Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noogutas, lõikas ja palvetas leitnandi eest mõttes. Polnud tema asi segada end Boudica uskudesse ja uskumatusse, aga inimene on inimene. Ta lohistas suure mehe ülejäänud hunnikult maha ja katsus alumistel lihtsalt läbi kõik pulsid, mida leidis.

      «Kuule, Koger,» ütles Leonore tema kõrvas. «Sa oled juba Zurma orus platsi peal väljas? Sina panid need kutsujad?»

      «Panin,» vastas Koger, tõmmates murdunud jäsemete kohalt, mis kummivoolikutena paindlikud, veidralt järeleandliku keha eemale kaame noormehe pealt, kelle univorm oli värvuselt midagi roosaka ja lillaka vahepealset ja kes kandis lisaks kaptenipagunitele Boudica peremärki.

      «Zurma, ütlesid sa? Zurma org? No… on see aga kohane nimi. Siin on päris põrgu lahti olnud. Surnud aadlikud platsil laiali ja puha. Abi kuluks ära.»

      «Lauri hakkas juba liikuma, ta oli mägedes allatulistatud lendukite juures. Meil on bussiga üks sats vaja ära viia ja siis tuleme veel korra tagasi. Siin on veel tegemist, aga kui lõpetame, tuleme orgu sinu ning Lauri konservidele järele.»

      «Olgu nii. Tervist!»

      «Tervist!»

      Roosa kombega noormees hakkas oma keha liigutamise mõjul ebamääraselt ärkvele tõusma, tõstis kätt kõhu suunas ning oigas. Vähemalt üks mõõgahoop, mis oli tabanud pealmist keha, oli ka temani jõudnud. See oli liikunud libamisi mööda kombinesooni pinda, jätnud nähtava kriimustuse turvise küljele ja võib-olla mõrastanud löögijõuga ka roide. Ründajal ei olnud ilmselt närvitera, ainult tavaline haukaja, aga Boudica oli piisavalt pihta saanud ilma selletagi – tema kombinesoonis oli üks läbistav auk, vist killuhaav, mehe päikesepõimikust pisut allpool. Väga kole vigastus: kuigi võitluskombinesoon oli seda kokku suruda ja sooni sulgeda üritanud, oli tumedat klompis verd igal pool. Kiiver oli lõtvunud ja selle ülemine pool pehme; mehe kallis turvis oli selgesti elusäilitaja-funktsiooniga, kaelus hoidis kuni poole kuklani end jäigalt, kaitstes selgroogu, ja siin-seal, nähtavasti ümber haavade, olid tekkinud tihedamad-jäigemad kohad, mis verejookse sulgesid.

      Tänu sellele oma udupeenele turvisele oligi Boudica kapten üldse veel elus. Aga isegi sellisele kiirabile vaatamata oli haav kole, raske ja kallis konserveerida ning mees annaks haiglasse jõudes arstidele sõna otseses mõttes tundideks tööd. Verekaotus oli suur, keha omaressursid lõpukorral ja lisaks – ning lõikaja andis endale aru, et võib-olla ei peaks ta sellest hoolima – oli too sõdalane siin ikkagi Boudica.

      Lõikaja ise oli Lehe ja Varre klannist, millel pole juba sajandeid Boudicade suhtes palju armastust jagada olnud.

      Mõni teine sama ameti pidaja oleks kapteni kähku ja rõõmsalt konserviks teinud, sest aadliperekonnad maksid oma liikmete eest preemiat – aga Kogrel ei olnud Boudica raha vaja. Ta kaalus hetke tõsiselt, kas otsus kohelda seda noort meest nagu lihtinimest on ebamoraalne, ja leidis, et ei ole.

      Lõikaja võttis haavatu kaitsekindas käe, et paluda tema hinge eest, enne kui selle igavikku saadab. Kapten oigas uuesti ning pööras enam-vähem selgeks tõmbunud pilgu halastustöötaja näole, suutmata sõnu moodustada, oiates veel. See aeglane liigutus tõi Kogre mälust esile ühe süsteemipoliitilise kohtumise mitme aasta eest, kus üks Boudica noorhärra oli kohale tulnud omaenda tädi käevangus kui tolle ametlik konsort.

      See siin oli sama mees.

      Huuled kahvatunud, aristokraatliku kühmukesega ninast veri väljas, toonase taljesse töödeldud jaki asemel sõjakasse turviskombesse pakitud.

