Ärata surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ära võitle vastasele sobival pinnal, kalkuleeris ta. Vii ta majast välja. Räägi temaga siis, kui sul on olnud aega välja mõelda, mida öelda, ja temal on olnud aega maha rahuneda. Ta on ilmselt pahane, sest sa ei… venitasid talle helistamisega. Ta peaks ju mõistma, kui kiire sul on.

      Valjusti ütles ta: „On juba hilja. Endastmõistetavalt ei saa sa siia jääda. Bamfordis on üks koht, „Kroon”, kus on tube. Mõistlik koht. Anna mulle hetk aega, et Carla üle vaadata. Siis sõidutan su sinna. Kuidas sul sularahaga on?”

      „Pankrot,” vastas Kate.

      „Ma ajan selle asja ise korda. Kui sul oli raha vaja, oleksid pidanud mulle teatama. Mida sa oma igakuise summaga tegid?”

      „See pole teab mis varandus,” ütles Kate põlglikult. „Kulutasin ära. Käisin ühel peol ja mul oli vaja korralikku õhtukleiti. Sain ühe väga ilusa. Maksis kuussada naela. Kuid see pole sugugi hull hind, kas tead. Tegelikult üsna odav.”

      „Pole hull hind?” Andrew vahtis talle jõllis silmadega otsa. „Kuussada naela? Kleidi eest, mille sa tõenäoliselt ainult ühe korra selga paned?”

      „Mida ma oleksin sinu meelest siis tegema pidanud? Minema Oxfami ja ostma kleidi viieteist naelaga? Vaatamata higiplekkidele kaenla all?” Ta tõi kuuldavale väikese ärritussisina. „Ah ole nüüd, sain selle soodushinnaga. Kaks korda alla hinnatud, absoluutselt soodne ost.”

      „Kuussada oli soodushind? Kust pagana kohast sa selle kleidi küll ostsid?”

      „Tualeti,” parandas Kate. „Harvey Nicholsi kaubamajast.”

      „Oxfami ja Knightsbridge’i vahel,” ütles Andrew tuliselt, „on hulk teisi kauplusi. Keskmise hinnatasemega poode.”

      „Mis müüvad koledaid vanu mudeleid, tänan väga.”

      Seda siin ei suutnud ta võita. See oli naise loogika. Kuid sellest polnud midagi. Ta tundis lihtsalt kergendust, et lõpuks ometi nääklesid nad sellise tühise asja pärast nagu uus kleit. Ta tõusis püsti. „Ma vaatan Carla üle. Oota siin.”

      Ta ronis ettevaatlikult uuesti trepist üles ja lükkas magamistoa ukse praokile. Ühtki heli polnud kuulda. „Kallis? Ma lippan korra Bamfordi veinipoodi. Meil on džinn lõpukorral.”

      Ei mingit vastust. Trepimademelt kitsa triibuna tuppa paistev valgusvihk valgustas väikest pudelit öökapil. Carla oli ilmselt võtnud ühe oma tablettidest ja tavaliselt panid need ta magama. Ta ei ärka enne hommikut. Väga hea.

      Ta naasis kööki ning leidis kergendustundega, et Kate oli endiselt seal. Ta tuhnis parajasti külmikus.

      „Jäta järele!” nähvas Andrew. „Ma annan sulle raha, et „Kroonis” õhtusöök osta.”

      „Okei.”

      Tüdruku hääletoon oli muretu. Ta oli nüüd arukam. Ta oli tahtnud Andrew’d hirmutada ja oligi seda teinud. Nüüd oli ta valmis mõistlik olema. Kõik saab korda. Andrew naeratas talle ja patsutas teda õlale.

      „Usun, et sul on „Kroonis” väga mugav.”

      Andrew taipas kohe, kui nad kohale jõudsid, et oli olnud liiga optimistlik. Ise polnud ta „Krooni” kunagi külastanud, kuigi see asetses prominentselt kesklinnas ega saanud jääda märkamatuks. Välisilme järgi oli ta seda alati üsna kenaks vanaks hotelliks pidanud.

