Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tipp –, mis ilutses kohmakate kirjamärkidena hoone katusel ja tulenes majaomaniku proua Nakai perekonnanimest.

      Ja seltskond oli meil tõesti kirev, sest Aasiat esindasid meie kursusel vaikse naeratusega mõõdukas moslem Umul Indoneesiast, hiljem kursuse priimuseks kujunenud Ii Koreast ja pesamuna, kõigest 18aastane imelaps Batmansurõn Mongooliast, keda hüüti Batmaniks. Tõsi, ka ameeriklaste hulgas polnud pilt niivõrd üheülbaline, kui võinuks arvata, sest ülejäänutest eristusid teravalt Massachusettsi ülikoolis õppiv ungarlane Balazs, Taiwanil sündinud hiinlane Agnes ja pidevalt oma hawaii päritolu rõhutanud kena jaapani-ameerika klarnetimängija Saburō. Ka Peruust pärit Fanny oli tegelikult pooleldi jaapanlane, ehkki talle meeldis millegipärast demonstreerida oma hispaaniapärast kultuuritausta ja temperamenti, liikudes enamasti ühest loenguruumist teise vaid tantsiskledes. Euroopat esindasid Napolist pärit itaallane Antonio, kel oli kõige ja kõigi kohta alati oma ja teistest erinev arvamus, ning kaks sakslast – endine läänesakslane Peter Münchenist ja endine idasakslane Frank, kes esindas parajasti siiski Moskva ülikooli ja elas Moskvas. Terve aasta vältel sai nende kahe viimasega palju nalja, sest ükskõik millise saksa kultuuri puudutava teema puhul oli neil alati vastupidine arvamus ning nad tülitsesid alalõpmata. Põhja-Euroopast olime meie rootsi tüdruku Mariega, kuid temagi oli pooleldi jaapanlane. Marie emaga kohtusime tolle aasta sees mitu korda, kui ta oma tütart ja sugulasi külastas, ning selgus, et ta oli tõeline naljanina. Nimelt oli ta sünnijärgne nimi küll Kyōko, kuid Marie isaga abielludes ja Rootsi elama kolides oli ta otsustanud, et seda on rootslastel liialt tülikas hääldada, ning ta muutis selle Sarah’ks, kandes nüüd nime Sarah Ryman. Kui Marie tahtis suvevaheajal emaga reisile minnes telefoni teel hotellituba broneerida, arvas mitu hotellipidajat, et nendega tehakse halba nalja, kui soovitakse tuba Marie ja Sarah Rymanile, sest sarariiman tähendab jaapani keeles ametnikku. Selline nimevalik oli Marie emale iseloomulik krutski ja ta armastas tekkinud segaduste korral rõõmsalt itsitada.

      Peagi selgus veel, et mina olen kursuse vanim – koguni 25aastane – ning esmapilgul ka kõige tagasihoidlikum ja põhjamaisem tüpaaž, millega ma võitsin hoobilt kõigi õppejõudude sümpaatia ja tähelepanu. Ajapikku osutus see muide kurnavamaks, kui esialgu oleks võinud arvata.

      Kui sakslane Peter, indoneeslane Umul ja ameeriklased välja arvata, mahtusime me kõik pakutava maja vabadesse korteritesse ära. Järgmisel päeval olin vaevalt jõudnud pikast reisist ja uutest tutvustest toibuda ning saanud oma kohvri lahti pakkida, kui uksele koputati. Pisukeses ärevuses avasin ukse ja värsked kursusekaaslased, korealane Ii ja sakslasest naaber Frank, piilusid sisse ning seletasid, et kohe minnakse turule ja poodidesse, et osta näiteks susse ja muud Jaapanis vajaminevat kraami. Ehkki ma päris kõigest aru ei saanud, mida jaapani keelt ülihästi valdavad kallid kursusekaaslased vatrasid, püüdis mu kõrv kinni sõna „sussid”, ning ma seletasin neile oma lünklikus jaapani keeles, et mul on need juba olemas – kodusest Eestist kaasa võetud soojad sussid. Nemad aga vaidlesid vastu, et need pole need. Nii et osalt seetõttu, et mu jaapani keele varasalv seekord ammendus, ja osalt sussiteemas selguse saamise huvides otsustasin nendega poodi kaasa minna. Majaomanik proua Nakai oli samuti vaevunud meiega kaasa tulema, et me ei unustaks vajalikku träni ostmata või näiteks linna peal ära ei eksiks. Nimelt ei ole Jaapanis tänavasildid maja peal, vaid hoopiski sõiduteede ristmikel, ning Sapporo-suguses ameerikalikus uuslinnas on korrapärane ruudukujuline teedevõrgustik lihtsalt nummerdatud. Sapporo linnaplaan on ülimalt lihtne: puudealleega ääristatud linna peamagistraal Ōdōri ehk Suur tee, mis kulgeb rohelise vööna idast läände, jagab Sapporo linna põhja- ja lõunaosaks, ning teise „koordinaatteljestiku” annab orienteerumiseks lõunast põhja voolav Sōsei jõgi, jagades linna selgelt jõe lääne- ja idakaldaks. Meie maja asus aadressil Kita 23 Nishi 9 ehk siis Ōdōrist lugedes 23. avenüü põhja poole ja jõest 9. põiktänav lääne poole. Kodu ülesleidmisel osutus suureks abiks see, et mitte ainult kesklinna suured hooned polnud ristitud lennukate välismaiste nimedega, nagu plaza või muu selline, vaid ka kõik endast vähegi lugu pidavad majaomanikud (nagu meiegi perenaine) olid oma majale kena nime leidnud.