      Lõikaja peatus hetkeks, aga mitte kauemaks: «Ma olen siin, et teie kannatusi vähendada, kapten. Ametlik lõikaja. Soovite te koos minuga palvetada, enne kui ma teid puhkama saadan?»

      Boudica ei vastanud. Tema hambad said korraks tihedalt kokku pigistatud ja siis oigas ta taas, hingeldusega vaheldumisi, võimetu rääkima.

      «Sina, kes sa oled loonud maailmad ja ajad…» alustas lõikaja – ja mees hakkas karjuma, sellise õuduse jõuga, et naine võpatas talle näkku vaatama.

      Ainult et see ei olnud enam see noor laiade sarnadega haavakahvatu mees, keda ta hetke eest oli silmitsenud, kelle käe ta oli võtnud. Ta hoidis nüüd midagi punast, paljast ja vingerdavat, nülitud madu meenutavat – aga see karjus inimese häälega ning meeletus hirmus, ja teisel pool toda keha oli … miski … mida lõikaja ei suutnud vaadata ega näha, nagu tükike libejat, välkuvat ja pea märkamatut varju, mis toda punast olevust endasse tõmbas.

      Omakorda karjatades laskis Koger kombitsana viskleva verekarva asja lahti ning põrkas eemale, aga siis karjus punane jälle, elava inimese häälega, sama häälega, millega oli rääkinud see noor mees tookord paksudel rohelistel vaipadel astudes.

      «Ei! Ei, mitte seda, palun, ei! Lase mind lahti! Palun! Palun ei!!» Ta suu oli pärani, seestpoolt sama punane kui väljast, hirmus hammasteta avaus.

      Lõikaja taipas unenäolise, voogava ja tavalisest hoopis erinevaid reegleid arvestava teadvusega, et on nägemusse astunud.

      Peavalu oli mõistagi kadunud. Naine pigem tundis kui nägi kusagil oma selja taga tuttavat kuldset valgust.

      Ta haaras sellest alasti kistud ja moondunud millestki, mis oli ilmselt Boudica kapten, hoidis ning palvetas. Too teine kohalolek, nähtamatu ja kohutav, mis nülitud hinge enda poole tõmbas, andis otsekohe järele, sülgas oma ohvri välja, aga ei kadunud. Välkuv eimiski kohus ja laienes, kuni lõikaja ei saanud enam pilku tõsta, ilma et tunneks end tuuletusse kuristikku kalduvat.

      Boudicast mees Kogre käte all hingeldas ja nuuksus nagu üleväsinud laps. «Aita mind! Ära jäta mind talle! Palun…»

      (Lõikaja töö on leevendada, lohutust pakkuda.)

      «Ma teen, mis ma võin.»

      Nähtamatu kohalolek kasvas nii valdavaks, et kogu nägemusmaailm sai teda täis, aga lõikaja hoidis kangekaelselt Boudicast kinni ja palvetas niisama kangekaelselt Jumala poole ja lootuse nimel.

      «Ta sõlmis tehingu. Ta on minu,» ütles kehatu kohaolek ning see kõlas, nagu näriks kõiksus nende ümber kuivikleiba.

      «Ei! Ma ei teadnud!» nuuksus Boudica. «Palun, palun aita mind!»

      Tema hääl nuttis, kuigi hallides laugudeta silmades polnud pisaraid.

      Mis mul muud üle jääb, mõtles lõikaja. See on minu neetud töö, lõppude lõpuks.

      «Ta on inimene nagu iga teinegi,» ütles ta seejärel valjusti. «Nagu nad kõik,» ning nende ümber oli kogu laotus täis kehast lahkuvate hingede sooja kuldpruuni kuma. Lahinguvälja kurbus ja ilu. «Sul ei ole talle õigust!»

      «Ta tegi tehingu,» vastas vilkuv olematus ahne kindlusega ja see lause hammustas kogu kullasära olematuks ja unustatuks. «Minu hing! Minu oma!»

      Mis olevus see selline on? Deemon? Saatan?

      «Aga kui ta elama jääb?» vastas lõikaja ja kahetses isegi nägemuse sees neid elusid, mis kaotataks, et seda ühte päästa.

      Nülitud toores olevus ta pihkude all tundus värske soolikana libe ja leemendav. Boudica. Kes teab, mis kuritegusid see õnnetu teinud oli, kes teab, kui madalale langenud – ja pealegi, sõlminud tehingu selle rõgiseva õudusega? Mil moel? Mille jaoks?

      «Ja sina arvad, et suudad ta elama jätta?»

      «Ma ei oleks ju praegu siin, kui ma ei suudaks.»

СКАЧАТЬ