Название: Minu Jaapan
Автор: Maret Nukke
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479689
isbn:
Võistlusi oli vaatama tulnud päris suur rahvahulk, kuid raja äärde ja tribüünidele jagunenult paistis seal olema suhteliselt lahe. Ma ei olnud varem ühelgi suurel spordivõistlusel käinud, sest üldiselt ei armasta ma rahvakogunemisi ja tunnen end seal üpris halvasti. Kuid nüüd trügisin otse rajaäärsele tribüünile, tõmbasin hõlma alt isetehtud kolmevärvilise siidiribadest Eesti lipu, mis oli pikemat sorti söögipulga otsa pistetud, ja olin igatahes võistlusteks „relvastatud” ja valmis.
Peagi anti stardipauk ja sportlased tormasid energiliselt rajale. Rahvas ergutas hüüetega lemmikuid, kui need möödusid, ja nii kisasin minagi, kuis jaksasin, ja lehvitasin oma lippu: „Hopp-hopp! Läheb-läheb! Allar! Ago!”. Nii möödusid minutid ja varsti hakkasid esimesed lõpetajad finišisse jõudma. Kui võistlus oli ametlikult lõppenud ja võitjatele olid medalid kaela riputatud, trügisin nüüd juba läbi võistluspaigast lahkuva rahvahulga kohtunike kabiini poole, mis asus suusastaadioni serval paiknevas hoones. Mind lasti kenasti võistluste peakohtuniku jutule, kes mu ära kuulas ja juhatas turvalintidega eraldatud alale, kus asusid sportlastele riietumiseks mõeldud väikesed haagismajakesed. Seal jättis too abivalmis mees mu sinnapaika ootama, sõnades, et ta teavitab eestlasi ühest nende hõimukaaslasest ja eks nad siis ise vaatavad, kas on soovi suhelda või mitte.
Mõtlesin endamisi, kui tüütu see võib olla, kui arvatavasti igal pool passivad neid mingid andunud fännid, kes ootavad särasilmselt autogrammi, aga võib-olla loodavad sisimas oma iidolitega mingisugust sügavamat suhet luua. Siis aga rahustasin ma ennast sellega, et mina ju polnud autogrammikütt ja isegi mitte eriline fänn, sest võistluste teleülekandeid jälgisin pigem pisteliselt. Ehkki ma olin muidugi eestlaste saavutustega spordimaailmas tuttav ja olin näinud telekast ka näiteks Allari suursaavutust 1988. aasta Calgary taliolümpial – nagu ilmselt suurem osa eestlasi. Sestap ma väga palju ei pabistanudki, kui nad Agoga kahekesi ühe haagise nurga tagant välja jalutasid, endil selline pisut uudishimulik nägu peas. Ma ütlesin ärevalt „Tere!” ja jäin nende reaktsiooni ootama, justkui oleks see olnud mingi võlusõna. Seepeale tervitasid nemad vastu ja küsisid, kuidas ma üleüldse Jaapanisse olin sattunud. Tutvustasin end ja küsisin, kas nad ikka nägid, kuis ma Eesti lippu raja ääres lehvitasin, mille peale nad naerma prahvatasid, et olid märganud küll, et mingi kummaline tüüp karjub seal eesti keeles, ja olid finiši poole rühkides isegi jõudnud selle üle pisut juurelda, et kes see selline olla võis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
1
Takane-no-hana– kaunis õis kõrgel mäetipul. (Siin ja edaspidi jaapani k, kui ei ole märgitud teisiti)
2
Tere tulemast!
3
Poisid, seadke kõrgeid sihte! (inglise k)
4
Kiku-junjō– kompass, instruktsioonid, lood, joonlaud.
5
Autori palvel on selles raamatus kasutatud häälduspärasema kirjapildiga sõna.
6
Tenshin-chigi– taevas ja maa peal loodud jumalad.
7
Hyakubun-ikken– parem üks kord ise näha, kui sada korda teistelt kuulda.
8
Itchi-danketsu– moodustatakse rühm ühiste eesmärkidega inimestest.
9
Kido-airaku– rõõm, viha, kurbus ja nauding.