Название: Viiv pikas sõjas
Автор: Leo Kunnas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949270668
isbn:
Qadaaliikmed ja šeik tänasid nõuande eest ning tundus, et nad on siirad. Ka kolonelleitnant Wesley tänas mind siis, kui me juba tagasi sõitsime. Olin skeptiline: “Ma ei usu, et nad mu nõuannet kuulda võtavad. On nad seitsme kuu jooksul, mis te siin olete olnud, teie nõuandeid kuulanud?”
Linnas vaatasime üle maja, kus elasid ühe kinnivõetud mehe vanemad ja vennanaine. Too tabati teolt, kui ta püüdis isevalmistatud lõhkekeha paigaldada. Naine, keda tema mees, kinnipeetu vend, pidevalt on peksnud, oli andnud oma mehe asukoha ja tegevuse kohta informatsiooni, esialgu küll väga kõhklevalt. Kolonelleitnant Wesley tahtis teada, kas naisel on midagi uut teada anda, kuid selleks et vendade vanemad midagi kahtlustama ei hakkaks, kuulasime moepärast ka nemad üle ja korraldasime majas läbiotsimise.
Isa ja ema, mõlemad juba eakad, vahest seitsmekümne aastased inimesed, vastasid loomulikult, et nad ei tea oma pojast midagi. Ema istus väsinult koridori tsementpõrandal, pikk maani ulatuv hõlst seljas, ja kordas ühtelugu: “Allahi nimel, ma ei tea, kus mu poeg on. Ma pole teda viis kuud näinud!” Kui tema käest mõne aja pärast sama küsiti, vastas ta, et pole oma poega neli kuud näinud. Isa, vööni paljas, kõhn, halli habemega, määrdunud kotiriidest püksid jalas, seisis kepile toetudes seina ääres, rääkis samuti, et ka tema ei tea midagi, poeg polevat pärast venna arreteerimist kodus käinud. Muidugi valetasid. Kuid mida võinukski neilt oodata? Naine, väsinud ja räsitud olekuga, nägu rätikuga kaetud, nii et vaid silmad välja paistsid, andiski oma mehe üles, rääkis sellest, millal nii tema kui ka ta sõbrad ehk teised sissid järgmine kord olid lubanud tulla. Mida võis temaltki oodata? Veel üks terake sissitegevuse õpikusse: naise peksmine võib lõppeda sellega, et ta annab peksja üles. Vaevalt et vana Alfred Käärmann taipas seda oma “Sissitegevuse käsiraamatusse” panna, kuna see oleks tundunud talle liiga absurdne.
Tagasiteel al Tarmiyast nägime veel kahe õigel ajal avastatud isevalmistatud lõhkekeha demineerimist. Ootasime. Ühele oli demineerimislaeng juba külge pandud, peagi andis kume plahvatus märku, et sellega on asi ühel pool. Teise kallal tegi demineerimismeeskond parajasti tööd, mõnesaja meetri kauguselt võis näha, kuidas väike ja madal demineerimisrobot oma roomikutel aeglaselt lõhkelaengu poole liigub.
Kell oli juba umbes 1830, kui Camp Tajisse tagasi jõudsime.
10SEPT – Brigaadi vastutusalal leidis ööpäeva jooksul aset 4 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 4 rünnakut, kaotusi polnud, seega rahulik päev. Diviisi vastutusalal põhiliselt 10. mägiküttide diviisi 1. BTG alal oli 21 rünnakut, samas üksuses sai 10 meest haavata.
13SEPT, 17. päev
11SEPT – brigaadile hea päev – vaid 3 vahejuhtumit, sealhulgas 2 rünnakut, kaotusi pole; diviisi vastutusalal oli 29 rünnakut, keskmisest natuke rohkem, vaenlase tegevuse raskuspunkt oli suunatud Camp Victoryle ja Bagdadi rahvusvahelisele lennuväljale.
Eile umbes kell 1000 sõitsin koos kolonelleitnant Quintasega 2-70 tankipataljoni vastutusalale teostama maastikuluuret ja situatsioonianalüüsi sisside varitsuse kohta, mis leidis aset 15. augusti paiku umbes 7 km Saba al Boorist idas Suure kanaliga paralleelselt kulgeval teel.
Suur kanal on vähemalt 50 meetrit lai, kulgeb noolsirgelt idast läände, selle ehitamise ajal välja kaevatud suur hulk pinnast on kuhjatud kahele poole kanalit, moodustades kaks pikka seljandikku, mis on täis jäärakuid, samuti kanaliga risti kulgevaid uhteorge, mis on tekkinud vihmasel aastaajal, veebruaris, mil võib sadada järjest terve nädala ning vesi otsib äravooluteid.
