Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

      Boudica oli ikka veel väga kahvatu.

      «Ma arvasin, et teie olete tema,» ütles mees välja ilmselge ja ometi Kokre häiritult neelatama paneva tõsiasja. «Seepärast ma teid ründasin. Mul on väga kahju, väga häbi. Mu hirm oli – arutu, nii et isegi oma eksituse mõistmise järel ei olnud must meest jääda kohale ja selgitada.»

      «Miks te tagasi tulite?»

      Boudica vaatas Kogrele oma ühe silmaga otsa. Nad istusid üksteisele ikka veel väga lähedal.

      «Joosta oma varju eest – ei saa. Kui mul oli pärast majast välja pääsemist mahti järele mõelda, sain oma hirmule otsa vaadata ning mõista, et selle eest jooksmine – jooksmine üldse millegi eest – ei vii kunagi kuhugi mujale kui hukatusse. See on alati rumal.

      Häbist, mille ma endale tõmbasin – oli veidi raskem üle saada. Mul on hea meel, et te minuga rääkima nõustute.» Ta vaikis ja kortsutas kulmu. Hakkas siis uuesti kõnelema, aeglaselt. »Te pakkusite abi. Ma oleksin abi eest väga tänulik. Pole just kerge end veenda seda Lehe ja Varre pärijalt küsima, eriti kui ma olen end sellisel moel määrinud. Aga – te olete kaastundlik, ian, ja sellele ma loodan.

      Ma ei saa oma – tehingust – kellelegi rääkida. Ega kirjutada. Ega kas või – üles joonistada. Keegi teine ei tea sellest. Nii et teie oma sümbiont-jumala kingitud nägemuskogemusega olete sõna otsese mõttes minu ainus lootus.» Jälle surnud mitte-naeratus, mil lasti sama kiiresti kustuda. Mehe huuled olid jätkuvalt sinakad. Ta oli laual olnud marita kõnelemise vahele koos teega alla neelanud, aga tundus, nagu poleks see mingit mõju avaldanud.

      Koger vaatas.

      «Ma aitan teid.» Ta ei sallinud tarbetuid kannatusi. «Annan oma parima, sest mul on ka elav süda sees. Te jääte mulle võlgu kahekordselt, nii kodurahu rikkumise kui selle eest, aga ma kasseerin hinna sisse hiljem. Siis, kui vaja on.

      Seekord räägime otsesest tänuvõlast. Ametlikust. Kui mul on edu, jääte teie või teie vahetu perekond mulle võlgu samas suurusjärgus teene meie valikul. Kui tekib probleeme, siis klannide tasemel.»

      «Kõlab õiglaselt. Ma tänan. Kindlasti leidub ka jurist, kes suudab koostada piisavalt täpse ja samas segase dokumendi, et mõlema poole kohustused oleksid selgesti väljendamata, aga samas täpselt määratletavad. Aga ian Tumelik, ma olen väga-väga tänulik, kuid – klannide tasemele nihkudes või mitte, riigireetmisele leping ei laiene.

      Usuvabaduse väljajuurimiseks meie planeetidel ei ole minu isiklik saatus piisavalt tugev argument. Mina, mu perekond või lausa klann võib osutada teene igal muul alal – aga mitte sellel.»

      Koger lihtsalt vaatas.

      Boudica püüdis selgitada: «Ma ei saaks sellise hinnaga lepet sõlmida, sest meie vanded takistavad seda.

      Ja isegi kui püüaksime neid vandeid ignoreerida, ei saaks me sellega hakkama. Kuningatel ja kuningannadel on rohkem võimu kui Boudicade suguvõsa umbes neljasajal printsil ja printsessil ja suures diplomaatias oleme meie – minu perekond – ainult väga väikesed kalad.»

      «Olgu siis nõnda. Ikkagi, ma aitan.»

      Päike oli päeval nii kuum, et talumehed töötasid põhiliselt koiduajal 3–4 tundi, siis nokitseti varju all tööriistu parandada, magati otse tolmusel muldpõrandal ja kümmekond talunaist, lisaks ka mõned mehed, tegid karjamaade vahel tubli neljamiilise ringkäigu ja vaatasid, et loomadel oleks vett..

      Kui polnud, pidid veel kümmekond inimest pumbad tööle panema ja nende kõrval lõõskava päikese käes valvama, kuni oli aeg masinad välja lülitada. Vesi oli väärtuslik.

