Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ >

      2:1

      Pole paha seis, kaugeltki mitte. Koondis võidab niigi harva ja Euroopa esikümne meeskondi seda vähem. Aga see võit on täna tulnud ja elevas meeleolus publik hargneb staadioni eest eri suundades õige aeglaselt ning vastu tahtmist.

      Erikul ei tohiks jääda kripeldama ka nende meeskonnale löödud ainuke värav. Täna ei löödud seda ju talle, vaid varuväravavaht Ženjale. Tema ise pole teatavasti üle kolme kuu mängida saanud.

      Selles see asi ongi.

      Kui ikka on. Käsi enam haiget ei tee, üldse mitte. Treenida on ta saanud juba neli nädalat ja tänaseks mänguks lubas koondise arst ta vähemalt üle pika aja varumeeste pingile. Valu ongi rutiinne asi, samas õnneks päris lihtsalt vaigistatav.

      Loomulikult teab Erik, et täna olnuks väga haruldane pingilt platsile pääseda. Ta teab sedagi, et ilmselt poleks sellel mängu seisukohast mingit tähtsust olnud…

      Mida Erik aga ei tea, on see, kas ta seda üldse päriselt tahabki. Või kas tema enda jaoks sellest eluliselt midagi muutus, et tänases sensatsioonilises mängus tegi kaasa Ženja, kes on viimasel ajal platsil suurepärane olnud. Kade ta küll olla ei oska ega viitsi. Kelle peale? Varuväravavahti tunneb ta ajast, mil too oli kolmteist.

      Samas pole asi ka kolmes aasta jooksul juhtunud üksteisele järgnenud vigastuses.

      Erik peab silmas päris tahtmist – hasarti ja ahnust. Seda, mis teda viimased kakskümmend aastat enamjaolt saatnud on, ja mille kohta ta alles ühel päeval üsna hiljuti kohkumusega avastas, et see ühtäkki kusagile kadus.

      Sedasorti tühjus hirmutab Erikut, nagu oleks ta mõnest olulisest kehaosast ilma jäänud. Liiga kaua oli see seni tema teadvuses püsinud. Loomulikult võib ka selle tunde sarnaselt küünarnuki, põlve või reiega külmaspreiga üle lasta, et valu mitte tunda. Iseasi, kui kauaks.

      Ta sulgeb garderoobiukse ja suundub aeglasel sammul parklasse. Võinuks ju ka jalgsi tulla, staadionilt koju on vaevalt kilomeeter kõndimist, aga ta ei salli ega pole kunagi sallinudki oktoobri lödist ilma. Sellist, mis ähvardab küll talvega, aga pole seda ometi veel mitte. Tegelik pimedus ja külm ootavad siiski veel ees.

      Kahe nädala pärast, oktoobri eelviimasel päeval saab ta 36, ja see mõte häirib eesseisvast kaamoseperioodist paraku veel rohkem.

      „Va-ban-dust!” kostab äkki hele kilge ja Erik seisab täiesti ootamatult silmitsi kahe tumeda, pisikese kapuutsis koguga. Silmitsi on ilmselt vale öeldagi, sest hõiske kuuldavale toonud olend ulatub talle vaevalt lõua alla. Erik kissitab tänavalaterna valguses silmi.

      „Kas ühe autogrammi ja pildi saaks koos teiega, palun?!” tulistab üks väike olevus edasi ning just see kõrge, aga kähe hääl kombinatsioonis kärsitu ning resoluutse kõnemaneeriga on põhjus, miks Eriku süda korraga löögi vahele jätab. Seda tunneb ta tõesti kogu kehaga. Kui arstide poolt väga regulaarselt üle kontrollitud süda korraks ei löö, on see suur ehmatus. On ju ennegi leidunud neid, kes väljakul infarkti saavad.

      Ta pole seda häält kuulnud 16 aastat, veidi kauemgi. Sama kaua pole ta näinud näolappi, mis karvase kapuutsi varjust vaevalt välja paistab, aga mis tundub uskumatult sarnane kellegagi… Kellegagi, kelle Erik pidas vajalikuks oma mälust kustutada selleks, et elus kuidagigi toime tulla. Ja ongi ju tulnud.

      „Et siis…?” proovib tüdruk uuesti ja on Eriku jõllitamisest veidi häiritud.

      „Saab ikka,” kogub Erik end, „aga ma ei saa hästi aru, mispärast. Ma ei mänginud täna, pole üldse tükk aega mänginud.”

      Ta üritab end kokku võtta, ise samal ajal heasoovlikult ja kaptenile kohaselt naeratades tüdruku näojooni tabada. Näiteks seda, kas tolle ülahuule kohal võiks ilutseda tilluke pruun sünnimärk… Ja kui on, siis kuidas saab see võimalik olla?

