Vabrik. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole astuma. Seal võttis ta lehehoidikust mingi ajalehe ja asus tagasiteele. Samal hetkel jõnksatas vagun pöörangutel ja rong hakkas pidurdama. Õnnetu näoga vahtis mundrimees vaguni keskosa poole, kuid midagi polnud parata. Kiiruga haaras ta signaallipud ja tõttas uksi avama.

      Allan ohkas kergendatult. Pidurite krigisedes peatus rong mingi jaama perrooni ääres.Ta tõusis ja tõttas kõrvalvagunisse. Jälle alustas vagunisaatja oma rutiinset tegevust. Allan tõusis ja astus aeglase sammuga tamburisse. Kõik kordus.

      Taas läks õnneks, kuid mis saab edasi? Alles neljas peatus. Palju neid veel on? Ta andis endale aru, et vagunisaatja oli teda näinud.

      Tema õhtuülikonnas figuur pidi olema piisavalt meeldejääv…

      Järgmises peatuses läks ta vaguni võrra kaugemale. Siin õnnestus seda manöövrit korrata veel kaks korda. Siis läks asi kahtlaseks ja Allan otsustas jälle vagunit vahetada.Ta seisis tamburis ja ootas.

      Vagunisaatja jõudis aina lähemale. Oli ülim aeg naabervagunisse põigata. Jõuliselt tõmbas ta käepidet, kuid uks ei avanenud.Ta proovis veel korra, kuid tulemuseta. Allan taipas, et ta on viimases veduripoolses vagunis. See oli umbtee.Ta vaatas tagasi ja kohtas läheneva piletikontrollija küsivat pilku. Kiiresti sisenes ta vagunisse, lipsas WC-sse ja ootas nüüd seljaga vastu ust seistes oma saatust. Koridoris valitses vaikus. Möödus minut, seejärel teine – ikka veel vaikus. Allan üritas ärevalt põksuvat südant rahustada, see ei õnnestunud. Siis kostis koputus uksele.Ta lausa tundis seda ukse vastu surutud seljaga. Koputati veel kord. Allan ei vastanud. Rong aeglustas liikumist: peatus oli tulemas. Allan teadis, et nüüd peab vagunisaatja minema uksi avama. Kohe, kui rong peatus, sööstis ta jooksuga läbi vaguni ja astus perroonile.

      Vagunisaatja vaatas teda kahtlustavalt ja ütles midagi.Allan teeskles kurti ja astus kiirel sammul eemale. Rong hakkas liikuma, kuid vagunisse minna ta enam ei saanud.Vagunisaatjad jälgisid teda teraselt. Kahju, et õhtuülikond Soomes popp pole, ohkas Allan ja sisenes jaamahoonesse.

      Järgmine rong Helsingisse läks pooleteise tunni pärast. Allan enam eriti ei muretsenud.Ta oli piletikontrolli petmiseks piisavalt hea süsteemi leiutanud ja laeva väljumiseni oli ka veel palju aega.

      Mõnikord oli ta mõelnud põhjustele, mis viivad inimesi halvale teele. Oli see geneetiline soodumus, ahnus, laiskus või lihtsalt kuritegelikud kalduvused. Häda õpetab kiiresti kombed kätte, mõtles ta muiates. Siiski tundis ta end halvasti. Uljas noorusaeg oli kadunud kättesaamatusse kaugusse.Tema senine elu oli olnud kirev, igasuguseid äpardusi oli juhtunud, kuid ta ei mäletanud oma elust haletsusväärsemat seika kui see rahatu jänese hirm ja alandus.

      Rong saabus ja peagi oli Allan jälle tegevuses. Meeled erksad kui tagaaetaval loomal, manööverdas ta vagunite vahel aina osavamalt. Lõpuks kostis valjuhääldist kauaoodatud sõna „Helsinki”.

      Allan Tammel seisis Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja ootas laevale pääsu.Varakevadine õhtupäike saatis oma madalad kiired hallidele sadamahoonetele, autodele ja hilistele reisijatele. Jahe tuuleiil raputas hiirekõrvul puid. Külm oli ja nälg näpistas.

      Viimase kahekümne marga eest oli ta ostnud turult mõned banaanid kodustele, et neilegi pisukest rõõmu valmistada. Ja hing sees hõiskas: uskumatu oli sündinud!

      „SOOMLASTEL ON IKKA MAITSET, OSKAVAD KOHE HEA ASJA ÄRA TUNda,” praalis siilisoenguga noormees ja vaatas võiduka pilguga kaaslasi. Naaberküla puidutöökoja mehed ümbritsesid külla tulnud linnameest ja kuulasid ahnelt iga tema sõna.

