Vabrik. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See peab siis küll väga edukas kooperativnik olema?”

      „Tühjagi. See mu enda kolleeg, sihukene jalgadega varustaja, kes jookseb ringi ja otsib igat värki vidinaid välja.”

      „Ah ära aja jama! Kust niisugune tegelane raha peaks leidma?”

      „Ega ma ise ka tea.”

      Toru teises otsas vaikiti pisut, siis küsis sõbranna:

      „Varustaja, ütlesid?”

      „Nojah.”

      „Sel juhul võib vastus peituda grammatikas.”

      „Mismoodi?”

      „Noh, muuda seal mõnda vokaali või niimoodi.”

      „Mis… Ah soo. Selle peale ma ei tulnudki. Aga olgu nii või teisiti. Kui ta projekti tahab, siis peab ta saama. Sul, ma mäletan, jäi mitu ühepereelamu tüüpi realiseerimata. On sul veel need kaustad alles?”

      „Alles on ja mitu poolikut pilti peale selle.Võin mõnda laenata küll.”

      „Oleksin täitsa tänulik.Viksin sealt midagi maha, määrin sellele töllile pähe ja küsin korraliku tasu. Ega ma sindki unusta.”

      „Oleks kena. Kui linna tuled, astu läbi.”

      „Kindlasti astun.”

      Helen asetas toru hargile ja jäi taas mõttesse. Kahtlane see Mardi rahahankimise lugu oli ju algusest peale, kuid nii radikaalset mõtet kui Evel polnud talle pähe tulnud. Helen astus raamatupidaja Laine laua juurde ja tõmbas keskmise sahtli lahti. Sealt leidis ta korralikult kausta köidetud ostutšekid.Ta lappas need põhjalikult läbi, kuid ei avastanud midagi kahtlast. Hajevil pilguga silmitses ta aina korduvaid ehitusmaterjalide ostudokumente, kuni ootamatu mõte tegi ta tähelepanelikuks.Veel kord võrdles ta tšekke ja avastas, et materjalide hinnad olid mõne kuuga kahekordistunud.Ta leidis telefoniraamatust Kaasiku kaubamaja numbri ja helistas:

      „Tere, ma sooviksin raudbetoonist laepaneele osta.”

      „Kui pikki?”

      Helen heitis kiire pilgu ostutšekile.

      „Noh kuueseid ja kolmeseid.”

      „Palun väga, saab nii palju, kui kulub.”

      „Aga mis need maksavad?”

      „Hinnad on head: kuuene kolm tuhat ja kolmene poolteist.”

      „Ahaa… aitäh,” kogeles Helen ja pani toru hargile. Üllatusest ümarate silmadega jõllitas ta laepaneelide ostutšekki. Seal olid arvud peaaegu poole suuremad. Kiiresti võttis ta ühendust tellise- ja tsemendimüüjatega. Sama lugu – materjalide hinnad olid kõikidel maksedokumentidel kõrgendatud. Siis niimoodi see Mardi majaehitamine käibki! Muidugi,Allan usaldab kõiki pimesi ega kontrolli kedagi.Tema arvab, et kõik inimesed on ausad ja tööle pühendunud nagu ta ise. See mõte pani naise muigama. Tema teab inimhingest hoopis rohkem kui see uisapäisa rabeleja. Aga Mardi idee on üllatavalt hea.Täitsa uskumatu, et nii tuhm aju suutis selle välja mõelda.

      „Lollid on haruldaselt leidlikud,” meenutas ta üht Murphy seadust.Allan loodab muidugi oma raamatupidaja peale ja usub, et selle kontrollist piisab.Aga see Laine on samasugune kõlupea kui kõik teised.Ainult nipsakas oskab olla. Äkki tekkis Heleni ilmesse äraseletatud rõõmuhelk ning salapärane naeratus, poolpõlglik ja poolpilklik, valgustas mõne momendi ta kaunist nägu Helen tõusis, koristas töölaua lagedaks, haaras käekoti kaenlasse ja marssis uksest välja.Tööpäev ei olnud veel lõppenud, kuid see polnud tähtis.Tal tuli paljude asjade üle järele mõelda ja sellega oli kiire.

