Ärata surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaimudest, keda ta ennist oli ette kujutanud, ja vaataks nüüd iseennast siin istumas, higistamas ja sõnadega komistamas. Kui naeruväärne pidi ta küll välja nägema ja kui naeruväärselt tema jutt kõlama. Ilus kujutluspilt, mille ta oli kõigest pisut aega tagasi endast loonud, andis teed ebameeldivalt otsekohesele pildile puterdavast, ülespuhutud tobust. Hirmust kange, mõtles ta, kas see ongi see, mida Kate teda vaadates näeb. Tal ei saanud see saatuslik sõna ju märkamata jääda. Andrew kartis kohutavalt, et Kate hakkab naerma.

      Kuid Kate ütles äkitselt elavnedes: „Sa ei võtnud ühendust.”

      Ah et selles oli siis asi. Andrew peaaegu karjatas kergendusest. Kate oli tulnud siia pahurusehoos. Sellega tegelemiseks olid tal sõnad kenasti käepärast.

      „Vaata, kallis, mul oli see plaanis küll. Aga mul on olnud pagana kiire. Ma olen väga hõivatud mees ja inimesed ootavad minult täit tähelepanu. Mul on palju asju südamel, palju tõsiseid kohustusi.”

      Oh kurat küll, ta tegi seda jälle! Valed sõnad kippusid vägisi keelele. Ta poleks tohtinud kohustusi mainida. Ta jätkas üsna ebakindlalt: „Sa tead ju küll, et veedan poole oma ajast, reisides mandrile ja tagasi, ning kui mul siis lõpuks jääbki mõni päev sinna vahele, olen ma ausalt öeldes täiesti läbi.”

      „Mõelgem nüüd,” ütles Kate. „Kui palju võtab aega postkaardi kirjutamine? Lennukis või Eurostaris istudes on sul selleks kindlasti rohkesti aega. Näiteks läbi La Manche’i tunneli sõites. Kui kaua sellega läheb? Kakskümmend minutit umbes? Jah, külluses aega, et kirjutada üks kaart.” Pilge tema hääles kasvas.

      Andrew tegi hilinenult katse asuda moraalijüngri kohale. „Nüüd aitab, Kate!” ütles ta teraval toonil. „Ei ole sugugi vaja ninakas olla. Ma möönan, et oleksin pidanud sulle kirjutama või helistama. Kuid sa oleksid pidanud mulle teatama, et kavatsed siia tulla, mitte lihtsalt niimoodi välja ilmuma.”

      „Oleksin võinud siia helistada,” lausus Kate. „Ja Carla oleks võinud telefonile vastata. Võinuksin talle öelda, et olen su sekretär.”

      Siiralt hämmeldunud, küsis Andrew: „Miks sa nii julm oled? Millal on sul millestki puudu olnud? Olen teinud sinu heaks kõik, mis teha annab.”

      Kate kallutas end ettepoole ja nüüd oli tema hallides silmades väljendusrikas pilk. Vihkamine. Andrew kohkus seda nähes.

      „Sa jätsid mu maha.”

      „Ei jätnud… Ma pole…” ahmis Andrew õhku. „Ma olen üritanud sulle rääkida, kui kiire mul on olnud. Muide, mul oli plaanis kirjutada või helistada, niipea kui Brüsselisse tagasi jõuan. Ja juhtumisi oled sa kaks korda oma Londoni aadressi vahetanud. Ma helistasin sulle – mitte kuigi ammu – ja sattusin täiesti võõra inimese otsa.” See juba läks. See polnud Andrew’ süü. Tema hääl muutus oma õigust tunnetades külmaks. Sel ei lastud kesta.

      „Ma olen elanud praeguses korteris neli kuud,” ütles Kate jahedalt. „Ma kirjutasin ning andsin sulle aadressi ja telefoninumbri.”

      „Ma ei saa aru, miks sa maja käest lasid,” pomises Andrew.

      „Sellepärast, et ma ei tahtnud seal elada, selge? Inimestest miilide kaugusele Cornwalli topitud. Aga sulle see meeldiks, eks ole? Kui ma oleksin maetud maale, kus mitte keegi ei saaks mulle peale sattuda. Niimoodi sa seda ju tahtsid, eks ole?”

      Andrew ütles külma, pingul häälega: „See on ebatäpne ja ebaõiglane.” See oli tema ametlik käitumismaneer ja tavaliselt oli sel mõju. Kuid mitte tema puhul, nagu Andrew oma jahmatuseks nägi.

      Kate istus lõdvestunult Windsori toolil, heites tema suurejoonelised väited õlakehitusega kõrvale. „Muide, ma olen Luke’iga kohtunud.”

      „L– Luke’iga…” Poja nime mainimisel Andrew võpatas, just nagu oleks tema pihta tulistatud. „Kus?”

