Viiv pikas sõjas. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sööklat, pesulad, nii armee oma kui ka KBRi (Kellogg Brown Root Services) pesula (vormid triigitakse pärast pesemist, aga pesu pesemine võtab kaks-kolm ööpäeva aega), sõjaväepood, mis on täpselt samasugune nagu näiteks Norfolkis (müügil on ka sama kaup), on siin ka erinevad ameerikalikud söögikohad, näiteks Pizza-Hut, Taco Bell ja igasugused X-burgerid. USA sõjaväelased peavad tundma ennast siin nagu kodus, põhjendasid võitlejad nende olulisust. Vahest on neil õigus, sest nende teenistus Iraagis kestab aasta ning enamik on siin juba teist korda.

      Söök on siin väga hea ja mitmekesine. Miks peaks keegi oma raha eest ostma hamburgeri, kui sööklas saab tasuta palju tervislikumalt süüa, kuid see on minu mõte ning kardan, et mul on paljudest asjadest võib-olla liiga lihtsustatud arusaam.

      Üleeile hilisõhtul nägin, kuidas sõjaväepoe ees oleval avaral platsil, kus on midagi suure lava taolist, on üles seatud poksiring ning käib sõdurite omavaheline poksimatš, mida sajad võitlejad olid kogunenud jälgima ning võistlejatele häälekalt kaasa elama. Ma ei imestaks, kui järgmisena näeksin seal esinemas Madonnat või Bruce Springsteeni või mõnda väiksema kaliibriga poptähte. Ilmselt on ka see osa USAst väljaspool USAd.

      Tänavad on nummerdatud nagu mis tahes USA linnas, näiteks minu konteinerelamu juurest pääseb 3. tankibrigaadi staabi juurde kõige otsemalt mööda 46. tänavat.

      KBRil on siin ka oma baasisisene bussiliin, mitukümmend väikest Nissan bussi tiirutavad baasis ringi, loomulikult on seepärast siin ka bussipeatused. Kui jalgsi brigaadi staabi, söökla või majutuse suunas liigun, näen alati nii tsiviilisikuid kui ka sõjaväelasi seismas ja bussi ootamas. Ise eelistan käia jala.

      Iraagis läheb vara pimedaks ja baas on siis nagu väike tuledesäras linn. Burgeriputkade poolt kostab tümpsu. Kõike seda vaadates on hetki, mil on raske uskuda, et siin käib sõda.

      Näen hommikuti spordiriietuses jooksvaid USA sõdureid, tean, et tuhanded neist, eriti logistikaüksuste omad ja muu toetav personal ei tõsta kogu siinse teenistuse jooksul kordagi oma jalga baasist välja, neile on see tavaline garnisoniteenistus, pole vahet, kas USAs, Saksamaal, Koreas või siin. Üllatavalt palju on näha naissõjaväelasi. S-3 sihtmärkide osutamise poolel teeniv kapten Waldon tutvustas ühel päeval: ”Minu naine, kapten Waldon.” Minu küsimuse peale, kumb teist varem majoriks saab, vastas proua kapten Waldon: “Loomulikult mina, kuna ma olen üldiselt tublim.”

      Suurarmees on rollid ja ülesanded väga täpselt jaotatud, miljoni mehe puhul pole võimalik erilist paindlikkust lubada. Kapten Schafferi või kapten Andrew näiteks oma praegusel teenistuskohal on kogu aeg staabis ega käi väljas üksuste juures, ometi tegi näiteks kapten Andrew sõja algusperioodil kogu intensiivsete lahingute etapi läbi rühmaülemana.

      Samal ajal on võitlevad üksused pidevalt väljas, pataljoniülemad ja brigaadiülem on tihti oma üksuste juures, teevad kontrollkäike, on kogu aeg otseses kontaktis oma alluvate ülemate, sõdurite ning Iraagi sõjaväelaste ja tsiviilisikutega. Nagu ütles kolonelleitnant Quintas: “Ma õppisin ühel kontrollkäigul al Husseiniyasse rohkem kui kõikidest sellesse linna puutuvatest ettekannetest kokku!” Ses suhtes on USA sõjaväelastel samasugune lähenemine juhtimisele nagu Soome sõjaväelastel – sõjas toimub juhtimine eesliinilt.

      Võin öelda, et pärast isegi lühikest, nelja- kuni kuuetunnist patrulli, rääkimata pikematest, ei tunne küll enam vajadust täiendava kehalise treeningu järele. Oletan, et olen nädalaga kehakaalust vähemalt kilo kaotanud.

      Täna hommikul kell 0800 alanud nõupidamisel kanti ette, et eile kell 2140 tappis sisside snaiper tunnimehe, kes oli postil siinsamas, Camp Taji idapoolse osa ühes vahitornis. Mees kuulus kohalikku Iraagi armee üksusesse. Eelmise ööpäeva jooksul sai ka 6 brigaadi võitlejat kahes intsidendis haavata, toimus 9 suuremat vahejuhtumit, sealhulgas 7 rünnakut. Kogu diviisi alal leidis aset 26 rünnakut, mis on üsna keskmine arv.

