Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest. Reet Neemoja
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest - Reet Neemoja страница 3
Название: Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest
Автор: Reet Neemoja
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949470662
isbn:
Esimesed kliendid
Suhted klientidega olid tihedad ja sõbralikud. Kümmekond algusaastate klienti olid nagu oma pere. Nad võtsid osa kõiksugu tähistamistest ning olid MicroLinkis nii sagedased külalised, et mitmel neist oli kontoris isegi isiklik kohvikruus.
Üks esimesi suurkliente oli BNS, mida toona juhtis Allan Martinson. BNS tegi tol ajal mingit äri, mille eest saadi Saksa markasid, ja Allan tuli alati suure kuhja DEMidega.
Enamasti olid klientideks eraettevõtjad, kuid oli ka riigihankeid. Riigiasutused ostsid valdavalt aasta lõpus – kõige suurem müük oli 30. ja 31. detsembril, sest kõigil oli vaja raha vana aasta sees ära kulutada. Ja nii istus igal aastal keegi kuni rakettideni telefoni juures, võttis vastu tellimusi ja tegi arveid. See, millal kaup kätte saadi, polnud ostjale eriti oluline.
Hiljem MicroLinki poolt omandatud Fortechi asutaja Normunds Bergs rääkis, et Lätis müüsid nad 31. detsembril tühjaks kogu lao. Lisaks läksid kaubaks kõik arvutid, mis olid kontorilaudadel, samuti telerid, raadiod ja isegi mööbel. Kui töötajad jaanuari algul tööle tulid, oli kontor peaaegu tühi.
Selle aja põhiteema oli õigesti sisseostmine. Kui oli ostetud õige hinnaga, oli alati võimalik kaup maha müüa. Nii tegeles Rainer üsna varsti peamiselt ostude koordineerimisega, müügi eest vastutas Antti Kordemets.
MicroLinki tegevuse n-ö embrüonaalne etapp lõppes osavõtuga arvutinäitusest 1992. või 1993. aastal. MicroLink rentis julgelt keskmise boksi – kõige suurema, mida võtta sai. See tundus tähtis. Sama taktikat kasutati ka järgmistel arvutinäitustel. Nii oli MicroLink kõige nähtavam ja kuna seal tehti palju müra, siis ka kõige kuuldavam. Tundus, et taktika töötas, sest äri edenes jõudsasti.
“See oli hästi huvitav ja tegus ajajärk. Minul on sellest väga head mälestused. Hästi põnev oli ja pulli sai ka,” meenutab Heiki Tulk.
Mess “Kompuuter”
90ndate alguses. Klientidele elurõõmsama mulje jätmiseks käidi paar nädalat enne näitust töö ajal ja MicroLinki kulul solaariumis ennast “jumestamas”.
Pikad päevad
Toomas Tammik:
Tööpäevad olid pikad, vähemasti kella kaheksani õhtul. Suurte tellimuste puhul (nt jõulumüük) töötas igaüks nii kaua, kuni võhma jätkus. Olin sel ajal äsja hakanud koos elama oma tänase abikaasaga. Oli taas kiire, suure tellimuse täitmise aeg ning tööpäev venis peaaegu südaööni. Kiirustasin, et jõuda viimasele Mustamäe trollile. Koju jõudes võttis mind vastu kallis kaasa, kes oli küpsetanud uhke prae… kella kuueks. Ajaks, mil ta eeldas, et võiksin koju jõuda.
Kell aina tiksus ja ootamine venis pikaks, aga armastav naine hoidis praadi kuni minu tulekuni ahjus soojas, et töölt saabuvat väsinud meest siiski rõõmustada. Paraku olin südaöö paiku uksest sisse astudes nii kurnatud, et ei tahtnud söögist kuuldagi. Võtsin suuna otse voodisse, kuhu maandudes jäin pea silmapilkselt magama.
Kuulus Karubuss parkimas Sakala 17 kontori juures.
Arvuteid täis Karubussiga maal
Meenutavad Martin P. Rinne, Karel Kannel, Hanno Haamer, Rita Pajumaa, Merle Alliksoo, Janek Oblikas, Kaarel Korsen, Peter Priisalm ja Ants Koel
Kunagi ammu oli üks müügivõtteid üle-eestiline roadshow – arvuti tuli maale! Tegu oli suure ettevõtmisega, mille jaoks viidi bussitäis arvuteid, printereid ja skannereid maale ning pandi need igal õhtul erinevas kultuurimajas üles. Rahvas käis ja see oli vähemalt sama väärtusega meelelahutus nagu praegu Tivoli tuur. Käidi vaatamas, vormistati tellimusi, õhtul võeti napsu, siis pakiti arvutid uuesti kokku ja mindi järgmisse linna. Nii sebiti mitu nädalat mööda Eestit ringi. Mingi suur USA buss oli, nimetati Karumajaks, sest seest olid kõik detailid, välja arvatud aknad, kaetud pikakarvalise pruuni vaibaga.