      Filip Sören Dali oli lisaks prügikorjamisele alati ka kas ühes või teises või koguni mõlemas päevases meeskonnas.

      Ja õhtul, kui ilm mahenes ja päike loojus, ootas teda koos ülejäänud meestega jälle prügiväli, mis pidi puhastamise järel põllumaaks saama.

      «…sa ju mõistad? Siin ei piisa «puder espresso asemel hommikusöögiks» elumuutusest, vaid ma pean silmas täielikku, armutut ja radikaalset muutust. Ava ennast! Lase muutunud oludel end vormida!»

      Prints Filip ei toetunud kuulates seinale, kuhugi istumisest rääkimata. Ta andis oma parima, et vältida mugavust, lodevust ja ülbust, nagu Koger talt lõputult-lõputult (ning ilmsesti kannatlikult) nõudis.

      Tema parim polnud nähtavasti päris Lehe ja Varre standardite kõrgusel. Näiteks ei suutnud Filip hoida end noomituse alandliku kuuldavõtmise asemel ütlemast: «Ian, andke vähe armu! Teie korduvad loengud ei ole abiks!»

      Ta oli kuude jooksul omandanud mingi uudse, nälja ja ränga kehalise koormusega kaasneva vaimuseisundi. Kõik ümbritsev tundus vahetum, reaalsem ja jõulisem kui varem. Tema käed olid ville täis ja kõvasti rohkem kui korra oli ta kahelnud, kas lõikaja nõudmistel on üldse muud mõtet kui Lehe ja Varre usulise agaruse tema sisse hõõrumine.

      Või ehk peitus neis kava vana vaenlane kõigi tema (kujuteldavate?) pattude eest kannatama panna.

      Aga ian Tumelik mõjus selle kõige juures praktilise ja usutava, lõikajalikul moel hellana – see on üsna erilist sorti hellus – ja kapten Boudica mõtles oma öödele ja allus.

      Lehe ja Varre antud sõna ja sõlmitud lepe maksid ka midagi. Ta usaldas neid kõiki kolme (nii lubadust, juriidilist kokkulepet kui iani iseloomu) omajagu, ja kokku – kokku neist peaaegu piisas.

      Korraldused olid ehk siiski antud selleks, et aidata Filip Sörenit tema hädas. Mitte vabast, lõdvarandmelisest julmusest.

      Nii et Dali käis ja kõplas päevast päeva mingite talumeestega nende põlde prügist puhtaks. Sorteeris kogutud metalli-, plasti- ja klaasisodi, kuni käed värisesid, ja sõi siis koos lihtrahvaga nende ühekatlakörti.

      «Ma ei saa aru, mida ma pean tegema, lõikaja!» Ta laiutas lehtla hämaras õnnistatud varjus paljaid, päikesest sügavpruune käsivarsi. «Olen teie tahtel oma elust kõik rõõmud välja kärpinud. Ei seksi, ei saapaid,» ta heitis pilgu oma paljastele kriimustatud ja räpastele jalgadele, «ega isegi holosid! Asemele pole saanud midagi peale õiguse avalikult peeretada. Mida ma veel tegema pean?»

      «Prints Filip, see on praegu ainult ettevalmistus.» Ian Tumelik nägi väsinud välja. Tema töötas järjepidevalt läbi raamatuid, faile, sidusinfosid. Päevad otsa. Küllap ka osadel öödest. «Puhastumine ei toimi nii, et mina ütlen suurelt laialt, miks ja mida ja kuidas, ning sina siis midagi väikestviisi omas nurgas teed. Sääraselt toimib käsundussüsteem, mitte tunnetuse ja tõe leidmine!» Ian Tumelik oma siidmantlis nägi jäätmekangast riietes Boudica kõrval nüüd rõhutatult aristokraatlik välja. «Tarkust leitakse teistpidi – mina ütlen sulle, mis suunas liikuda, ja sina mõtled välja, mispärast, mismoodi. Sinu enese alandlikkus peaks sind juhtima, mitte minu soov sind alla suruda. Mina ei soovi sind alla suruda.»

      Filip Sören pooliti kuulas – pooliti püüdis kuulata.

      Ta oli väsinud. Ja näljane.

      «Ma annan oma parima,» vastas ta.

      Nagu alati.

      Koger vangutas vastuseks pead ja surus sõrmeotsad ninajuurel nii kõvasti kokku, et küünejäljed näha jäid.

      «Filip. Ma saan aru, et sul on raske. Aga ikkagi oled sa seesmiselt СКАЧАТЬ