Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Koalitsioonivägede või Iraagi armee sõdurid ei valva väikseid külapumbajaamu, seda teeb irrigatsiooniministeerium. Mõned Ameerika Ühendriikide raha eest varem ehitatud väiksemad pumbajaamad on sissid hävitanud, valvurid on kas tapetud või põgenenud.

      Piirkonnad, kuhu niisutuskanalite võrgustik ulatub, on täis rohelust nagu kontrastiks hallikaskollasele savitolmule, mis katab maad seal, kus kanaleid pole. Märg pinnas on kleepuv savimuda, kuhu kinni jäänud Hummer üha sügavamale sisse vajub, nagu juhtus meie omaga, kui me otse üle põllu sõitsime. Teisel Hummeril oli meie sõiduki mudast välja tõmbamisega tükk tööd.

      Täismahulise sissivastase tegevuse n-ö pehmem pool on maailma avalikkusele suhteliselt vähe tuntud, sest tavaliselt head uudised uudisteagentuure ei huvita. Selliseid asju, millest eespool rääkisin, suuremaid ja väiksemaid veemajanduse, kanalisatsiooni ja elektriga seotud objekte rajatakse siin päris palju, samuti ehitatakse või tehakse korda koole ja haiglaid. Ainuüksi meie brigaadi alal kulutatakse selleks praeguse rotatsiooni, s.t ühe aasta jooksul 31 miljonit USA dollarit.

      Pärastlõunal tegeles sama meeskond hoopis sihtmärkide ala ülevaatamise ja tulejuhtimisega lahinglaskmisel, milles osales kahest 155 mm liikursuurtükist koosnev tulerühm, kelle ülesanne on olla Camp Tajis pidevalt laskevalmis, juhuks kui teistele üksustele peaks kaartule toetust vaja minema. Laskedistants iseenesest polnud väga suur – 11 kilomeetrit, laskmine täitis ühtaegu ka jõudemonstratsiooni ülesannet, samamoodi, nagu olid kopterite lahinglaskmised ühitatud reaalse läbiotsimisoperatsiooniga.

      Sihtmärkide alaks oli valitud suhteliselt suur ja lage väli, kus mingeid põllukultuure ei kasvanud. Võitlejad sõitsid paar ümberkaudset majapidamist läbi ning hoiatasid elanikke, et nad püsiksid mõne tunni kodus. Meil tuli mitu tundi oodata, kuni ka kopterid said piirkonna kohal kontrollringi ära teha. Higistasime põrgulikult, ilm oli tavapäraselt kuum, 6-8 tunnise patrulli ajal peab jooma paar liitrit vett.

      Suurtükiväelaskmised olid nagu suurtükiväelaskmised ikka, alguses lasti sihtmärgid sisse, tehti vajalikud parandused ning seejärel lasti juba efekti saavutamiseks.

      Laskmised ja teekond tagasi Camp Tajisse möödusid ilma vahejuhtumiteta, kell näitas umbes 1630, kui baasi jõudsime.

      17SEPT, 21. päev

      Brigaadiülem kolonel Bishop naasis eile puhkuselt. See oli huvitav kokkusattumus – ka Eesti jalaväerühm jõudis eile öösel Bagdadist siia.

      Mõni aeg pärast eilset hommikust nõupidamist kutsus kolonel Bishop ka mind vestlusele. Oletasin, et see on lühike sissejuhatav vestlus, aga see kestis umbes tund aega. Kõigepealt ma tutvustasin ennast – kes ma olen ja mis ülesandeid olen varem täitnud. Seejärel rääkisime pikalt sissisõjast siin ning sissisõja teooriast ja praktikast üldse, muuhulgas oli mul võimalus rääkida tähelepanekutest, mida olin jõudnud siin teha. Loomulikult kõnelesin ka oma murest strateegilise tasandi juhtimise ja koordineerimise pärast ning Iraagi kaitse- ja siseministeeriumi vahelisest nõrgast koostööst.

      15SEPT – ööpäeva jooksul toimus brigaadi vastutusalal koguni 15 rünnakut, kolm korda rohkem kui eelmisel päeval. Kaotusi siiski polnud, vaenlase tegevus oli keskendunud valdavalt Bagdadist põhja poole viivale Suurele maanteele.

      Diviisi alal leidis aset 48 rünnakut, jälle on sissid tekitanud suuri kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas, umbes viiskümmend inimest on surma saanud.

      16SEPT – brigaadis oli 12 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 7 rünnakut. Ka seekord pääsesime kaotusteta, sisside tegevus oli kontsentreeritud jällegi Suurele maanteele, punased rombid arvutiekraanil, mis märgivad sisside rünnakute kohti, olid koondunud enamasti maanteelõigule al Tarmiyast läänes.

      Brigaadi vastutusala läänepoolses osas on olnud väga vaikne peaaegu nädal aega, nüüd võib juba väita, et üle-eelmise nädala arreteerimised on sisside kohalikule organisatsioonile andnud märgatava tagasilöögi.