      „Jah, soomlastele teie töö meeldis,” tunnistas Allan. „Kohe nii meeldis, et tellisid tuhat tükki juurde. Kas võtate ette?”

      „Räägime ikka kõigepealt sellest, mida ei ole. Räägime rahast,” torkas siilisoeng. Mehed noogutasid.

      Allan vaatas muiates poolringis seisvaid mehi, ta teadis hästi puidutööliste palgataset.

      „Räägime pealegi.Teeme nii, et ma maksan teile kaks korda rohkem, kui te praegu saate.”

      Töömeeste nägudelt oli näha, et nii lahket pakkumist ei oodatud.

      „Aga pidage silmas, mehed, et kõik need tuhat klotsi peavad välja nägema täpselt samasugused kui need näidised siin.”

      Mehed vaatasid kord klotse, kord külalist ja vaikisid. Allan jätkas:

      „Need peavad olema absoluutselt sileda pinnaga, kriimudeta, aukudeta, plekkideta, ühesõnaga veatu viimistlusega. Raha maksan ainult tasemel toodangu eest.”

      Vanem heledapäine tööline vaatas põlgliku pilguga näidist ja raputas pead: „Kuule, linnamees, ära ikka nii karmiks ka mine.”

      Kogenud puidumees üritas rumalale linnainimesele kõigile tuntud tõde seletada: „Näidised tehakse ikka nats etemad, et näidata, milleks me võimelised oleme, aga masstoodang tuleb, nagu tuleb. Ei hakka keegi sul neid külgi nii siledaks lakkuma.”

      Mehed vaikisid. Ennekuulmatult karmid kvaliteedinõuded tekitasid hirmu ja kahandasid usku asjasse. Nende toodangut ei kontrollitud kunagi, nad teadsid ise kõige paremini, kuidas uksedaknad peavad välja nägema.

      Allan tundis, kuidas veri talle pähe tõuseb.

      „Kas te tõesti ei saa aru, mis toimub? Oma kolhoosiköie võite jäädavalt unustada. Edaspidi on nii, et tööd leiab vaid see, kes peab nõuetest kinni.Teised tööd ei saa ja imegu käppa.”

      Allan libistas pilgu üle mornilt kuulavate töömeeste ja jätkas:

      „Mis te arvate, miks ma teile topeltpalka pakun? Aga sellepärast, et te peate ka topelt pingutama. Kapitalismi karmid reeglid on meie maale kohale jõudnud ja ise te olete seda tahtnud.”

      Vanem mees pööras selja ja lonkis solvunult eemale.Temale järgnesid veel mõned. Paigale jäid vaid kuus nooremat meest. Nad panid pead kokku ja üritasid kiirkõnes üksteisele midagi tõestada. Lõpuks pistis siilisoenguga poiss käe Allanile pihku ja esitles end: „Mina olen Marko Toom ja me siin poistega mõtlesime, et võtaks ikka asja ette.”

      „Tubli, hakkame siis pihta.”

      See oli uus algus, uus töö ja uus lootus. Ometi oli risk suur. Kuid Allani senine elukogemus ütles, et vanasõna julgest pealehakkamisest peab üldjuhul paika, vähemalt senini oli pidanud.

      Veel samal päeval veeres töökoja hoovile esimene koorem kuivi kaselaudu. Allan jälgis rõõmsa elevusega, kuidas mehed lauad maha laadisid ja hakkasid ketassael parajaid tükke järkama. Ta uudistas huviga tööpinke ja püüdis mõista nende otstarvet. Õhus levis kuiv puidutolm. Selle lõhn tundus kuidagi mõnusalt meeldiv ja kodune.

      Õhtuks oli puidukoorem järgatud ja mõne laua küljed höövelmasina altki läbi käinud. Esimest korda üle pika aja jõudis Allan koju väsinuna. See oli hea tunne.

      PÄEVADEST SAI NÄDAL, KÕIGE PIKEM NÄDAL ALLANI ELUS. PEEN puidutolm, masinate müra ja lõpmatud vaidlused said tema saatjateks pikkadel päevadel, mil üks takistus teist taga ajas. Hinges möllamas ootus, lootus, hirm ja trots, kuklas kummitamas teadmine, et see on ainus ja viimane võimalus, et läbi kukkuda ei tohi, et ebaõnn murraks ja hävitaks ta. Igal õhtupoolikul võttis Allan koha sisse aknaaluse laua taga, kuhu poisid kogusid päeva jooksul tehtud klotsid. Serv serva, külg külje järel vaatas Allan need üksipulgi üle.

      Äreva pilguga jälgisid töömehed ülemuse tegutsemist ja võpatasid iga kord, kui järjekordne toode hooga üle õla visati. Esialgu oli neid palju.Vaid СКАЧАТЬ