      „Ma tean, et te ei mänginud. Kuulge, kamoon, ma vaatasin just praegu seda mängu, ja mul on ausalt öeldes sellest täiesti suva,” kostab tüdruk kannatamatult, „aga Luís Miguel ei uskunud mind, et võime lihtsalt niisama suvaliselt koondise kapteniga tänaval selfi teha. Luís Miguel on Argentiinast. Neil käib see värk teistmoodi.”

      Tüdruk patsutab oma kaaslasele julgustavalt turjale ja lükkab Erikule lähemale. Noormees, vaevalt pikem kui tüdruk ise, heidab viimaks kapuutsi peast. Tema näol peegeldub harras aukartus, kui ta Eriku suunas kummardab ja ise ülekere värisedes „hello!” pobiseb.

      „Ta on nii loll,” kirtsutab tüdruk häält tasandades nina, „tuli siia vahetusõpilaseks, aga ei oska eriti inglise keeltki. Täielik sooda! Oodake, ma võtan oma telefoni. Nii. Cheese!”

      Millelegi mõtlemata ja absoluutselt millestki aru saamata naeratab Erik tühjalt telefoni suunas, mille tüdruku käsi nägudest võimalikult kaugele üles tõstab. Sarnastel selfidel võib ta olla poseerinud sadu või lausa tuhandeidki kordi. Kuigi need levivad sotsiaalvõrgustikes viimastel aastatel nagu katk, pole Erik kunagi neist keeldunud. Fännid vajavad neid ja jalgpallur vajab omakorda fänne. Igaüks ehk nii ei mõtle, aga tema kaptenina küll. Või vähemalt sunnib ta end täiesti metoodiliselt selles suunas mõtlema.

      „Üks moment, mul on siin piletid ka. Kas kirjutaksite, palun, siia oma autogrammi? Pühendusega saab vä?”

      Tüdruk tuhnib jopetaskus ja ulatab siis Erikule kaks üsnagi kägardatud pääset.

      Ootamatult näeb Erik selles pääseteed või võimalust.

      „Luís Miguel, ütlesid sa? Need on kaks eraldi nime, eks?” uurib ta pealtnäha pealiskaudselt, ent tunneb ometi korraks uhkust oma nimemälu üle, mida pole seni keegi taibanud märgata. Seda ei lähegi ju peaaegu kunagi vaja.

      „Ja mis sinu nimi on?”

      „Minu nimi on Lily, igrekiga lõpus,” kostab kähedahäälne ruttu ja sekundi murdosaga ongi asi Erikule selge.

      Loomulikult võinuks ta kohe selle peale tulla, kuid asi on ikkagi teadlikus, võiks öelda isegi püüdlikus unustamises. Selle tulemusena paistab juhtunu aga nagu konstrueeritud Ladina-Ameerika seebiseriaal. Palun väga, isegi keegi Luís Miguel on kohal.

      „Tänks! Ma ju ütlesin,” poetab Lily võidukalt, rohkem iseendale ja hõõrub – kui Erik nüüd valesti ei näe – vesist ninaalust.

      „Mu vanemad… või noh… kasuvanemad… või õigemini vanavanemad – sellega on veits keeruline lugu, junõu – ütlesid kohe, et olete normaalne inimene, mitte mingi ennasttäis värdjas. Ha-haa!”

      Lily ajab käed allpool põlvi ripakile ja matkib ahvikõnnakut. „Te olite kooli ajal vist mu ema sõber või midagi siukest.”

      Tüdruk ei pea vajalikuks rohkem seletada ja vaatab äreva võidurõõmuga Erikule otsa. Kahtlaselt tuttava äreva võidurõõmuga sealjuures.

      Tegelikult polegi vaja rohkem seletada, faktid asetusidki ju paika. Nii see, et Lily on Simone tütar, kui see, et ta võiks praegu arvestuste kohaselt olla umbes seitsmeteistaastane, kui ka paratamatus, et Simone on kuusteist aastat surnud ning Lily on temaga, vähemalt hämaras, äravahetamiseni sarnane.

      Kas nüüd just näo poolest, seda pole pimeduse tõttu täpselt võimalik tuvastada, aga hääle ja kehakeele poolest igal juhul.

      „Tore kuulda,” kogub Erik end, „sa oled siis Simone tütar, nagu aru saan. Nägin sind viimati, kui olid vist kümnekuune või umbes nii. Tervita vanavanemaid, ega ma pole neid sama kaua näinud.”

      Ta saadab kahe fänni suunas (ehkki Lily pole vist sedagi) valvenaeratuse, puudutab ikka veel suurte, mustade ja lummatud silmadega vahtivat poissi kergelt õlast ning sammub auto poole, pea mõtetest täiesti tühi.

      „Adiós!” СКАЧАТЬ