Lõuna pool kanalit ligikaudu 300 meetri kaugusel kulgeb paralleelselt kanaliga asfalttee, kuid teine, ilma katteta tee, õieti rada, kulgeb otse kanali kõrval piki väljakaevatud pinnasest moodustunud seljandiku harja. Suuremad vahepeal tekkinud uhteorud on uuesti pinnasega täidetud, nii et rada kulgeb katkematult. Seljandikult vaadatuna on asfalttee näha otsekui peopesal.
Kolonelleitnant Quintase hinnangul võis üllatusrünnakust osa võtta umbes 6 kuni 10 sissi. Nende varitsuspositsioon paiknes seljandikul, kus nad olid jõudnud teha mõningaid ettevalmistusi ja kaevata mõned pooleldi valmis laskepesad suhteliselt hästi valitud kohtadesse.
Varitsus leidis aset hommikul kella kuue-seitsme vahel, kui päike oli juba tõusnud, aga väljas polnud veel nii valge nagu keskpäeval, mil kogu maailm näib otsekui ergavat.
Kõigepealt tabas isevalmistatud lõhkelaeng üksuse esimest Hummerit. Seejärel tulistasid sissid ühest või mitmest tankitõrjegranaadiheitjast, kusjuures 2 lasku tabasid, mis on Iraagi oludes üsna haruldane. Sisside poolt vaadatuna paremale jääb Suurt kanalit ületav korralik betoonsild. Üks sisside kuulipilduja avas tule sillal seisvast autost ning teine oli soodsal positsioonil ühes jäärakus. Uurisin seda positsiooni lähemalt, seal oli kaks laskepesa, kaeviku põhjas vedelesid 7.62 mm Vene vintpüssipadruni kestad, tähendab, et seal oli olnud PK kuulipilduja, juhul kui vastase võitleja vahetas vahepeal asukohta, või isegi kaks, juhul kui ta seda ei teinud. Kummaski laskepesas polnud rohkem kui kaks- kuni kolmkümmend kesta, millest nähtus, et sissid polnud pikka tulevahetusse astunud.
Sissid ei olnud saavutanud erilist edu, ainult 2 USA sõdurit sai haavata, ühel leitnandil läbistas kuul reie ning ta on kauaks ajaks rivist väljas, teine võitleja on rivis tagasi. Sisside kaotuste kohta teadis kolonelleitnant Quintas, et pataljoni S-2 andmeil sai vähemalt kaks sissi haavata ning üks neist hiljem suri. Kuulipilduri kaeviku seinal oli tume kuivanud verelaik, ilmselt oli kuulipildur üks pihtasaanutest.
Käisime kogu varitsuskoha hoolikalt läbi. Kolonelleitnant Quintasel oli pataljoni pioneeriohvitser kaasas, mees sai ülesande kogu ala tasaseks lükata, nii et seal oleks raske uut varitsust korraldada. Aasta tagasi olid sissid siinsamas varitsenud ka vastutusalal paiknenud eelmist üksust.
Kuid sissidel oli meile veel üllatusi varuks. Olime just lõpetamas, et asuda teele külla, kus oli plaanis läbi viia järgmine läbiotsimisoperatsioon. Üks meie Hummeritest hakkas parajasti ümber pöörama ning sõitis selleks mõned meetrid nõlvakust alla laskuvat rada mööda edasi, kui meie läheduses käis kõrvulukustav kärgatus. Seisime koos kolonelleitnant Quintasega sel hetkel umbes 15 meetri kaugusel tabamuse saanud sõidukist, varjusime kohe ja kahe ülejäänud Hummeri pardakuulipildurid avasid tule.
Sündmused kiirenevad teatud hetkedel, õigupoolest toimuvad välkkiirelt, nii et võimatu on reageerida, sest üheainsa hetkega on kõik möödas.
Meie tulele ei vastanud keegi, õigupoolest polnud keegi meie pihta tuld avanudki, peagi vaikisid ka meie kuulipildujad, sest puudusid sihtmärgid, kelle pihta lasta.
Kuna me ei olnud kildudega pihta saanud, oletasin esialgu, et plahvatas tankitõrjemiin, mille sissid on varitsusega seoses oma eemaldumise katmiseks asfaltteelt seljandikule viivale rajale pannud. Sissid on mõnikord kasutanud Itaalia päritoluga magnetvälja ja vibratsiooni toimel initsieerivaid tankitõrjemiine, mis läbistavad veoki põhja.
Ka Hummeris olid kõik võitlejad terved, peagi kostis juba nende naeru. Hummeri ninaosa all haigutas umbes poole СКАЧАТЬ