Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jaapani argielu lahutamatu, ent möödapääsmatu osa on prügiasjandus, millega oli samuti vaja end kurssi viia. 1993. aastal, kui ma üliõpilasena Jaapanis olin, ei osanud Eestis keegi veel ettegi kujutada, et kogu prügi ei tohi ühte konteinerisse kokku valada, ja nii tundusid mõned prügimajandusega seotud reeglid absurdilähedasena. Üks selline oli muidugi ettekirjutus, et eri liiki prügi – põlev, mittepõlev, biojäätmed ja igasugune suurem koli – tuli erinevatel aegadel, kas siis teatud nädalapäeval või kord kuus, piirkonna elanike kokku lepitud kohta viia. Meie ümbruses oli selline prügi mahapaneku koht teepervel seisev liiklusmärk. Prügiasjanduse tegi ebameeldivamaks veel ka asjaolu, et oma prügikoti pidi välja viima teatud ajal, milleks meie linnaosas oli määratud hommikul kell pool seitse. See oli väga keeruline ülesanne üliõpilastele, kes me armastasime ikka vahel hiliste öötundideni üleval istuda ning kuidagi ei viitsinud kümne külmakraadiga end hommikul soojast voodist välja ajada lihtsalt selleks, et prügi ära visata. Kusjuures kohalikus Hokkaidō murdes on prügi viskamise asemel kasutusel hoopis väljend „prügi loopima”, häbi on küll nüüd tunnistada, aga seda me maja nurga juurest tihtilugu prügiposti suunas ka harrastasime. Selline teguviis ei jäänud aga kunagi karistuseta. Kui kedagi oli eelmisel päeval nähtud hooletult „prügi heitmas”, oli hiljemalt järgmisel õhtupoolikul mõni naabermajatädi või – onu meie majaomaniku juures platsis, ja peagi tähendas see üldist prügikogunemist, kus me kõik pidime, pead norus, kahetsema oma seltsimehe näotu teo pärast. Selline kollektiivne vastutuse võtmine on jaapanlaste hulgas tavaline, sest rühma või kogukonda peetakse üksikisiku käitumise eest vastutavaks või vähemasti korrarikkujat talitsevaks jõuks. Peale selle jäime me korduvalt süüdi ka muudes prügialastes kuritegudes, näiteks rängas eksimuses prügikoti väljaviimise kellaaja suhtes ja prügikoti sisu mittevastavuses prügipäevaga. Kui esimene eksimus leidis aeg-ajalt aset kogu aasta vältel, sest ikka juhtus, et keegi meist ei jaksanud end ainuüksi prügi pärast hommikul vara õue minema sundida ja üritas prügi näiteks öötundidel enne magamaminekut posti juurde sokutada, siis teine eksimus kuulus juba rängemasse kategooriasse, ehkki paari kuuga said kõik suurteks jäätmeekspertideks.

      Jaapanlased on suutnud prügiteema arendada tõsiseks teaduseks ning neil on selleks, et prügi õigesti sorteerida, terve hulk peensusteni lihvitud teadmisi, näiteks mis materjalist miski asi on, millisesse kategooriasse mingisugune prügi ja praht kuulub ning millise vormi peaks sellele enne äraviimist andma. Tegelikult on selline tegutsemisviis väga praktiline, sest Jaapan on riik, kus omamaiseid loodusvarasid napib. Selle maa looduslikust ilust ja mitmekesisusest hoolimata on tööstusliku tarbimise toorained, nagu puit ja metall, enamasti sisse veetud. See toobki kaasa vajaduse kõik neist materjalidest toodetud pakendid kokku koguda ning taaskasutusse lasta. Sestap üritasime agaralt selgeks õppida kõik trikid, mida prügisse mineva pakendi ja muu kraamiga tegema peab, enne kui selle võib prügikotti toppida. Nii näiteks tuleb jaapani mädarõika wasabi papist pakendilt kuldsed kirjad osavate, algklassides õpitud rebimistehnika-liigutustega eemaldada, misjärel lendab kullaga trükitud papitükk mittepõlevasse ja järele jäänud papist karp põlevasse prügisse. Sama kehtib ka „aknakesega” ümbrikutega, mille tsellofaanist osa kuulub mittepõleva prügi hulka. See kõik võtab üsna palju aega, isegi siis, kui sellest saab rutiin, kuid ka prügi sorteerimisega võib liiale minna. Aastaid pärast Hokkaidōs õppimist nägin üht dokumentaalfilmi jaapani vanatädist, kes ökoloogilisele eluviisile täielikult pühendununa tegeles hommikust õhtuni peamiselt erineva prügi sorteerimisega, mis tema puhul oli välja arenenud psühhopaatiliseks kinnisideeks.

