Ärata surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riidekapp, tohutu telerimonstrum, kardinaga eraldatud kraanikausinišš. Laua peal kandikul olid tee- ja kohvipakikesed, topsid kõrgpastöriseeritud piimaga ning elektriline veekeetja. Seinal oli kaks Victoria-aegsete karikatuuride reproduktsiooni, mõlemad rebasejahiteemalised. Ühe pealkiri oli „Väljasõit” ning pilt kujutas hobust ja meest teele asumas, loom särtsu täis, ratsanik punases mantlis keigar. Teise nimi oli „Kojutulek” ning pilt kujutas sama paari, hobune porine ja rusutud, mees sagrine ja jalgsi, aeglaselt tagasi tulemas. Pildi sõnum pilkas Andrew’d.

      „Vannituba on vist koridoris,” ütles Andrew rutakalt. Möödudes oli ta seda riivamisi märganud. „Aga sul on siin küllalt mugav. Söö täna siin õhtust.” Ta heitis pilgu oma kellale. „Küllap nad toitlustavad kella üheksani. Homme kohtun ma sinuga umbes pool üksteist alumise korruse salongis, eks? Saame ilusti pikalt lobiseda.”

      „Muidugi.” Kate istus voodiäärele ja proovis selle vetruvust.

      Andrew võttis uuesti rahakoti välja. „Kõik arved, mis sul siin tekivad, lähevad minu krediitkaardilt maha – kuid siin on natuke sularaha, juhuks kui sul vaja peaks minema.” Ta tõmbas välja kolmkümmend naela – kõik, mis tal kaasas oli.

      Kate pani need tänamata taskusse.

      „Aga sul ei tohiks seda vaja minna. Ma tahan, et sa püsiksid hotellis,” jätkas Andrew. „Ma ei taha, et sa Bamfordis ringi uitad. See on sinu jaoks võõras linn ja sa võid – ära eksida või midagi sellist.”

      „Sa tahad öelda, et ma võin pubis mõne mehega tuttavaks saada ja hakata talle jutustama kõiki neid väikesi räpaseid üksikasju!” Kate oli taas solvanguid pilduvas tujus.

      „Ma ei taha seda öelda. Jumala pärast, Kate! Sa tead ju küll, et ma räägin ainult sinu enda huvides.” Ta tahtis öelda „Ma armastan sind”, kuid teadis, et Kate naeraks need sõnad põlglikult välja. Ta ütles: „Sa oled mulle väga, väga kallis.”

      Kate lausus hästi vaikselt: „Kunagi ma armastasin sind. Pidasin sind kõige imelisemaks meheks maailmas.”

      Andrew küsis: „Kunagi?”

      Kuid Kate ei vastanud.

      Andrew pomises: „Head ööd. Homme näeme!” ja kiirustas toast välja.

      All haigutas administraator mööda tormavat Andrew’d vaadates. Kell hakkas just kaheksa saama. Kell kaheksa läks administraator töölt ära ja öine portjee tuli asemele. Tüdruk pidas imelikuks, et see paks taat ei jäänud oma armukesega. Ilmselt oli tal naine ning ta kiirustas koju tema juurde. „Kroonis” oldi kõike seda juba nähtud.

      Mis puutub Andrew’sse, siis süütevõtit keerates ei märganud ta – ametis, nagu ta oli – oma koduabilist, proua Flacki, küpsisekarp käes, „Krooni” sisenemas. Proua Flack, mõtted koosolekul, millel ta kohe osalema pidi, ei näinud teda. Kui emb-kumb oleks märganud teist, oleks see võinud viia selgitusteni ja muutnud kogu lugu. Kuid samas jälle – poleks ka pruukinud.

      „Kampsunid Bosniale võeti väga hästi vastu,” ütles Irene Flack. „Nüüd on meil vaja ühte suveprojekti.”

      Kudumisringi daamid liikusid jalgu lohistades ringi ja lõgistasid tühjade tassidega. Taldrikule oli jäänud kaks dessertküpsist, aga keegi ei olnud piisavalt jultunud, et neid võtta. Nad käisid koos ühes „Krooni” privaatruumidest, mida renditi välja mis tahes kohtumispaika vajavale organisatsioonile. See, kõige väiksem tuba, oli idapoolne, külm ja üsna tolmune. Hotell kasutas seda laoruumina ning lisatoolid olid seatud seinte äärde üksteise otsa ebakindlatesse tornidesse. Kuid tuba oli odav, kesklinnas ja „Kroon” pakkus teed – kõik üüriraha sees. Daamid tõid kordamööda küpsiseid. Täna õhtul oli proua Flack toonud dessertküpsiseid ja kreemiküpsiseid. Kreemiküpsised olid esimesena läinud.