Tuhandenda arvuti valmimise tähistamine.
Arvutitootmise ja hulgimüügi ajastu
Peagi astus MicroLink oma arengus teise etappi, arvutitootmise ja hulgimüügi aega. Kuna need mõlemad olid Eestis korraldatud lünklikult, õnnestus nende pealt päris hästi teenida.
See oli aeg, mil kõige tähtsamaks näitajaks oli, mitu arvutit on toodetud. Sestap tuli võimalikult palju IT-tehnikat ise maale tuua.
Siis, kui arvuti oli luksuskaup…
MicroLinki arvutite tootmine sai alguse 1992. aastal, kui pandi kokku esimesed lauaarvutid. Hanno Haamer meenutab, et esimeste arvutite kokkupanek oli puhtalt põlve-otsas-töö. Tootmine läks aga käima ja 7. mail 1993 toimunud MicroLinki avatud uste päeval pandi kõigi huviliste silme all kokku arvuti, mis kandis juba järjekorranumbrit 1400.
Esimene arvutitehas asus Viimsis, Kirovi kalurikolhoosi peamajas, kus MicroLink ruume rentis. Hiljem koliti tehas Tallinna kesklinna, Luha ja Planeedi tänava väga tagasihoidlikku hoovimajja. Arvutitootmine läks hoogsalt ja varsti otsis firma pinda juurde. Arvutitehase uueks koduks sai Tondi Elektroonika hoone. Tol ajal toimus seal Pöögelmanni-nimelise elektroonikatehase erastamine. “Nii töötasid meil peamiselt keskealised vene daamid, endised Pöögelmanni tehase töötajad, mitte noored patsiga arvutipoisid, nagu arvata võiks,” meenutab Mart Sepp, kes on ML Arvutites töötanud väga erinevatel ametikohtadel.
Arvutid olid noil 90ndatel luksuskaup. Kodudes kohtas neid üliharva, nad olid aeglased ja maksid terve varanduse. Arvutit ei müüdud mitte tavalises elektroonikapoes, vaid spetsiaalses arvutisalongis. Igaüks ei osanud arvutit ostagi, selle soetamist võis võrrelda auto ostuga. Sellises olukorras terendas MicroLinki ees võimalus olla paljudes valdkondades Eestis esimene.
Firma kasvas konkurentidest suuremaks ja tugevamaks juba üsna tegevuse alguses. Üks MicroLinki konkurentsieelistest oli see, et loobuti arvutite otsemüügist ning kasutati 15–20 edasimüüjat. Ise keskenduti vaid tootmisele. Keerulisem ja tihedam oli konkurents 1997. aasta paiku, ent vihane konkurent Pennu Computer Technology “kustus” varsti. Teise suure konkurendi Astrodataga ühines MicroLink 1999. aastal.
Suurimad kasvuaastad arvutitootmises olid 1997–1998, kui iga aastaga tuli 50 % kasvu. 90ndate lõpu majanduslangust arvutitootmises vaevalt märgati. Arvuti oli hinnatud jõulukingitus – inimesed jooksid tormi Christmas Classicu nimelistele jõuluarvutitele. “Need olid täiesti tavalised arvutid, puhas turunduse edulugu,” muheleb Mart Sepp. “Sama, mis panna punasele autole külge silt, et see on jõuluauto, ja kõik ostavad.”
Olid ajad, mil arvuti osteti tarkvarata ja viimane lihtsalt “hangiti” kusagilt. 1995. aastal hakkas MicroLink seda põhimõtet murdma ning müüma arvuteid koos operatsioonisüsteemiga, algselt MS-DOSi, siis legendaarse Windows 95ga. See eeldas tihedat koostööd Inteli ja Microsoftiga. Kuna MicroLink oli tollal siinkandis esimene arvutitootja, kes müüs arvuteid koos tarkvaraga, poputas Microsoft MicroLinki eriliselt. Ikkagi kasvav regioon.