Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohverdatakse küll pühaks peetava sakakipuu oksake, kuid sealses karmis Hokkaidō kliimas polnud seda kusagilt võtta, ja nõnda said meie ohvriandideks hoopistükkis männioksad. Kui kõik olid selle jumalatele tutvustamise tseremoonia läbinud, kõmistasid pühamuteenijad veel kord taiko-trumme ning seepeale võiski oletada, et nüüdsest piisab vaid kodualtari ees või mõnes pühamus palveks käsi plaksutada, kui kohalik kami meid ära tunneb ja kuulda võtab.

      Pühamu pidulikus õhkkonnas aset leidnud sündmuse ajal tekkis mul järjest uusi küsimusi shintō ja ka teiste jaapani religioonide kohta. Olin lugenud, et jaapanlased ise tegelikult shintō’d religiooniks ei peagi, sest sel polüteistlikul usundil puudub pühakiri ja preesterkond koos pühamuarhitektuuriga on alles budismi mõjul tekkinud ning seega suhteliselt hiline nähtus selle kultuuri ajaloos. Pealegi teadsin, et küsitlused jaapanlaste religioosse kuuluvuse kohta on andnud mõtlema panevaid tulemusi, mille kohaselt on Jaapanis usklikke rahvaarvust koguni kaks korda rohkem! See saab aga võimalik olla vaid seetõttu, et pea kõik jaapanlased on otse loomulikult šintoistid5, aga samal ajal ka budistid, ning kummalisel kombel ei sega shintō kami’de kummardamine mõnel jaapanlasel ka kristlaseks olemist.

      Ent pisut järele mõeldes ei olegi selline olukord ehk nii veider, sest tavainimese seisukohalt on nii shintō kui budism pigem praktilise elu osad, puudutades inimest tema elu eri etappidel läbi viidavate tseremooniate kaudu. Pühamus peetakse pulmatseremooniat, samas kutsutakse budistlik preester palveid lugema raskelt haige juurde ning matuseid peavad jaapanlased samuti budistlikke rituaale järgides. Need kaks Jaapani suurimat usundit on tavalise jaapanlase elus niivõrd läbipõimunud, et enamik inimesi ei mõtle nende ohverduste peale, mis tehakse iga päev kodusel shintō-altaril kamidana’l või budistlikul altaril butsudan’il – esimesel hoolitsetakse oma suhete eest kohaliku kami’ga, et tagada üldist soosingut ja õnne, kuid teisel peetakse meeles lahkunud esivanemate vaime ja mõeldakse tulevastele radadele teispoolsuses.

      Samas tuleb arvesse võtta sedagi, et rahvaliku, nii-öelda argireligiooni harrastajate kõrval leidub siiski suurel hulgal ka inimesi, kes on pisut teadlikuma valiku teinud, astudes mõnda budistlikku sekti, ning nende religioossus erineb tunduvalt ülejäänud, vahel isegi usuleigetest jaapanlastest. Meie sõpruskonnas oli näiteks Ishikawa-san selline, kes muidu ei paistnud mitte mingil moel religioosse tüübina, võiks isegi öelda vastupidi, sest alatasa tegi ta kahtlasevõitu võllanalja ning aasis suhteliselt vabameelselt ükskõik missuguse pühaduse aadressil. Kuid meile sosistati, et iga aasta augustikuus ajas ta oma pea paljaks ning läks surnutepüha o-bon’i aegu Nagano prefektuuris asuvasse kodutemplisse, kus ta aitas budistlikust preestrist isal kohalike kodudes mälestusriitusi läbi viia.

      Vaatamata neile raamatutest ammutatud ja sõpradelt kuuldud teadmistele jaapani usundi kohta, ei olnud mulle siiski selge, mida nende kami endast üldse kujutab, sest shintō on loodususund ning ilmselgelt ei pruukinud nende arusaam kõigevägevamast sarnaneda mõne monoteistliku religiooniga, näiteks kristluse või islamiga. Õnneks oli meie õpetaja proua Kamiya ka sellele mõelnud ning pärast pühamu peahoones toimunud tseremooniat kutsuti meid edasi preestrite palveruumi, kus õpetaja tuttav pühamees oli valmis meile shintō olemuse kohta selgitusi andma. Me võtsime jalanõud ära, istusime kes kuidas tatami-põrandale ja sättisime end kuulama. Preester, kes oli kitsa näo ja jaapanlase kohta pika terava ninaga noorepoolne mees, kohendas oma kuube ja kogus end veidi, justkui mõeldes, millest alustada. Siis ta ilmselt leidis õige lähenemisnurga ning küsis meilt, kas me teame, miks jaapanlased ütlevad enne sööma asumist „Itadakimasu!”? Keegi pakkus välja, et seda öeldakse seepärast, et jaapani keeles ei saa teisele inimesele öelda „Head isu!”, kuna säärane sõna puudub. Või õigemini – tänapäeval kasutatakse selleks, et lauakaaslasele head isu soovida, ka võõramaist väljendit „Bon appetit!”. Kuid siis tõstis preester ühe sõrme rõõmsalt püsti, justkui ta olekski sellist vastust oodanud, ning ütles, et jaapanikeelse sobiva väljendi puudumine on küll õige, kuid tegelikult on sel iga jaapanlase jaoks niivõrd tavalisel ja automaatselt kasutataval viisakusväljendil šintoistlik taust. Nimelt tähendab sõna itadaku jaapani keeles kõrgemalt poolt vastu võtma ja ehkki tänapäeval enam mitte keegi seda söögi eel endamisi lausudes ei mõtle, on see siiski jäänuk shintō’st, millega omastatakse toidu või joogi hing.