      Eile ja täna olen mõnevõrra mõtisklenud selle sõja juhtimise probleemide üle. Sissiliikumisvastast sõda saab teatavasti teooria järgi edukalt juhtida kahte moodi, kas

      • ühe juhi meetodil või

      • nn komitee meetodil.

      Esimest meetodit kasutas tšekaa, hiljem GPU ja NKVD kõigi nõukogudevastaste sissiliikumiste mahasurumiseks, mis aastatel 1918–1956 Nõukogude Liidus aset leidsid. Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB), või mis tahes nime see ka eri aegadel parajasti kandis, oli sissivastase võitluse juhtiv organ ning selle kohalik ülem juhtis sissivastast tegevust. Näiteks Eestis 1940. -1950. aastatel koondas NKVD kokku kõikidest allikatest tuleva luureinformatsiooni ning juhtis NKVD üksuste, miilitsa, hävituspataljonide ning Punaarmee üksuste metsavendadevastast tegevust.

      Teist meetodit kasutas Suurbritannia koloniaaladministratsioon Malaisias sealse kommunistliku, Hiina eeskujust inspireeritud sissiliikumise mahasurumiseks 1950. aastatel. Kuni 1955. aastani olid sissid suhteliselt edukad, sest inglastel puudus mehhanism, kuidas koordineerida alal tegutsevate eri luureorganisatsioonide jõupingutusi ning kiiresti ja tõhusalt kogutud informatsiooni ära kasutada, samuti süsteem eri agentuuride (Suurbritannia Kuninglikud Relvajõud ja politsei, kohalik Malaisia administratsioon, politsei ning sissivastaseks tegevuseks moodustatud üksused) tegevuse juhtimiseks ja koordineerimiseks. Probleem lahendati nõnda, et moodustati nn komitee, mida formaalselt juhtis kohalik kuberner, kuid tegelikku juhtivat rolli täitsid Kuninglikud Relvajõud ning esindatud olid kõik asjaosalised. Ühiste jõupingutustega saadi sissiliikumisest jagu ning Malaisiast ei saanud Vietnami, Laose või Kambodža sarnast riiki.

      Esimene meetod pole Iraagis ilmselt rakendatav, sest siinne sõda on vaja järjest rohkem muuta iraaklaste oma sõjaks. Siin tundub olevat mitu probleemi. Esiteks, Iraagi kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi ning neile alluvate armee ja politsei vaheline koostöö on nõrk. Teiseks, Iraagil kas puudub või pole kohapeal esindatud kaitsepolitsei taoline salateenistus, igatahes keegi pole siin sellest midagi kuulnud.

      Koalitsioonivägedel on hea koostöö Iraagi armeega, kelle tegevust meie vastutusalal brigaadiülem sisuliselt ka juhib, ning me saame informatsiooni, mida siin paiknevad Iraagi armee üksused koguvad. Kuid meil pole erilist kokkupuudet Iraagi politseiga ning me ei saa informatsiooni, mida neil õnnestub hankida. Politsei ei suuda isegi tavalise tänavakuritegevuse vastu tõhusalt võidelda, rääkimata võimekusest või motivatsioonist võidelda sisside vastu. Iraagil puudub organ, kes juhiks ja koordineeriks sissivastast kampaaniat nii kogu riigis kui ka riigi eri regioonides.

      Kui ma kapten Andrew´lt küsisin, kes juhib riigis sissivastast kampaaniat, vastas ta, et seda teeb vähemalt nime poolest Iraagi peaminister. Kuid mis aparaati ta selleks kasutab? Kas kohalikud provintside kubernerid, politseiülemad või sõjaväeosade ülemad juhivad kohapealset tegevust? Kes on juhtiv organ? Näib, et Iraagis pole ühte regionaalset juhti või ka regionaalset komiteed, kes kogu tegevust regioonis juhiks. Ilma selle strateegilise probleemi lahendamiseta võib ette näha sõja venimist ning kestva edu saavutamine on väga raske.

      Taktikalisel tasandil võiks parandada olukorda sellega, et senisest rohkem rakendataks Iraagi üksusi informatsiooni kogumise ja luure ülesannetes. Kuid kohalikul Iraagi üksusel, 9. diviisi 1. brigaadil on suuri probleeme. Määratud isikkoosseisust on ainult veidi üle poole komplekteeritud, pataljonid on tegelikult tugevdatud kompaniide suurused, ettekande järgi on hetkel 46 meest omavoliliselt teenistusest lahkunud ehk otsesõnu öeldes deserteerunud.

      08SEPT, 12. päev

      Eilse ööpäeva saldo: brigaadi vastutusalal oli 7 märkimisväärset vahejuhtumit, sealhulgas 5 rünnakut, kus 2 USA sõdurit sai haavata. Uus trend on pettelaengud, näiteks mingi sodiga täidetud kott, juhtmed küljes. Ka möödunud nädalal ei läinud meie brigaadil halvasti: 43 rünnakut, vähem kui üle-eelmisel nädalal, ning mitte ühtegi langenut.

СКАЧАТЬ