      Ma tundsin tegelikult teatavat tänutunnet, et mind osturallile kaasa kutsuti, sest üksi poleks ma veel ilmselt julgenud kaugemale seiklema minna – ümbrus tundus kuidagi võõrastav ja iseäranis juba mainitud probleem tänavasiltidega tekitas esialgu tänavatel kolamisel kõhedust. Me käisime turul, mis osutus tegelikult kohalikuks täikaks bazā’ks (jaapani laensõna ingliskeelsest sõnast bazar), kus vanakraami müüdi lausa võileivahinna eest. Mulle on alati sellised täiturulaadsed kauplemisvormid meeldinud, ja mitte seepärast, et mulle hirmsasti meeldiks hinnas tingida, vaid seetõttu, et sealt leiab alati midagi põnevat, mida sa kas ei osanud üldse otsida või ei lootnudki leida. Tollest turulkäigust sain ma päris mitme asja võrra rikkamaks, näiteks ostsin kümne jeeni ehk ühe krooni eest šiki jaapanipärase teetassi, millel on kujutatud 24 kõige levinumat sumovõtet ja milles olen hoidnud oma kirjutustarbeid; sain poolmuidu kimono peal kantava jakikese haori, mille kangal on käsitsi maalitud kured. Ja sulepadja! See viimane oli vast ainus asi, mida ma täikalt lausa otsisin, sest vaid paar ööd Jaapanis olid mind veennud, et ilma selle enesestmõistetava esemeta ei saa ma seal hakkama. Nimelt oli kogu mu elamine suhteliselt vanamoodne ja jaapanipärane ning küllaltki pisikeses, vaid kuue tatami-mati- ehk umbes üheksa ruutmeetri suuruses kööktoas puudus igasugune mööbel. Magamisaseme tegemiseks tuli lükandustega kapist oshiire’st võtta sinna päevaseks ajaks paigutatud kraam, mis koosnes alusmadratsist shikibuton’ist ja paksust vatitekist kakebuton’ist, mille vahele ronides tundsid end nagu vorstiviil võileiva vahel. Padi oli aga pisikene rull, mille sees näisid olevat mingit sorti graanulid (hiljem sain teada, et enamasti olid need tatratangud), mis krudisesid iga liigutuse peale. Kindlasti on see kõik väga jaapanipärane ja tervislik, kui selline rull endale kukla alla seada ja siis liikumatult hommikuni magada, nii nagu geisha’d pidavat seda oma hinnaliste soengute hoidmiseks tegema, kuid mina vaid vähkresin sellise ootamatu ebamugavuse tõttu unetult. Edaspidi rändas see täikalt muretsetud padi minuga seljakotis kaasas mu kõikidel väljasõitudel, alustades Abashiri-reisist ja suusaretkest Nisekosse ning lõpetades ringreisiga Kansaisse.

      Edasi olin ma valmis koos teistega minema kohalikku supermarketisse, et soetada mitmeid muid väidetavalt eluks tarvilikke asju. Üheks selliseks tooteks, milleta jaapanlased hakkama ei saa, tundusid olevat sussid. Ma küll päris täpselt ei taibanud, mis kinnisidee meie majaomanikul proua Nakail sussidega seoses oli, kuid kuna teised näisid olukorra tõsidust mõistvat, siis pidasin ka vajalikuks mitte vastu vaielda, vaid alistusin, kui proua mu ostukorvi ühed koledad valged kannata surippa’d (inglise keeles slippers) torkas, ehkki olin püüdnud korduvalt seletada, et mul juba on kenad karvased toasussid. Koju tagasi jõudnud, trügis proua mulle tuppa ja selgitas püüdlikult, et need sussid on spetsiaalselt tualettruumis kandmiseks ning nendega ei tohi tuppa minna. Ta lisas kategoorilisel toonil, et minu Eestist kaasa toodud susse polevat üldse vaja, sest toa põrandat katab vaip ja vaiba peal sussidega ei käida. Olin üllatunud, et on olemas eraldi tualettruumi-sussireegel ja elutoasussitareegel, aga pidasin targemaks enam mitte midagi lisada. See „sussitüli”, mis minus alguses palju imestust ja segadust tekitas, lahenes lihtsalt niiviisi, et ma patseerisin edaspidi oma Jaapani-kodu külmadel põrandatel vabalt ringi Eestist ostetud mõnusate karvaste sussidega, kuid väljaspool koduseinu pidasin korralikult kinni sellest niinimetatud sussireeglist.

      See oli minu esimene tõeline kokkupuude jaapani kultuuriga. Nimelt peetakse Jaapani shintō usundi kohaselt teatud ruume rituaalses mõttes saastatuks, ning sellist „saastatuse astet” väljendab ka eri ruumide asetsemine maapinna suhtes erineval tasandil. Avalik ruum, mis jääb välisukse taha, on kõige räpasem, ja sel tasandil on tavaliselt ka traditsioonilise Jaapani kodu niinimetatud must esik, kuhu jäetakse välisjalanõud. Sellelt tasandilt, mis on justkui üleminekuruum välisest räpasest ja seega ohtlikust maailmast sisemisse puhtasse ja turvalisse keskkonda, viib aste, mis on nende kahe maailma vahel piiritähistaja. Üldjuhul asetseb enamik kogu korteri või maja ruumidest just sellel järgmisel tasandil, kuhu tuleb nagu trepiastmest üles astuda ehk, nagu jaapanlased ütlevad, СКАЧАТЬ