      Sees hakkas ta selles kahtlema. Maja oli kahtlemata vana. Esemete väljanägemise järgi otsustades oli maja viimati korrastatud kolmekümnendate keskpaigas. See oli sedasorti koht, kus peatusid kaubareisijad või inimesed, kelle auto läks katki ja jättis nad hilja õhtul tee äärde. Vastuvõtuleti ümbrus oli pime ning lehkas baari lahtisest uksest tulevast nikotiinist ja õlleaurust.

      Andrew kõrval seistes vaatas Kate ringi, näol varjamata vastikus. Ta heitis khakivärvi koti õlale ja küsis: „See siis ongi või?”

      „Pole sel häda midagi. Ülemisel korrusel pole häda midagi,” ütles Andrew nii positiivse tooniga, kui suutis, pidades meeles, et ta polnud kunagi üleval käinud.

      Keegi noormees, kõhnanäoline ja teravapilguline, rõivastatud mustadesse pükstesse ja triiksärki, mille peal kikilips ja vest, ilmus nende häälte peale baariruumist.

      „Tere õhtust, söör, kas ma saan teid aidata?”

      Andrew’d, kes oli juba niigi ärritunud maja väljanägemise ja haisu pärast, pahandas veelgi selle noormehe ilme ja välimus, eriti just tema juuksed, mis seisid püsti nagu okassea okkad.

      Andrew kähvas: „Ma tahan tuba kinni panna! Kas kedagi tööl polegi? Kuulge, teie kõlbate ka.”

      „Vabandust, söör, mina olen baarmen.” Sellega kaasnes kelmikas pilk, just nagu oleks noormees Andrew’ arvamuse ära tabanud ning maksaks nüüd väikest viisi kätte. „Administraator on hetke pärast teie juures!”

      Baarimees noogutas kärmelt Andrew’le ja heitis Kate’ile pikema, hindavama pilgu, enne kui pöördus tagasi oma töö juurde baaririistade ja klaaside keskel.

      „Nõme noor molkus…” pomises Andrew.

      Lõpuks oli saabunud noor tütarlaps, et mingist kontorist välja jalutades neid jõllitades leti taha seisma jääda.

      Andrew selitas kurku ja hakkas otsast pihta: „Kas teil on vaba tuba?”

      „Kas kahest?” siristas tüdruk, libistades pilgu Andrew’lt Kate’ile ja jälle tagasi.

      „Ei, ühest!”

      „Ah nii.” Tüdruk näis kergelt üllatunud olevat. Ta pööras ringi ja silmitses võtmerivi. „Meil on jäänud ainult kahesed.”

      „Siis kahene!” Andrew päris karjus ta peale. „Armas jumal, mis siin kõigil viga on? Miks te küsisite, kui teadsite, et teil on ainult kaheinimesetube?”

      Tüdruk lükkas nende poole väikese trükitud blanketi. „Kirjutage end sisse, palun!” kähvas ta.

      „Las mina,” pomises Andrew Kate’ile. „Ma kirjutan end sinu eest sisse. Parem on sinu nime ja aadressi mitte märkida.”

      Kate kehitas halvakspanevalt õlgu. Taas tundis Andrew end alandatuna. See tunne oli nobe ebameeldivaks harjumuseks kujunema. Nüüd tahtis ta oma külalisest nii kiiresti, kui viisakus vähegi lubab, lahti saada.

      Kärsitute sõrmedega võttis ta rahakoti ning tõmbas välja krediitkaardi. „Pange tuba sellele kaardile. Ja ka teised asjad, söögid ja kõik muu.”

      Administraator kirjutas kaardi numbri usinasti maha. Siis ta pöördus ja võttis konksu otsast suure vanamoelise võtme.

      „Number kuus, trepist üles, teine korrus, koridori lõpus.”

      „Kroonis” polnud uksehoidjat. Tassid oma pagasit ise ja otsid oma toa ise üles. Või tegi administraator lihtsalt turtsakalt tagasi.

      Andrew ja Kate läksid valgustamata trepist üles ja piki kitsast koridori. Jõudnud number kuue ukseni, andis see pärast lühiajalist maadlemist antiikse luku kallal võtmele järele.

      „Armetu!” tunnistas Kate sisse astudes ja kotti voodile visates toa kõlbmatuks.

      „Pole СКАЧАТЬ