      Shintō’s on kõigil looduslikel objektidel, kaasa arvatud taimedel, loomadel ja inimesel, vägi, mida nimetatakse tama’ks ja mis iseenesest ei ole ei hea ega halb, vaid on oma olemuselt neutraalne. Heaks või halvaks muutub see vägi vaid inimese subjektiivse hinnangu läbi. Preester illustreeris oma juttu sellise näitega: kui kõrbes pikki päevi lootusetult ringi vantsinud janune inimene lõpuks juua saab, siis avaldub temale vee janu kustutav ja turgutav vägi, kuid sellesama vee hukutav vägi toob inimesele üleujutuste või tsunami näol surma ning siis on ta miinusmärgiga jõud. Iseäranis suure väega looduslikke objekte, näiteks eriskummalise kujuga üksikuid mererahne või iidseid puid, märkisid muistsed jaapanlased ära riisiõlgedest spetsiaalse köie shimenawa’ga, millest sai hiljem pühapaiga territooriumi piiri tähistav sümbol. Teine selline jumaluste peatumispaiga piiritähis, mis eraldab argimaailma üleloomulikust ja iga pühamu juures kohe silma torkab, on enamasti punaseks võõbatud pühamuvärav torii, millele uskliku kohale kutsutud kami justkui lind õrrele hetkeks peatuma jääb. Torii läheduses asub tavaliselt väike kunstlik veesilm temizuya (‘kätepesuvee-hoone’), kus tuleb enne pühamusse sisenemist oma käed ja suu rituaalselt puhastada selleks mõeldud kulbikesega vett ammutades. Preestri sõnul „haakub” argiilmas inimese külge kõiksugust määrdumust, olgu selleks siis füüsiline mustus või hingeline saast, mis tuleb jumalatega suhtlemise eel endast eemaldada. Shintō’s ongi see rituaalne määrdumus ehk kegare keskseid kontseptsioone, mis tingib erinevatel eluetappidel puhastusrituaalide tegemise. Seda tehakse teinekord ka ennetavalt, näiteks siis, kui jaapanlaste ebausu kohaselt inimese „ebaõnne aastal” ehk yakudoshi vanuses tahetakse teatud toimingute õnnestumist.

      Üldse tundus mulle preestri juttu kuulates, et usundina on shintō segunenud erinevate rahvauskumuste ja isegi ebausuga, sest kõikvõimalikke head õnne tagavaid talitusi viiakse tavaliselt läbi ikka shintō-traditsioonis ja pühamute juures asuvate kioskite peamised müügiartiklid ning tuluallikad on igasugused kaitsvad amuletid o-mamori’d või o-fuda’d ja koguni hea õnne ennustuslipikud o-mikuji’d. Peale selle üsna ähmase piiri ebausu ja shintō vahel on shintō-traditsioon tänapäeval seotud ka budistlike templitega, mille territooriumil võib asuda lausa mitmeid pühamuid, ning nood meenutavad aegu, kui Jaapanisse sisse toodud uus religioon üritas kohalikuga lõimides kanda kinnitada, süvendades usku, et budistlikud Buddhad ja bodhisattvad on üksnes shintō kami’de kehastused. Praegu ma mõtlen, et seesugune usundite virvarr ongi ehk jaapanlased erinevates usuküsimustes suhteliselt rahulikuks teinud, ehkki järjest rohkem on esile kerkinud erinevaid uususundeid, millest nii mõnelgi on üle miljoni jüngri ja mis pole alati rahumeelsete eesmärkidega. 1994. aasta suvel, mitu kuud pärast Hokkaidō pühamu külastust, oli hiljem Tōkyō metroos sariinirünnaku korraldanud kultus Aum Shinrikyō ehk Ülima Tõe sekt katsetanud selle närvigaasi mõju Nagano prefektuuris asuvas väikeses Matsumoto linnakeses. Meile, kes me selle terroriakti tagajärgi teleka vahendusel nägime, tundus see sündmus muidu nii turvalises Jaapanis arusaamatu ja õudust tekitav just seetõttu, et jaapanlased ei ole tavaliselt kuigivõrd kirglikud usujüngrid. Samas tõstatas uususundite levik nii modernses ühiskonnas nagu Jaapan uusi küsimusi, näiteks kas või selle, kas jaapanlased on nüüd nii läänelikud, et hülgavad oma harmoonilise ühiskonna ideed? Või vastupidi, on nad muutunud niivõrd ükskõikseks, et nende jaoks pole enam vahet, mida uskuda?

      Tookord pühamus preestrit kuulates ei osanud ma loomulikult veel selliseid küsimusi küsidagi, ehkki tagantjärele võib öelda, et Jaapani teisenemise murdepunkt võis saada alguse just nimelt 1990. aastate algupoolel, kui masu oli kogu riigi enda võimusesse haaranud. Ekstreemsete liikumiste esilekerkimine ning üha sagedamaks muutuvad СКАЧАТЬ