Ärata surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eelistanud seal isa näha. Muidugi tegi see ka Andrew’le tuska. Arvatavasti on nad sedasorti asjadega harjunud. Andrew on töötanud aastaid Brüsselis või Strasbourg’is või kus iganes EL on ennast sisse seadnud. Kindlasti on see nende pereelu segamini paisanud.”

      „Tore oleks Andrew’ga pisut juttu puhuda,” mõtiskles Alan. „Ma pole selle mehega tegelikult juba jumal teab mis ajast rääkinud ega aasta otsa teda isegi mitte näinud, mis on häbiväärne, arvestades sellega, kui lähestikku me elame.”

      „Olime mõlemad uusaastal nende juurde lõunale kutsutud,” tuletas Meredith talle meelde. „Kuid sina pidid tolle võltsimisloo pärast punuma pistma ja ütlesid ära.”

      „Ajame selle asja joonde. Uuri Carla käest järele, millal Andrew järgmine kord koju tuleb, ja me kõik läheme kuhugi välja ning teeme ühe uhke söömaaja. Möödunud aegu meenutades.”

      Meredith väänutas nägu. „Vanad koolilood? Sa käisid temaga ühel ajal koolis, eks ole?”

      „Ta oli aasta võrra minust ees. Minu ajal ei vennastunud lõpuklassi õpilased noorematega, nii et ta polnud mingi semu. Mäletan teda paksu jõnglasena, nina suurema osa päevast raamatus kinni, keskealine juba enne õiget aega. Neljateist ja neljakümne aasta piiril – tead ju küll sellist tüüpi. Sihib ülikooli poole, kool aga hõõrub tõenäolise stipendiumivõitja pärast rahulolevalt käsi. Võis kindel olla, et ta kannab ühegi vääratuseta vurinal ladinakeelse söögipalve ette. Sportlikus mõttes aga täiesti kasutu.” Ta kibrutas kulmu. „Ei tea, kes see salapärane tüdruk küll oli. Nad ootasid teda kohe päris kindlasti.”

      „Olen üsna kindel, et ei oodanud. Temas oli midagi…” Meredith pidas sobivaimat sõna otsides pausi. „Midagi varjatut. Ma ei pea silmas, just nagu oleks ta nägu varjates ligi hiilinud. Ma ju rääkisin sulle, ta oli üsna enesekindel, kui üldse mingit omadust välja tuua. Mul tekkis sellega seoses lihtsalt kummaline tunne. Loodetavasti tegin ma ikka õigesti, kui ta sinna viisin?” Tema hääletoon hakkas murelikuks muutuma.

      Alan tõttas teda rahustama. „Kui ta oli teel Penhallow’de juurde, oleks ta jõudnud sinna varem või hiljem, olgu siis sinu abiga või mitte!”

      Meredithi pilk langes avatud The Garden’i numbrile. Seal oli pilt traditsioonilisest maamaja ümbritsevast aiast – vormide ja värvide korratu lopsakus. Ta puudutas pilti sõrmega. „Kas sa teadsid,” küsis ta, „et Penhallow’del on aias kummitus?”

      „Ikka parem kui paar õngeritvadega päkapikku.”

      „Ausalt. See pole minu väljamõeldis. See on olnud seal 1640ndate Inglise kodusõjast saadik. Ma ütlen „see”, aga peaksin ütlema „tema”. See on, ta on noor naine.”

      „Ja Carla on seda tontlikku ilmutist näinud, eks ole? Kas enne või pärast pisikest pitsikest unenapsi?”

      „Sa oled,” teavitas Meredith, „liiga küüniline. Kõik selle politseitöö pärast. See on lugu õnnetu saatusega armastajatest. Arvatavasti täielik jama, aga kõigele vaatamata ikkagi kuidagi armas.”

      Alan küünitas üle laua ja lõi Meredithiga kõlinal klaase kokku. „Ma olen alati kahtlustanud, et selle külma väliskihi all peitub romantiline süda.”

      „Ma ei ole külm!” Meredith oli sügavalt nördinud, tema pähkelpruunid silmad sädelesid. „Kuigi ma möönan, et tegelikult mitte ka eriti romantiline. Kuid mulle meeldib natuke kohalik ajalugu ja see peaks sullegi huvi pakkuma. See on julm mõrvalugu.”

      Alan naaldus toolileenile. „Lase siis kuulda.”

