Vabrik. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lösutav kandilise soenguga mees elavnes pisut ja uuris toimuvat terase tähelepanuga.

      „Mis ma tšekile kirjutan?” Ärimees oli tšekiraamatu avanud ja pastakat käes hoides vaatas uurivalt külalist.

      „Kuidas mis? Kirjuta nii, nagu on.”

      „Ah soo, et nii, nagu on,” venitas ärimees muigamisi ja hakkas kirjutama.

      Mardi pead läbis ootamatu mõte: „Aga miks sa küsid? Saab siis ka teistmoodi?”

      Lai naerunägu vaatas kohmetut Marti: „Igat moodi saab. Nii nagu saksad soovivad.”

      „Ah soo… et… kas sa võid sinna siis ka midagi muud kirjutada?”

      „Mina võin siia kirjutada mida iganes, sae mõõdu või saapa numbri, keegi ei kontrolli seda.”

      Mardil hakkasid käed kergelt värisema. „Nii et sa… sa võiksid sinna ka näiteks viis tuhat kirjutada?”

      „Muidugi, ma võin sinna ka suurema numbri kirjutada. Nii, nagu käsid.”

      „Ei, suuremat pole vaja, aitab sellest küll.”

      „Nii teemegi.”

      Ants kirjutas tšekile ümmarguse summa ja Mart astus kiirustades poest välja. Mõne sammuga ületas ta tee, istus autosse ja jäi pikalt mõttesse.Vapustav avastus ei andnud rahu ega lasknud veel sõitma hakata. Mõne aja pärast ärevus vaibus ja asendus eheda võidurõõmuga.Ta uuris tšekki igast küljest ja pani selle siis kõrvalistmele. Seejärel võttis taskust sajastepaki, luges sealt viissada rubla välja ja pistis need isiklikku rahakotti. Mesimagus naeratus valgustas varustaja kahvatut nägu. Milline geniaalne leiutis! Mart tundis end nagu koolipoiss, kes pärast esimest pattulangemist arvab, et ta on selle ise välja mõelnud.

      Südame põksudes jätkas ta sõitu väikelinna auklikel tänavatel. Siis nii lihtsalt see käibki! Pool tuhat rubla kui maast leitud!Vaid viie minutiga! Aga tema töö ongi varustamine ning pidevalt peab ta poodide vahet sõitma ja materjale kokku ajama.

      „Kurat, siin on võimalusi,” mõtles Mart ja haaras rooli kindlamalt pihku.

      Nädala pärast oli ta uuesti Kaasiku kontoris.Tema käitumisse oli tekkinud kindlus ja kõlava häälega jagas ta korraldusi:

      „Kuuemeetriseid laepaneele kakskümmend tükki ja kolmemeetriseid kuusteist. Koorem kive ka.”

      „Kohe-kohe,” hõõrus toimekas kaupmees käsi. „Kohe paneme kõik kirja. Nii-nii, mida härrad veel soovivad?”

      „Rohkem midagi, löö arve kokku.”

      Ants Kaasik klõbistas toimekalt arvelauda ja teatas tulemuse: „Seekord sa alla kahekümne viie tonni ei pääse. Nii et tuuluta aga tuhandelisi.” Lai naeratus kaupmehe näol ei kustunud hetkekski.

      „Hää küll, kirjuta tšekk kolmekümne tuhande peale ja asi klaar.”

      Naeratus kaupmehe näol kustus.

      „Kuule, ei saa päris niimoodi, et kohe lambist viis tonni otsa panen.”

      „Kuidas ei saa?

      „Ei saa, noh. Sest sul üks vana võlg klaarimata.”

      „Milline võlg?”

      „Noh, see kümme protsenti eelmisest juurdekirjutusest.”

      „Mis protsendid? Mis jama see veel on?”

      „Vaata, ei ole jama. Õige äri käib ikka sedaviisi, et kirjutaja ka midagi saab.Tavaline taks on kümme protsenti lisatud summast. Sa pead ikka teisest ärimehest ka lugu pidama.”

