Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest. Reet Neemoja

Чтение книги онлайн.

      Suitsetamisest loobumise eest preemia

      Mart Sepp:

      1990. aastatel paistis ML Arvutid silma veel ühe huvitava detailiga. Nimelt oli suitsumeeste protsent ettevõttes tavatult väike. Põhjuseks juhtkonna poliitika: jätad suitsetamise maha, saad 300 krooni preemiat. Ja rahvas jättiski sigaretid kus seda ja teist. Vähemalt nii see paistis. Olin tööle tulles kirglik suitsumees, aga jätsin ka suitsetamise maha. Varsti märkasin, et mõned töökaaslased peavad ikka väga pikki lõunapause. Tegelikult nad ju siiski suitsetasid, salaja!

      Koos poolmaratonile

      Meenutavad Elen Annuk, Toomas Tammik, Kaido Karbi, Mart Sepp ja Heiki Tulk

      Sport oli MicroLinkis au sees ja sellele aidati kaasa ka sportlaste eksklusiivsete “motivatsioonipakettidega”. Endine keskmaajooksja Rainer Nõlvak vedas suure osa töötajaist poolmaratoni jooksma. Olid ühised treeningud Pirital.

      Hulk microlinklasi käis koos vähemalt kahel poolmaratonil. Berliini sõitsime rongiga, aga Stockholmi minekuks tellis Rainer eksklusiivse eralennu, kuna huvilisi oli juba kümmekond. Diil oli selline, et kõik maratoonarid lennutatakse Stockholmi MicroLinki kulul, ent tagasitee makstakse kinni vaid juhul, kui maraton saab läbitud. Katkestajad peavad ise sõidu eest tasuma või siis tagasi ujuma.

      Kõik MicroLinki maratoonarid läbisid maratoni edukalt!

      Ohtlik arvutite vedu

      Meenutab Jüri Jaakson

      Oli aasta 1994. Töötasin siis MicroLinki Planeedi tänava tehases. Olin arvutite koostaja. Ühel päeval, kui olime just lõpetanud Tiigrihüppe hanke arvutite tootmise ja kvaliteedikontrolli, tuli minu juurde Hanno Haamer ning küsis, kas ma ei tahaks oma autoga neid Tallinna piires ka laiali vedada.

      Ei osanud tol hetkel midagi karta ja jäin nõusse, kuna töötavale üliõpilasele oli iga kroon tähtis. Mälu järgi oli neid koole 15–20, mis toona arvuteid said. Kooli kohta tuli 5–15 arvutikomplekti ning aega oli nädal või pisut üle. See tähendas 3–4 kooli päevas, mõnes tuli käia mitu korda. Tempo oli kõva ja auto topiti iga kord ääreni täis. Kaelalihased õhtuks valutasid, sest juhi taga olevad kastid kippusid selga vajuma ning neid oli vaja kaela jõul tagasi tõrjuda. Tagantjärele jääb vaid tänada õnne, et ühtegi äkkpidurdust teha ei tulnud.

      Sel ajal, kui mina koolihooneist asjast huvitatud inimesi ja abijõude hankisin (mobiilid olid siis ainult suurtel ninadel), püüti autosse korduvalt sisse murda, lasti rehvidest õhku välja ning ühe Lasnamäe kooli juures keerati rattapoldid nii lõdvaks, et tagasi sõites oleks Järvevana teel peaaegu ratas alt tulnud.

      Kuna Škodal oli mootor taga, olid arvutikastid seal, kus tavaliselt on autol mootor. See tekitas potentsiaalsete varaste hulgas palju segadust ja ajas ka mõnel agaramal IT-juhil silmad suureks, kui ta luuki lahti rebides alt hoopis mootori leidis. Pärast seda ei ole vist isiklike autodega nii suurt tarnet korraldatud. Mind aga ülendati burn-in’i ehk arvutite stressitesti ja kvaliteedikontrolli tegema.

      Kõrvalbisnis

      Meenutab Taavi Maiberg

      Omal ajal hakati lisaks arvutitele tootma ka MicroLinki hiirematte. Need olid ühed paremad matid tol ajal ja on ka täna. Eriti armastatud olid need Eesti mängurite ja IT-inimeste seas – kogusid tunnustust ja olid lausa nišiteemaks. Sageli küsiti netifoorumites, kust neid MicroLinki hiirematte saaks. Siis olid rullikhiired ning mängurid, kes möllasid head shot’e tehes arvutites ringi, nautisid neid matte mõnuga!

      Internetist leiab päris palju linke, kus mainitakse MicroLinki hiirematti. Ja müüdud sai neid isegi osta.ee oksjonitel.