Vabrik. Avo Kull
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vabrik - Avo Kull страница 14

Название: Vabrik

Автор: Avo Kull

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949272877

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Miski polnud möödas ja vaistlikult tundis ta, kuidas teda endiselt mehe poole tõmbab.

      Jäine mask Heleni näol mõranes ja ootamatu soojus ilmus äkki tema ilmesse. Leebe naeratus valgustas hetkeks ta kahvatut nägu. Ikka veel mehelt pilku pööramata astus ta sammukese lähemale ja sirutas käe.Värisevad huuled vormisid vaevukuuldava sosina: ”Allan…” ja aegamisi libistas ta oma pehme peo üle mehe põse.

      Allan seisis liikumatult.Tema ainitine pilk jälgis pingsalt naise tegevust ja tundus, et ta ei suuda tõrjuda nii siirast tundeliigutust. Aeglaselt tõstis ta käe ja embas naist taljest. Hetkega liibus Heleni sale keha mehe vastu ja kaks õrna, kuid tugevat käsivart põimusid tema kaela ümber. „Allan!” sosistas ta veel kord, aga see polnud enam habras ega igatsev sosin. Nüüd oli välja öeldud sõna täis jõudu ja ennastunustavat kirge. Helenile näis, et veel pisut ja kaaslase hinges võtavad võimust samad tunded, et kohe mõistab mees oma varasemat viga ja ta saab tagasi oma kaotatud armastuse.

      Samas tundis ta tugevaid käsi enda õlgadel ja taipas, et teda lükatakse eemale. Õrnalt ja hoidlikult, kuid piisavalt tugevalt, et võimatu oli mitte aru saada: teda tõugatakse ära! Jälle! Miks? Mehe puudutus rääkis ometi teist keelt. Mõistmatute silmadega vaatas ta Allanit ja nägi tema näol kerge kahetsusega segatud tahtekindlat ilmet, mis juba varasemast tuttav.

      „Ei, Helen…sellest ei tule midagi…Andesta, ma ei või.”

      Allan astus sammu tagasi. Helen seisis keset soojakut, pärani avatud silmad hirmunult meest jälgimas. Sõna suust saamata seisis ta otsekui ootuses, et aega saaks tagasi pöörata, et saatus halastaks talle ja kõigega võiks otsast alata. Kuid selle asemel seisis Allan veel korraks naist vaadates, pöördus siis ja astus tõtaka sammuga välja. Hetke pärast paiskus ehitussoojaku plekkseinte vahele kile karjatus: „Ole sa neetud!” Helen avas veel kord suu, kuid raevusõnad katkesid huulil, asendudes häälekate nuuksetega.

      Terve tunni kestnud ahastusehoog vaibus pikkamööda. Helen tõusis, seisatas peegli ees, kuivatas nutetud näo ja hakkas seda hoolikalt puuderdama. Mida enam ta oma tegevusele keskendus, seda rahulikumaks muutus ta heitunud meel: midagi uut polnud ju juhtunud, kõik oli jälle endine.Aga ei, kõik ei olnud nii nagu enne. Ei saanudki olla. Nüüd oli teda kaks korda kõrvale heidetud, kaks korda solvatud, topelt mõnitatud ja topelt alandatud, ja seda oli rohkem, kui Heleni uhke hing suutis taluda.

      LOHISEVAD SAMMUD SOOJAKUTREPIL TEADUSTASID MARDI TULEKUST. Helen ei vaevunud peeglisse vaatama ega soengut korrastama.

      Selle mehe jaoks polnud vaja pingutada.

      „Tervist!” hõikas logistik naerusuiselt ja saatis mütsi osava heitega varna.

      „Tere.”

      „Sa näed täna pagana hea välja.”

      Helen vaatas üllatunult üles. Karused komplimendid ja bravuurikas kõneviis ei sobinud Mardi tagasihoidliku kuvandiga kuidagi kokku. Uhke olekuga Mart poseeris veel mõne hetke naise ees, siis muutus ta pilk kuidagi mõtlikuks, kummis rind taandus tavaliste mõõtudeni ja aeglaselt istus ta Heleni vastu toolile.

      „Kuule, Helen.” Mehe hääl oli vaikne ja selles kõlas tuntav ärevusenoot.