      „Peol pärast üht ragbimatši. Läksin koos mõne sõbraga mängu vaatama ja me väheke nagu lunisime endale kutse pärastisele peole. Ta on ikka tõsiselt vormis, eks ole? Päris hea välimusega.”

      „Sa ju ei rääkinud talle?” Andrew’ hääl oli hirmust kõlatu.

      „Muidugi ei rääkinud. Mitte et vaene poiss ei võiks sellest teada tahta. Kuid ma polnud valmis talle rääkima – veel. Kõik nad pühitsesid võitu ja olid üsna täis. Ükskõik mida ma ka oleksin öelnud, poleks see kohale jõudnud. Mul on üks foto. Tahad näha?”

      Ta küünitas maha presentriidest koti järele ja võttis välja sedalaadi kollase ümbriku, milles antakse kaasa ilmutatud negatiivid fotograafi juurest. Ta sobras ümbriku sisu hulgas ja ulatas ühe pildi mehele.

      „Võta, võid selle endale jätta, kui tahad.” Ta andis foto mehele ning asetas ülejäänud ühes ümbrikuga laule.

      Temaga ei saanud sellist asja juhtuda. Nii ei olnud see mõeldud – olukord ei pidanud selliseks kujunema. Ta oli olnud nii loll. Ta oleks pidanud seda ette nägema. See oli õudusunenägu. Carla, heideldes üleval peavalu ja iiveldusega, ei kannatanud rohkem kui Andrew. Kuid tänu jumalale, tal on migreen. Vähemalt ei tule ta alla ega satu sisse astudes peale sellele siin. Kuidas ta seda seletaks? Kuidas võiks ta pakkuda mingitki seletust, mis ei kõlaks võltsilt? Ta tundis end füüsiliselt haigena. Miks küll polnud ta algusest peale siiras olnud, neile kõigile rääkinud, neile kõigest rääkinud?

      Ülesvõte oli hea. Kamp õnnelikke noori inimesi, terveid, ilusaid, kel meri põlvini. Keegi viibutas šampanjapudelit. Kuid võis näha, et enamik mehi oli purjus, isegi Luke. Andrew tundis seda nähes kergendust, sest see tähendas, et tõenäoliselt ei mäleta Luke eriti selle sündmuse üksikasju. Siis tundis Andrew kadedusesööstu, sest tema polnud kunagi olnud sportlik tüüp, ent oli alati kadestanud seda sõbramehelikkust, seda mängujärgset käratsevat vallatlemist, seda usaldust, mis oli õnnistanud füüsiliselt andekaid.

      Pärast hetkelist kadedust oli tema reaktsiooniks viha, mitte ainult Kate’i vastu, vaid ka iseenda ja oma töö vastu. Teda oli Euroopas kinni peetud ja päris tõesti oli see olnud nii enamiku aja sellest aastast. See polnud esimene kord, mil ta ei saanud väljaku äärest ragbimatši jälgida, seda nii Luke’i ülikooliajal kui ka enne seda, poisi koolis käies. Kuid seekord oli tema lavalt puudumine tähendanud enamat kui iial enne. Kui ta oleks kohal olnud, oleks ta sellele lõpu teinud. Ta poleks seda lubanud. Ta oleks Kate’i näinud ja nad kuidagi lahus hoidnud. Olgu neetud Euroopa Liit. Olgu neetud tema karjäär. Olgu neetud tema edukus, kõik olgu neetud. Kõik hakkas rämpsuks muutuma.

      Andrew polnud tundnud end kunagi vanemana, haavatavamana, kõige ümbritseva suhtes nii võõrana. Seal väljas oli maailm, milles ta – nagu ta oli kujutlenud – tähtsa mehena silmapaistvat rolli mängis. Tegelikult ta isegi ei kuulunud sinna. Maailmal ei olnud tema jaoks midagi ja temal maailma jaoks samuti mitte. Ta pillas foto pildikuhjale laual.

      „See on väga rumal mäng, Kate,” ütles ta külmalt. „Sa tead, ta on– See on täiesti võimatu. Mu jumal, see on mõeldamatu! Sa ei tee Luke’ile haiget! Ma mõtlen seda tõsiselt! Ma räägin talle ise. Kirjutan talle homme. Ja vahepeal hoiad sina, noor daam, temast eemale.”

      „Me saime tõesti hästi läbi,” ütles Kate. „Ta on täitsa tore.”

      Andrew peaaegu lõi teda. „Sa hoiad mu pojast eemale!”

      Ta oli mõtlematult nähvanud ja Kate’ile rohkem haiget teinud, kui oli kavatsenud või isegi ette kujutanud end suutvat. Kate peaaegu kukkus toolilt, kallutas end siis ettepoole ning andis samaväärse mürgisusega vastu: СКАЧАТЬ