooliku kestnud närvlikkusest. Aga kui Peeter esimest korda uinakust ärkab, tundub talle, et naine toakese teises seinas asetsevas voodis ei maga.

      „Hele!” hüüab Peeter tasa.

      Kuid Hele ei vasta, võib-olla ta siiski magab.

      Enne hommikueinet istuvad suvitajad ikka pansioni õues. Maksi seisab kellegi juures ja ootab visatavat kivi. Miki püüab kellegi varbaid närida ja kargleb selle juures.

      Hele vestleb proua Nooraga. Juba on nad jõudnud teemani: Hele ja laul. Proua Noora on oma esimese mehe teise naise suhtes märgatavalt tagasihoidlikum kui eile.

      „Meie kliimas ei maksa lauljail illusioone luua. Naisehääled meie oludes üldse ei suuda midagi korda saata. Tenorid ei saa ka sellise ilmastiku juures areneda. Ainukesed, kellest midagi on loota, on madalad mehehääled,” seletab proua Noora.

      „Kuid meil on ju vägagi kuulsaid ja kõikjal tunnustatud lauljaid, ka naisi,” avaldab Hele oma arvamist.

      „Puha reklaamiga üles puhutud,” vastab proua lühidalt.

      „Ainult reklaamiga ei saa ometi kedagi lauljaks teha,” jääb Hele oma arvamise juurde.

      „Absoluutselt ilma hääleta inimesi on pandud kontsertpoodiumile laulma ja publik on uskunud, et talle pakutakse puhtaimat koloratuuri,” sähvab Noora.

      Hele ei tea, et proua Noora on ka üks äpardunud laulja, seepärast ei taipa ta, miks kaassuvitaja kogu meie lauljaskonnast nii halval arvamisel on.

      „Aga meie muusikaarvustus ei või ometi kogu koosseisus pime või asjatundmatu olla.”

      Noora viskab Helele üleoleva pilgu.

      „Meie muusikaarvustus koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt meestest. Ja mida on selleks vaja, et mehelt head arvustust saada? Ainult siledat nägu ja ilusat kleiti.”

      Niisugust ägedat süüdistust pole Hele veel kuulnud. Esmakordselt elus laseb ta enese millestki tagasi kohutada. Ta ei kõnele midagi sellest, et teda on palutud kirikus laulda. Pastor Martin võib ise selle heaks propagandat teha.

      Kallel näib ka hommikulauas olevat väga nigel isu. Hele pakub poisile juustu. Kalle punastab, kuid ära ei ütle. Pererahvas toob piima, on väga ärevil ja seletab, et ärgu suvitajad pahaks pangu, et täna suurt midagi laual ei ole, kuid õhtu poole tulevat minister, seepärast olevat neil, pererahval, hirmus palju tegemist.

      Pärast hommikueinet on Hele jälle rahutu. Ta tahab Peetriga mägedele jalutada, kuid hakkab varsti koju kippuma ja soovib puhata.

      Ta heidab aeda võrkkiigesse. Peeter istub ta kõrval lamamistoolis ja loeb. Naise silmad on suletud, kuid ta ei maga. Ta tõstab pead iga kord, kui arvab läheduses samme kuulvat.

      Värav kriuksub. Hele hüppab istuli. Tulija on tütarlaps eilsest bussist, Leida. Ta tuleb argliku naeratusega Hele poole, ulatab kohmakalt käe ja sõnab:

      „Neid polegi veel siin.”

      „Keda?” küsib Hele.

      „Neid, kes mind tööle palkasid.”

      „Nii?”

      „Ja kus te siis selle öö olite?”

      „Mul on siin tädipoeg naisega… olin nende juures.”

      „Siis pole viga, kui on ikka kusagil oodata.”

      „Ega muidu oleks viga küll, aga tädipoja naine ei salli mind,” ütleb tütarlaps kurvalt.

      „Miks?”

      „Ei tea,” vastab Leida lihtsalt.

      „Vahest tulevad pealinlased täna. Kui nad ikka inimesel käskisid teatud päevaks siia sõita, siis peavad nad selle sissesõitja peavarju eest ka hoolitsema.”

      Leida ainult ohkab ja vaatab ringi.

      „Siin on mu abikaasa,” ütleb Hele ja osutab Peetrile, kes pakub külalisele oma istme. Leida ei julge seda vastu võtta, vaid istub kõrvalasetsevale kännule.

      Helel on tüdrukust kahju. Ta tuli siia noore inimese suurte lootustega ja pealinlased polnud vaevaks võtnud täpsed olla, nad polnud kuidagi korraldanud, et tütarlaps pääseks nende korterisse kas või ööbimagi. Kuhu oleks tüdruk läinud, kui poleks juhuslikult olnud seda tädipoega? Kas need pealinlased ei mõtelnud, et teenijat palgates tuli enesele võtta ka kohustusi? Hele on rahul, et ta eile tüdrukule mainis, et tulgu ta teda, Helet, suvitamisel külastama. Nüüd ongi tüdruk hädas ja vajab kaasatundvat südant. On hea, et tal siin võõraski kohas on inimesi, kellega kõnelda.

      Parajasti tuleb majast välja Kalle.

      „Tulge siia, Kalle!” hüüab Hele. „Siin on üks tütarlaps, kes on siin võõras ja üksik, lõbustage teda.”

      Kalle heidab Helele kuidagi valulise pilgu, kummardub siis ja ulatab Leidale käe. Tütarlaps tõuseb selle juures kännult ja punastab.

      „Lapsed, minge jalutage veidi,” ütleb Hele emalikult. Kalle vaatab teda veel korra oma nooruslikult valusa pilguga ning siis lähevad kaks noort inimest aiast välja teele ja kõnnivad järve poole. „Kahekesi olles saavad nad kindlasti kõige kergemini esimesest tutvumiskohmetusest üle,” arvab Hele.

      Leidal on seljas valge linane tikandiga kleit, kindlasti on ta selle ise majapidamiskoolis õmmelnud. Kallel on hele lahtise kraega särk, ta kõnnib tütarlapsest viisakas kauguses ja kõneleb ilusast ilmast. Leidale meeldib see noormees väga. Ta ei kõnele nagu need maapoisid, kellega Leidal seni tegemist on olnud, kellel esimeseks СКАЧАТЬ