      IX

      „VAADAKE, VAADAKE, LAEV SÕIDAB KESET METSA!” TÜTRE RÕÕMSAD kilked tõid Allanile ja Anule naeratuse näole ning huviga vaatasid nemadki akendest välja. Reisipraam Estonia läbis kitsast laevateed Stockholmi arhipelaagis ja tihti võis kõrgelt laevatekilt näha vaid kaljusid ja metsa. Nagu unenäos libisesid akendest mööda kaljudele rajatud kodud ja suvemajad, paadisadamad ja praamisillad.

      „Sööme midagi?” uuris naerukil näoga Anu.

      Allan raputas pead: „Jäta, kui võid.”

      Eelmine õhtu laeva restoranis oli veel värskelt meeles. Külluslik valik delikatessidest, millest enamikku polnud nad kunagi näinud, ei lasknud lauast tõusta. Kõike oli vaja proovida. Söödi, puhati ja söödi jälle, kuni toidust küllastunud organism mässama hakkas.

      Allan jättis pere imelisi vaateid nautima ja jalutas aeglaselt mööda koridori edasi.Ta läbis pika vahekäigu, möödus tax-free- poest, kus reisijad oma hommikusi oste tegid, ja sisenes vöörirestorani. Avarate akende ees lookles kitsuke veteväli, õigemini kanal, millel hiigellaev libises aeglaselt edasi. Ärganud päike ei näidanud end veel, kuid tema helendav kuma kuldas hõredat männimetsa haljastel kaljukuplitel ja punakaid maju nende nõlvadel.

      Allan Tammel oli oma esimesel välismaisel ärireisil. Kirjavahetus kaubanduskojaga oli lõpuks tulemuse andnud ja üks Göteborgi ärimees avaldanud soovi temaga kohtuda. Aeg selleks oli ka ülimalt küps. Juba kuu aega tagasi sai vabrik katuse alla ja eelmisel nädalal tuli sealt esimene toodang – ikka needsamad klotsid Soome tellijale.Varem oli ta arvanud, et esimest võitu, oma uue vabriku esmatoodangut tuleb vähemalt saluudiga tähistada, kuid nüüd selgus, et siit noore ettevõtja mured alles algavad.

      Kümmekond lihtsat puidumasinat katsid vaid kolmandiku vabriku pinnast. Nende taga haigutas tühjus, mis tuli täita. Kuidagi tuli anda elu lagedale platsile hallide seinte vahel. Seni tehtu oli alles esimene arglik samm enda valitud teel ja Allanil polnud aimugi, kui palju tuleb neid samme veel teha.Võib-olla nii palju, et elupäevi ei jätkugi…

      EHMATAVALT VANAMOODNE VOLVO FRIHAMNI SADAMA PARKImisplatsi servas ei äratanud usaldust.Väikese imestusega vaatas Allan kulunud välimusega tumerohelist autot. Soliidse firma masinad pidanuks eestlase arusaama kohaselt hoopis esinduslikumad olema.

      Toimekas ja suhtlemisaldis sohver Björn surus reisiseltskonna kohvrid pakiruumi ja sõit võis alata. Suheldi inglise keeles ja Allan oli enesega väga rahul, sest vestlus sujus tõrgeteta.

      „Kust nii hea inglise keel pärit on? Koolis õppisid?” uuris Björn.

      „Ei, koolis õpetati mind grammatiliselt korrektselt vait olema.”

      „Miks nii?”

      „Polnud impeeriumi huvides keeleoskajaid inimesi terroririiki tekitada.”

      „Aga kuidas siis? Välismaale teid ju ei lastud.”

      „Muidugi mitte. See, mida mina räägin, on öökeel.”

      „Mismoodi öökeel?”

      „Öösiti tuupisin. Pärastpoole võtsin ühe intensiivkursuse ka.”

      Björn noogutas tunnustavalt. Sadamarajatised jäid selja taha. Uskumatu kergusega juhtis rootslane oma Volvot kesklinna liiklusarterite tihedas autodevoolus.

      „Valmistuge nüüd pikemaks sõiduks.Tee Göteborgi võtab aega, aga on usutavasti huvitav.”

      Põnevusega uudistas perekond möödalibisevat linnapilti. Hästihooldatud majad, СКАЧАТЬ