      „Noh, perekond, kes majas elas, oli parlamendi, tähendab ümarpeade poolt. Kuid nende kuueteistaastasel tütrel oli armsam ja too oli naabruses elavast perest, kes olid aga rojalistid. Kui siis kuninga pooldajad paistsid kaotavat, korraldas noormehe perekond poja põgenemise Prantsusmaale. Tema soovis aga veel korra oma armastatut näha. Ta saatis usaldusaluse teenriga sõna, et tüdruk kohtuks temaga hämariku ajal oma koduaias. Kuid teener reetis ta ja teel sinna varitsesid noormeest ümarpeade sõdurid ning tapsid ta. Nüüd aga nähakse tüdrukut alati, kui õnnetus ähvardab maja omanikke, videviku ajal oma kadunud armsamat oodates aias ringi uitamas.”

      „Kui õnnetus ähvardab, mis?” ütles uskmatu Alan laia irvega. „Loodame, et keegi pole teda viimasel ajal märganud, eks!” Tema irve venis veelgi laiemaks. „Kui ta just pole stiili muutnud, endale läbinisti moodsat seljakotti hankinud ja häälega siin käima hakanud!”

      kolm

      Teadmata, mida teha, oli Andrew üllatusega toimetulekuks otsinud abi tavalistest viisakusavaldustest. Ta oli valanud külalisele tassi teed ja pakkunud talle tüki puuviljakooki. See ei andnud talle küll rohkemat kui natuke mõtlemisaega. Ta polnud veel sugugi oma kitsikusest väljapääsu leidnud.

      Tüdruk oli tee vastu võtnud, kuid kooki mitte, ja istus nüüd oodates laua ääres Windsori toolil. Tema käed puhkasid lõdvalt tooli kaarjatel puust käetugedel. Tüdruku jalgade juures lebas närune khakivärvi kott, sedasorti väike seljakott, mida müüakse militaarkaupade poes. Tema sile, rahulik nägu, suurepäraste juuste raamistuses täiesti ilmetu, tuletas Andrew’le meelde Botticelli Veenust. Ta oli täiesti tüdruku võimuses. See polnud selline olukord, mida Andrew oleks nautinud või millel ta lubanuks kestma jääda. Alati leidus väljapääs. Ta oli ju hariduselt advokaat ning kõrvalteede leidmine pidanuks olema tal veres. Ebameeldiv ja uudne oli avastada end ajutiselt kaitsetuna.

      Andrew, murendades närviliselt higist niigi juba kleepuvaks muutunud sõrmede vahel kooki, ütles: „Sa poleks pidanud siia tulema, Kate.”

      „Kas sul polegi hea meel mind näha?” Lõpuks ometi ta liigutas end – Andrew’ suureks kergenduseks –, kuid ainult selleks, et tõsta tass ja rüübata imepisike kogus teed. Andrew mõtles, kas ta oligi üldse joonud või oli teeseldes need liigutused lihtsalt läbi teinud.

      Kas polnud mitte „Krahv Monte Cristos” üks selline episood? Maskeeritud kangelane, püüdes kõigest väest jälile saada neile, kes on talle ülekohut teinud, külastab ühe sellise maja, ning reedab oma tõelise isiku, keeldudes söömast ja joomast. Vaenlastega koos leiba võtta tähendaks keelata enesele kättemaksunaudingut.

      Kas see oli see, mida soovis Kate? Mingisugune kättemaks? Andrew tahtis küsida, kuid ei söandanud. Samal ajal ütles ta endale, et see on tobedus. Kate oli soovinud teda lihtsalt näha.

      „Muidugi on mul hea meel sind näha, kallis,” ütles Andrew. „Aga mitte siin… Ma pean silmas, mu n–” Ta ei suutnud seda sõna tema ees öelda. „Carla on üleval.”

      „Oi!” Pilkav tuluke tantsiskles ta hallides silmades. „Kas ta võib alla tulla ja meile peale sattuda? Paljastada sinu süüdlasliku saladuse?”

      „Ta on haige!” ütles Andrew valjusti. „Ta kannatab migreeni käes. Ta ei tule alla ja tõesti, Kate, ma ei hooli sellest, kuidas sa seda väljendasid. Asi ei ole mingis süüdlaslikus saladuses.”

      „Ta teab?”

      Andrew sattus segadusse ja – ühes sellega – sai pahaseks. „Ei! Ma pole kunagi– Polnud mingit vajadust.”

      „Niisiis on see saladus.”

      „Hea küll, see on saladus, kui soovid. Kuid mitte– Asi pole süüs.”

      Andrew taipas otsekohe, et oli teinud vea. Mingi kuramuse freudistlik impulss oli selle sõna talle suhu pannud. Kui asi СКАЧАТЬ