      Keegi pakkus: „Võiksime veel tekke teha. Heategevus küsib alati tekke ja nii saab kõik lõngajäägid ära kasutada.”

      „Ma ei või mõeldagi, et peaksin uuesti kõiki neid ruute kuduma,” vaidles proua Warburton vastu. „Nagunii kasutasime me kõik eelmist partiid kududes oma üksikud lõngajupid ära.”

      „Teekannusoojendajad ei paista nüüdsel ajal kuigi teretulnud olevat,” ütles üks eakas kuduja kurvalt. „Sellest on kahju. Mul on väga ilus lõige, nagu krinoliiniga daam. Teate küll, soojendaja on seelik ja selle peale käib väike portselanist naisekeha.”

      „Kui sa oled mõnes Bangladeshi üleujutuses kogu oma vara kaotanud,” ütles proua Warburton, „on teesoojendaja küll viimane asi, mida sa vajad.”

      Alaline rahusobitaja proua Flack märkis: „Rõivad ja tekid paistavad tõesti heategevusringkondades kõige populaarsemad olevat. Mul oli üks väike idee.”

      Kõik vahtisid talle otsa, proua Warburton võitlusvalmilt.

      Irene punastas ja tõi kuuldavale sõna: „Imikupesu.”

      Valitses vaikus. Proua Warburton ütles aeglaselt: „Beebiriided. Kas tead, Irene, see on väga hea mõte. Kõigil neil pagulastel näikse olevat tosinate viisi tittesid.”

      „Tited kasvavad nii kiiresti riietest välja,” pistis üks teine kuduja innukalt vahele. „Mul on palju lõikeid.”

      „Beebilõng on kallivõitu.” Võis olla kindel, et proua Warburton leiab mingi takistuse, isegi kui ta on põhimõtteliselt nõus.

      „Turult võid sa seda hankida väga mõistliku hinnaga, suurtesse kottidesse pakituna,” ütles proua Flack. „Võiksime teha kõige populaarsemaid esemeid: jakikesi, väikesi mütsikesi.”

      „Kas nendes soojades maades,” küsis eakas kuduja, „on beebidel villased mütsikesed peas? Mina oleksin küll arvanud, et see on nende vaese väikese pea jaoks väga paha.”

      Proua Warburton ütles, et on näinud pilte Aafrika beebidest, kõigil mütsikesed peas. Võib-olla läheb öösel jahedaks.

      „Päevaajal,” arvas keegi teine, „võivad mütsikesed kaitsta päikese eest. Väga tähtis on kaitsta beebide pead päikese eest.”

      Asja ühte- ja teistpidi arutades otsustati, et kui Kudumisring kiiresti tööle ei hakka, jäävad Kolmanda Maailma beebid kannatama kas külma või kuuma kätte, ning et mõlemat olukorda saab lahendada, varustades neid villaste mütside ja jakikestega. Kaalutleti ka rätikute kudumist, kuid see heideti kõrvale kui liiga töömahukas ja liiga palju lõnga kulutav.

      See otsustatud, jõudis koosolek lõpule. Tekkis üldine koristussagin. Keegi ladus tassid hotelli jaoks äraviimiseks valmis. Proua Flack otsis oma küpsisevaagnat ja nägi, et nüüd oli see tühi. Ta vaatas karmil pilgul proua Warburtonile otsa, kuid tolle daami ilme oli erakordselt süütu – ja küpsisepuru oli takerdunud tema kreemikasvalge kreppriidest pluusi lehvile.

      Irene pakkus, et sõidutab koju kuduja, kel puudub transport, kuid proua Warburton võttis juba tolle eaka kuduja peale, ja kõigil teistel oli keegi järele tulemas.

      Nad läksid lahku. Kell oli veerand kümme.

      Irene’i väike auto oli vana ning oli hiljuti pahaendeliselt kõlksuma hakanud. Ta lootis, et auto päriselt üles ei ütle. Ta sõltus sellest. Ta oli lesk ja elas üksi linnapiiril ühes ridaelamus, Tudor Lodge’i taga ja täpselt autotöökoja ees. Oli väga mugav elada nii lähedal majale, kus ta töötas Penhallow’de koduabilisena. „Koduabiline” kõlas paremini kui „koristaja”, mis tõi silme СКАЧАТЬ