Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

      Teiselt poolt kummuli virutatud lauda kostis kolksatus. Koger heitis pilgu ja nägi Laipea Luiget väga halvakspaneval ilmel tee- ning nõudelaga koristamas.

      Kortsud, mida tavaliselt polnud märgatagi, olid nüüd mehe suu ümber sügavalt näha.

      See oli olnud pidulik teeserviis.

      Mitte väga kaugelt kostis tugev pauk ja lehtla värises. Kogu aias kerkisid korraga õhku flamingomardikate parved, tiivad ärevuses vaiguviiulina kiunumas. Koger võpatas hetkega täisteadvusele.

      Veel kaks kiiret pauku.

      Ta pääseb minema, taipas Koger, veendunud, et see pauk pidi tulema tulirelvast ja et järelikult oli Boudical kusagil eemal vääntihniku varjus eskort ootamas olnud.

      Ian lausus helipüüdjate-saatjate jaoks valjusti koodsõna taganemise kohta. Kui Anrod seda kuuldes lõuad liiga kõvasti kokku pigistas, selgesti raevust ning süütundest vaevatud, naeratas Koger talle veidi sunnitud, aga lohutavat naeratust: «Nippon tuleb praegu küll tagasi, aga see ei tähenda, et see šnjall minema pääseb. Meil on aega teda püüda, kui ta avastab, et Lehe ja Varre loata sellelt planeedilt minema saamine osutub väga vaevarikkaks operatsiooniks. Häire on turvakeskusest nagunii juba välja lennanud.»

      Anrod noogutas, vaevatud ilme veidi mahenemas.

      Laipea teisel pool külili lebavat lauda tõstis killukandiku mõlema käega hellalt üles nagu haige lapse ja lahkus.

      Tock, lühike ja laiaõlgne, keeras Tumeliku väravasse jõudes piitsapiugu Filip Söreni kaela ümber tihedamaks, nii et see põlvili surutud vangile ihusse lõikas. Tocki teine käsi hoidis Boudica pead kuklas argise julmusega, mis üldiselt iseloomustas hästi nipponi suhtumist oma tööandja vaenlastesse.

      Vaevalt pool päeva tagasi samataolise kohtlemise üle elanud, oli Kogrel seda üsna valus pealt vaadata ning ta kobas ettevaatlikult oma kaela. Bet, punaoranži mähisvarruka all värske side, oli samuti isiklikult kohal, klõpsas vangi taga kükitades kinni jalarauad ja hakkas siis kiirete liigutustega (mees kõõksus õhupuudusest üsna kõvasti) toda läbi otsima.

      «Kuulge, ärge teda päris ära tapke!» kähistas Koger – õigupoolest ebavajalikult. (Bet ja Tock ju tundsid oma tööd.)

      «Muidugi, ian,» vastas Tock ning vaatas leebelt alla Boudica tumepunaseks tõmbunud näkku, kus vasakul silmal ilutsev must plaaster vihjas, et Tumeliku pöidlalöök polnud päris kahjutu olnud.

      Nippon pööras piitsa otsa hoidvat rannet, nii et piug lõdvenes – ja lasi vangil seega võtta mõned pealiskaudsed, mitterahuldavad hingetõmbed. «Me ju tunneme oma tööd. Lihtsalt jäi nagu mulje, et talle meeldib kägistamine.»

      «Ta tuli ise tagasi, saan ma aru?» küsis Koger «Niisiis võib teda rangelt võttes ikkagi lugeda külaliseks, mitte vaenlaseks? Kuigi liigset kiindumust kägistamisse täheldasin ma veidi aja eest samuti.»

      «Ta tuli jah, terve väike rügement selja taga. Nad ei teadnud midagi meie lülituskindlustustest ega olnud nendeks valmis – ega ka valmis selleks, kuidas Rando maaenergiaga kilpe maha võtab. Päris tore oli vaadata, kui nad said aru, mis juhtus – alles siis, kui see sitavares meil käes ja juba meie oma kilbi varjus oli. Nüüd on meil väikestviisi piiramisseisukord, aga nad ei saa midagi teha – Natakel ühe äralõigatud üksusega…»

      Bet ei olnud vangilt kõrvarõngaste eemaldamisel just ülemäära hell ja too vappus ning tegi vilisevat häält, kui paremas kõrvas kõhr rebenes ja veri sõna otseses mõttes purskama hakkas. Koger tundis teatud rahulolevat kahjurõõmu, aga…

      «Looja nimel, Bet, pea hoogu!!» Valjema hääle tegemine oli teravalt valus. «Aitab küll.» Ian köhatas, et kurku puhtamaks saada. «Ta ründas mind enne, jah. Provotseerimatult. Šnjall. Aga ma ootan teilt nüüd hoolitsemist selle eest, et ta seda enam teist korda ei teeks, mitte karistusaktsiooni.»