      Kogu diviisil täna nii hästi ei läinud, rünnakute arv vähenes küll 36le, kuid kahes eraldi intsidendis sai 3 meest surma.

      19 tsiviilisiku tapmine Lõuna-Tajis on jäänud ning ilmselt jääbki lahendamata mõistatuseks. Minu hinnangul pole meie vastutusalal ühtegi nii hästi organiseeritud ja varustatud sunniitidest koosnevat sissirühmitust, kes vastaks kohalikest elanikest pealtnägijate esitatud kirjeldusele mõrvad toime pannud üksuse kohta. Ka pole usutav, et Mahdi armee või mõni muu šiiitide poollegaalne sõjaline üksus tapaks lihtsalt niisama heast peast šiiite.

      Eile kulutasin mõned tunnid ka Eesti peaministri visiidiga seostuvate administratiivküsimuste lahendamiseks. Esialgses päevakavas oli ette nähtud peaministri neljast Camp Tajis veedetavast tunnist kulutada kaks ja pool tundi õhtusöögile, mille kestus oleks ilmne liialdus. Leidsime hea lahenduse, nii et brigaadiülem ja 2-70 tankipataljoni ülem esitavad oma ettekanded sealsamas sööklahoones, kus toimub õhtusöök, kuid väiksemas eraldi ruumis.

      Kolonelleitnant Quintas on planeerinud, et pataljoni ettekandest suurema osa esitab ESTPLA-11 ülem kapten Guselnikov. Hetkel on veel lahtine, kas brigaadiülem teeb brigaadi kui tervikut käsitleva sissejuhatava osa ise või delegeerib selle mulle.

      Vaatasin üle ka informatiivse ettekande, mis saadetakse diviisiülemale eestlaste tegevuse kohta Iraagis. Meie üksuste väljaõppe taset, tegevust, varustust ning saavutusi tervikuna on selles hinnatud ülimalt positiivselt. Täpsustasin selle ettekande tarbeks ka andmed meie kaotuste kohta Iraagis: 2003. aastal sai 8 meest haavata ning 2004. aastal 2 meest (seersant Andres Nuiamäe ja veebel Arre Illenzeer) surma ja 5 haavata.

      Seejärel selgitasin välja peaminister Andrus Ansipi saatjaskonna suuruse, selles on umbes 20 inimest, lisaks 13 inimesele Eestist ka kapten Ränisoo ning kapten Isberg ning peaministrit eskortiv USA kolonel ning kolm-neli meie sõjaväepolitsei võitlejat peaministri turvameestena.

      Kolonelleitnant Quintas kutsus mind lõunasöögile, pärast vaatasime üle ka ruumi, välja selgitamaks, kas külalised koos brigaadi juhtkonna ja kõigi eesti sõjaväelastega sinna ära mahuvad; seejärel tuli veel reserveerida ruum ja organiseerida sõidukid.

      Olen edasi arendanud ka operatsiooni OKTOBERFEST haarangute osa. Kinnivõetavate arv on täpsustunud, see on praeguse seisuga 60 inimest, kuid see arv võib suureneda.

      Kõige rohkem on neid 1-13 tankipataljoni vastutusalal – 29. Seal on kaks sissirakukest koodnimetustega Reservoir Dogs ja West Side Gang. Esimeses grupis on vaja kinni võtta 14 ja teises 4 inimest, mõlema grupi mitu aktiivset liiget on juba arreteeritud, nende puhul on osalt tegu ka sisside toetajate või nendega, keda kahtlustatakse koalitsioonivägede või Iraagi valitsusvägede vastastes rünnakutes. Kuid kahtlemata on siin mitmeid sissirakukesi, kelle kohta koalitsioonivägedel andmeid peaaegu polegi, mida tõendab sisside aktiivne tegevus siinsel alal.

      Ka 70. pioneeripataljoni vastutusalal on neid küllaga, kokku 21, kellest 13 kuulub gruppi koodnimetusega Haur Al Bash Crime Ring.

      Ka nende puhul on paljuski tegu sisside toetajatega ning osa neist on lihtsalt kriminaalkurjategijad.

      2-70 tankipataljoni ning 1-118 suurtükiväepataljoni vastutusaladel on kahtlasi isikuid vähe, esimesena nimetatul 4 ja teisel 3. 2-70 tankipataljoni vastutusalal on neid nii vähe ilmselt seepärast, et seal on palju sisse viimaste nädalate jooksul kinni võetud, alles on kahe grupi Abu Araak Celli ning Sponge Factory riismed. Esimene sissirakuke on endale nime saanud oma juhi järgi. 1-118 suurtükiväepataljoni vastutusalal kuulub 2 isikut gruppi Haytham Sadoon Cell, rakuke on seotud Ansar al-Islami organisatsiooniga.

      1-13 soomuspataljoni probleem seisneb selles, СКАЧАТЬ