      „Ah soo, et siis viiskümmend rubla eelmisest satsist. On nii või?”

      „Nii jah,” noogutas poemees innukalt.

      „Hea küll, võta oma viiskümmend rutsi ja asi ants.”

      Mart õngitses rahakotist kaks kahekümneviielist ja ulatas üle laua.

      „Ei ole ants,” krimpsutas poemees nägu.

      „Miks? Mis siis veel?”

      „Vaata, seekord tahad sa tervelt viiele tonnile päkad silma ajada. Kena oleks vahendustasu ka selle summa pealt ära klaarida, nii nagu korralikel ärimeestel kombeks.”

      Mart vaatas virila näoga Antsu.Talle ei meeldinud, et tema teenitud raha, millele ta juba arvas endal seadusliku õiguse olevat, sel viisil vähendatakse.

      „Kuule,Ants,” teatas ta pärast pisikest vaikusviivu. „Kirjuta see tšekk ringi ja pane oma pagana protsendid sinna otsa. Mina pean oma viis tonni puhtalt kätte saama.Vaat nii!”

      „Saab tehtud, härra. Kohe saab tehtud nii, nagu saksad soovivad.”

      Poemees Ants hakkas usinalt askeldama ja ulatas peagi laia naeratuse saatel küsitud dokumendi. Hetkeks ta naeratus kustus ja uurivalt vaatas ta klienti:

      „Kuule, Mart, ma vaatan, et seda va rahakest näikse teil üsna lahedalt liikuvat.”

      „Aga mis sa siis arvasid, et me mingid papist poisid oleme? Raha on meil küll ja jääb ülegi.”

      „Või nii, või kohe ülegi.”

      „Aga muidugi,” läks logistik puhevile. „Meil puha ekspordi värk ja markasid tuleb lahinal. Nii et varu aga hoolega materjale.

      Ei meie raha lõpe.”

      „Ah soo, või ei lõpegi,” noogutas Kaasik ega öelnud rohkem midagi.

      „Vaat niimoodi!” resümeeris Mart ja heitis kaupmehele võiduka pilgu. Astus siis enesekindlalt poest välja, käivitas auto ja võttis kursi suvila suunas.

      Seal ta meeleolu muutus. Rõõmutu pilguga vaatas ta madalat suvemaja ja ohkas.Ta keeras kahe võtmega kaks snepperlukku lahti. Seejärel heitis äreva pilgu üle õla ja astus suvilasse.Ta tõmbas paksu kardina akna ette, avas portfelli, kummutas selle sisu ümmargusele diivanilauale ja hakkas rahapakke kiirustades kokku lugema.Tulemuse teada saanud, võrdles ta seda kassaorderiga, mille raamatupidaja Laine oli talle hommikul koos sularahapakkidega üle andnud.Ta ladus viis tuhat rubla ühte hunnikusse ja tõstis need kõrvale. Ülejäänud raha ladus portfelli tagasi.

      Armunud pilguga vaatas ta viit sajalistepakki. Aeglaselt, pilk ikka rahalademel, ta lõpuks tõusis ja astus massiivse köögikapi juurde toa tagaseinas. Paraja pingutusega tõstis ta kapi seinast eemale. Nähtavale tuli selle tagaseinale kinnitatud kilekott. Mart heitis koti sisule põgusa pilgu ning õngitses siis sealt paberi ja pastapliiatsi.Ta libistas pilgu üle pika numbritejada ja maalis korraliku koolipoisi käekirjaga numbrirea lõppu arvu 5000. Seejärel võttis ta diivanilaualt viis rahapakki ja ladus needki kotti.

      Köögikapi tagasi nihutanud, istus ta diivanile ja vaatas pikalt aknast välja.

      „Kurat, viisteist tonni juba koos ja kuu alles poole peal!”

      Mart hõõrus hajameelselt laubakortse sirgemaks ja üritas arvutada:

      „Kindla peale tuleb enne kuu lõppu veel korra Kaasiku kontorit külastada. Oh sa poiss! СКАЧАТЬ