      Tock päästis, vastumeelsus suukõverduses selgelt väljendumas, lahti nii käe mehe juustest kui piitsa kaela ümbert. Piug jättis printsi kaelale jõhkra tumepunase jälje, mis ilmsesti varsti ka hulga siniseid toone võtab.

      Boudica ei saanud selja taha raudu pandud kätega oma vigastusi puudutada, aga tema lõug vajus otsekohe rinnale ning mees tõmbus küüru, peaaegu põrandani välja vajudes. Tema hingetõmbed olid valjud ja korisevad. Kõrvast voolas kõvasti verd.

      «Ma vabandan selle kohtlemise pärast, Boudica, aga te tõesti ei saa öelda, et see pälvimatu oli. On need ikka tõsised rauad, Bet? Ega keegi meie omadest viga saanud, kui te ta sisse tõite?»

      «Senistele lisaks – ei keegi, ian. Jah, muidugi, ian. Vabandust, ma läksin pisut innukaks. Teeme ta lihtsalt kõigest kahtlasest puhtaks, sugeme siledaks ning sätime padjale istuma ka, kui tarvis.»

      «Kas võtame päris alasti?» küsis Tock asjalikult. «Neil on Ida ja Aina tehnikud, nood on igasugu pudinaid välja mõeldud. Mingi tehnovärk võib olla absoluutselt igal pool.»

      «Käi… põ’gu!» pomises Boudica põrandalt pooleldi arusaamatu kähinaga. «Ma tu’in ju ihe, geeniu’h.»

      Koger oleks eelistanud ihukaitsjale ükskõikse kuninglikkusega öelda, et ei, pole vaja, aga kui asi juba nii kaugele läinud oli, ei saanud riskida. «Ma vabandan ekstreemsuste pärast, Boudica, aga minu turvalisus on oluliselt häiritud. Võtke kõik maha. Ja,» ta tõstis häält, et kosta ukseni, mille taga ootas ootamatult raske päeva üle elama pidanud aednik, «Anrod, siin on vaja meeste nööritavat päevamantlit ja paari sandaale!»

      Dali ilmselt polnud vormis, et selle kõige kohta veel midagi öelda.

      Lõikaja pööras nipponile ja nende tegevusele selja ja vaatas ust, mille taga Rando, pilk kolmel kuulipildujapuldil ja majaskanneerijatel, tosinkonda Boudica saatesalklast silmas pidas. Nõnda jättis ta vangile vähemalt mingisuguse privaatsuse, kui rõivad ta ümbert puruks lõigati ning keha üsna kapitaalselt läbi kobati.

      Prints kähises midagi.

      «…küll ke’a, a’ mitte nii ke’a,» jõudis poolsosinana Kogre kõrvu välja.

      «Kui ian seda tahtma peaks, läheb hiljem kõvasti kirurgitööd, et sust jälle midagi keskpäraseltki kena välja tuleks,» vastas Tock rahulikult.

      Tockile ei meeldinud, kui tema peremeestele füüsiliselt ligi pääseti.

      «Ja juuksed? Kas võtame need ka maha, ian? Sinna on väga lihtne igasuguseid asju peita!»

      «Seda pole nüüd küll vaja,» ütles Koger ümber pööramata, kuid omaette naeratamisest hoidumata. «Ja käituge lugupidavalt, nagu käitutakse ohtliku külalise, mitte vaenlasega! Vajadus asju tõsiselt ajada ei pea meis mitte äratama julmuse naudisklemist!» Tema kael ja kurk valutasid, valuvaigistajast hoolimata.

      «Hea külaline küll, keda ma näen esimest korda oma iani kägistamas,» vastas Tock, aga lisas siis: «Istuge ja keerake pea taha, see silm ei taha ilmselt allapoole olla!» mis selgesti ei olnud tema ianile mõeldud.

      Ei Tock ega Bet olnud lollid. Nad taipasid rahu väärtust Süsteemis väga hästi.

      «Prints – sündmused muutusid pisut teravaks.» Lõikaja pöördus, leides Dali seina najal istumas, Beti punane kaelarätt strateegilisi piirkondi katmas, pea kuklas, kaitsmaks viga saanud silma. «Vabandust nende ettevaatusabinõude pärast. Mulle СКАЧАТЬ