      „Jah, Mart.” Naine heitis oma blondi juuksetuka silmilt ja vaatas ainiti meest.

      „Seda et, mul tuli siin üks mõte,” kogeles Mart.

      „No mis mõte sul siis tuli?”

      Mart vaikis mõne aja, nagu ei söandaks ta kohe oma ideega lagedale tulla, kuid kaua see ei kestnud ja lõpuks ta pahvatas:

      „Kuule, kas sa ei tahaks mulle maja projekti teha?”

      „Misasja? Maja projekti? Hulluks oled läinud? Kas sa ka tead, mida maja ehitamine maksab? Kust sa selle raha võtad?”

      „Raha? Küll minusugune mees raha leiab.”

      Helen vaikis rabatult. Kõige vähem oleks ta Mardilt niisugust avaldust oodanud. Maja?! Ajal, mil enamik rahvast pingutab, et hinge sees hoida, tahab tema maja ehitada.Ta teadis hästi mehe palka. See oli küll päris hea tasu lihtsa töö eest, aga mitte piisav maja ehitamiseks. Midagi siin suures plaanis ei klapi.

      „Noh? Mis ütled?”

      „Mida ma sulle ütlema pean?”

      Helen oli hämmingus ja Mart rõõmustas oma efektse etteaste üle.Tal oli õnnestunud iseteadev, kena ja kõigutamatu Helen pahviks lüüa ja see juba oli midagi.

      „Räägid sa seda tõsiselt?” Imestus naise ilmest ei kadunud.

      „Tõsiselt muidugi. Ega ma mingi naljamees ole.”

      Helen ei teadnud, kuidas reageerida.Võtta seda juttu tõsiselt või mitte?

      „No räägi siis, missugust maja sa tahad,” lausus ta lõpuks kerge muigega.

      „Vinget maja tahan,” hakkas Mart õhinal rääkima. „Eks ma algul mõtlesin oma suvilaköksi ümberehitamisest, aga see vist pole hea idee?”

      „Ei ole. Sa võid küll vanale kalossile kõrge kontsa alla panna, aga kõpskinga sellest ei saa. Kui korralikku maja tahad, siis peaks rääkima ikka täielikult uuest asjast.”

      „Räägime pealegi. Suur see maja ei pea olema. Poolteist korrust või hoopis mansardkorrusega, aga tube peab seal palju olema.”

      „Linnamaja tüüpi?”

      „Ikka linnamaja. Korralik köök all ja sansõlmed igal korrusel.”

      „Puidust? Kivist?”

      „Nii puidust kui kivist. Aga saun ja garaaž peavad ka olema.”

      „Hea küll. Mingi pildi võin ju sulle valmis moonutada, aga ära arva, et see odav nali on, projekti eest tuleb sul korralik papp välja käia.”

      HELEN SEISIS EHITUSSOOJAKU TUHMUNUD AKNA ALL JA VAATAS VÄLJA. Põrutav uudis Mardi majast ei andnud talle rahu. Kuidas see võimalik on? Kust see mees kavatseb nii suure summa välja võluda. Tal omalgi maja pooleli, kuid korralikust palgast hoolimata polnud vähimatki võimalust ehitusega jätkata.Aga Mardil ju täpselt sama suur palk. Midagi on siin kapitaalselt viltu! Helen hakkas mõtlikult telefonikettal sõbranna numbrit valima.

      „Halloo, Eve!” hüüdis ta rõõmsalt torusse, kui sõbranna oli vastanud.

      „Halloo-halloo!”

      „Kuis siis päälinna prouad elavad? Hing veel sees?”

      „On, aga tigedaks teeb see elu ikka küll.”

      „Mispärast?”

      „Aga selle pärast, et mina, diplomeeritud arhitekt, pean mingis hulgilaos vetsupotte ja torujuppe kokku lugema. Aga kuidas sul endal läheb?”

      „Nii ja naa, projekteerin siin üht puidutööstust ja sätin lihvpinke paksusmasina taha ritta.”

      „Jõudu sulle siis.”

      „Tänan. Muide, kuidas nüüd selle arhitektuurivärgiga on. Revolutsioon läbi ja oma riik püsti. Kas siis maju ei hakata juba ehitama?”

      „Kus СКАЧАТЬ