      Peagi selgus, et prügiasjanduses on ka üliõpilaste jaoks üks meeldivam külg. Nimelt oli Hokkaidō välisüliõpilaste hulgas populaarne tegevus prügiskautlus, mida võiks nimetada ka omamoodi taaskasutusliikumiseks – niinimetatud suure prügi päeval, mis oli kord kuus, pandi kasutuks muutunud mööbel ja olmeelektroonika prügikohtadesse maha ning mõned aktivistid väntasid ratta seljas kogu Sapporo linna läbi ja teavitasid siis kõiki, kel huvi, missuguseid esemeid ja millisel tänaval ripakil on. Nõnda hankisin ma algselt tühja tuppa täiesti korras ja puhta helesinise külmiku ning punase televiisori, peale nende veel korraliku puidust tooli. Eriti vajalikuks kaubaks, mille „prügist” üles korjasin, osutus täiesti sõidukorras ratas, mille sinise raami peale oli ladina tähtedega kirjutatud „Hops!” ja mis teenis mind truult kogu aasta. Minu naaber Frank oli üks nendest aktivistidest, kes sedalaadi skautlust harrastasid, ning tema toas oli lausa neli telekat ja paar kasutuskõlblikku videomakki, mida siis soovijad võisid kas laenutada või suisa endale saada. Nõnda jõudsid taaskasutusse asjad, mida me ise poleks jaksanud osta, ning mõned kobedamad „kolitükid” ringlesid veel aastaid uute välisüliõpilaste seas.

      Nii olime me läbi erinevate pisiasjade tutvunud Jaapani eluolu üldiste seaduspärasustega, näiteks tualettruumi „sussireegli” tõttu saanud pisut aimu jaapanlaste kohalikust usundist ja selle rakendusest argielus, vannikasutuse praktika oli meile õpetanud ressursside kokkuhoidu, ning prügindus andis aimu tugevast naabrivalvest, mis ei lubanud sul end Jaapani ühiskonnas hetkekski üksi tunda.

規矩準縄4 Kätte on jagatud kõik näpunäited ja vahendid selleks, et oma eluga hakkama saada

      KAHEKSA MUSTTUHANDET JUMALUST

      Kolmas vaade.

      Jaapani eluoluga kohanemine võttis mul omajagu aega, sest peale selle, et ümbrus oli võõras ja toit harjumatu, selgus ka tõsiasi, et mu sõnavarast puudus täielikult see osa, mis puudutas argielu pisiasju. Pealegi tundus, et minu reaktsioon veab mind iga kord alt just siis, kui keegi minult midagi isegi kõige lihtsamat küsib, sest mitte kunagi ei tulnud vajalik sõna kohe meelde ning seetõttu muigutasin vastamise asemel lihtsalt abitult suud, jättes mulje, nagu ma ei saaks jaapani keelest mõhkugi aru. Ja alles mõni minut hiljem, kui see õige hetk oli juba möödas, meenus mulle, kuidas oleks pidanud antud olukorras vastama. See veider sündroom häiris mind ennast väga, sest meie kursusel oli ülimalt hea keeleoskusega üliõpilasi, näiteks sakslane Frank ja korealane Ii, neist said terveks aastaks minu parimad sõbrad ja kohe alguses olid nad mulle igati toeks. Loomulikult otsisin ma ka ise võimalusi, et oma jaapani keele oskust kiiremas korras parandada. Üks selline meetod oli Jaapani televisiooni vaatamine, iseäranis paelusid mind mälumängusaated, mis olid teinekord visuaalselt huvitavad ning lihtsalt jälgitavad. Nii ma siis istusingi õhtuti pärast koolitunde oma jahedavõitu pesas, sõnaraamat põlvedel, ja lappasin seda ägedalt iga kord, kui kuulsin mõnd sõna, mille tähendust ma ei teadnud. Niiviisi kulus pea kolm kuud vaikust, enne kui ma oma jaapani keele „häälepaelad” toimima sain.

      Novembri lõpus läksid ilmad tõsiselt külmaks ja esimene lumi sadas maha. Tol hommikul, kui mõnesentimeetrine lumekirmetis kattis maad ja jää kaanetas porilombid, ei ilmunud kooli mõned meie lõunapoolsematest maadest pärit kursusekaaslased, näiteks korealane, indoneeslane, hawaiilane ja peruulane. Õpetajad muutusid murelikuks, sest muidu usinad õpilased ei olnud oma haigusest teatanud, samuti ei uskunud keegi, et nad oleksid võinud poppi visata, sest tundidest osavõtu üle peeti rangelt arvet. Seetõttu paluti meil pärast loengute lõppemist teha tiir puudujate juurde. Mina otsustasin küsida korealase Ii käekäigu järele, ta elas minuga samas majas, vaid paar korterit kõrgemal. Koputasin, mille peale uks veidi aja pärast paotus, mind nähes kutsus Ii-chan mu rõõmsalt sisse.

      Küsisin ta tervise järele ning selgus, et tal ei olnud midagi viga, kui välja arvata kole sinikas, mis tal käsivarrel ilutses. Siis kuulsin enda jaoks täiesti uskumatuna kõlavat selgitust: nagu ikka, oli Ii üritanud hommikul maja uksest väljuda, kuid arvatavasti oli tema jalg tabanud trepiesisel varitsenud jäätunud poriloiku, nii et enne, kui ta arugi sai, olid tal jalad õhus ning ta maandus valusasti käe peale, sellest tekkiski koletu sinikas. Seejärel oli ta valust oiates katsunud püsti tõusta, aga oli hoopistükkis lumejäisel maapinnal abitult vähernud nagu selili pööratud sitikas. Viimaks oli ta neljakäpakil trepist üles oma korterisse tagasi roomanud ega julgenudki enam sellise libedaga välja minna. Veider oli mõelda, et meile, põhjamaa inimestele, ei tundu libedaga kõndimine СКАЧАТЬ