Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie minu taktitus ning olgem lihtsalt kaks aadliverelist sõbralikult teed joomas.

      Palun, ma valan teile.»

      «Tänan väga. Ega teil juhuslikult midagi kangemat…»

      «Ma ei pea kõrtsi, prints Filip.»

      «Ah, kui kahetsusväärne. Aga ma ei võta küsimust tagasi, lõikaja Tumelik. Te äratasite mus sügava,» Filip Sören Dali pihk sulgus nüüd ümber virsiku puust puuviljaalusel, «võiks öelda, et intiimse huvi selle vastu, mispärast ma elus olen. Te ei ole mult ühtegi teenet küsinud. Ei võtnud isegi raha, mis minu eest välja maksti. Ma oletaksin nüüd isegi, et te unustasite mu üldse ära, lähtuvalt teie näoilmest, kui te oma vastuvõturuumi astusite ja mu sealt leidsite?» Tumeliku laubale kerkisid murelikud horisontaalkortsud ja prints jätkas pärast puuvilja hammustamist sujuvalt: «Te mõistate, oma elu säilitamine on minu jaoks oluline probleem. Ka tulevikus. Parem on olla teadlikult ette valmistatud, kui juhusele loota. Milles oli asi?»

      Lõikaja vaatas talle vastu. Kui külaline juba nii otseselt väljendus…

      «Looja peale loota tasub alati, aga tema töö ei ole meie tööd meie eest ära teha. Ning minu töö on kannatusi vähendada.

      Kuulge, ma ei oska seda kuidagi ilusti ja ümber nurga öelda. Nii et avameelne olles: ma ei unustanud teid, aga väga püüdsin seda teha. Seal orus, kui ma teiega tegelesin, nägin ma… Kuidas ma seda ütlen?

      Ma nägin teie sõlmitud lepingu tagajärgi,» (verine, nülitud, usjas,) «ja te palusite abi. Mida muud ma teha sain kui aidata?»

      «Lepingu?» Boudica tupsutas salvrätikuga suunurgast minema virsikumahlanire ja kergitas tihedaid, animaalse mulje rõhutamiseks kujundatud tugevaid kulme. «Minu sõlmitud lepingu tagajärgi? Mis lepingu? Ma palusin abi – jah. Ega ma ei mäleta sellest palju peale valu ja kuumuse (ja et see oli väga ebameeldiv), aga puhta loogika põhjal ütleksin, et muidugi palusin.

      Enamasti abistatavad lõikajad mu teada aga teistmoodi. Sellest ametinimetuski. Kuulge, ian, tunnistage,» ta muigas ja lõpetas virsiku, «see oli ikkagi mu võluv näolapp, mille kadu maailmast oleks tekitanud suuri kannatusi, kas pole?»

      (Aita mind! Ära jäta mind talle! Palun…)

      «Jah,» vastas Koger ja sügas väikese sõrmega silmanurka. «Just täpselt nii see oligi. Teie võluv nägu ja šarmantne isiksus veensid mind kohe esimesel pilgul, et see mees tuleks päästa.»

      Ta valas endale veel teed, aga kannutila reetis ta, vedelik voolas ebaühtlaselt ja osa sellest jõudis piaali asemel laudlinale.

      Filip Sören Dali muigas. Lasi pilgul teeplekil puhata ning vangutas pead, nii et sooja puidu karva juukselained näo ette vajusid: «Ah, te ärritusite. Vabandust. Aga… Mind tõesti huvitab, miks te tegelikult mind säästsite, lõikaja. Ma väärtustan oma elu kõrgelt!»

      Koger vaatas samuti sünge rahulolematusega plekki laual. Kas ta peaks teesklema, et midagi polnud, ta ei näinud midagi, ei kuulnud midagi? Kui mees nagunii ei mäleta, oleks see ilmselt kõige lihtsam.

      «Kuulge, prints Dali,» ütles ta. «Ma ei saa aru, mida te must praegu tahate. Oleksin hea meelega teile abiks, klannide probleemidest hoolimata; mul on ka elav süda sees,» verine, nülitud. Nii hirmunud. «Mu vastus oli võib-olla liialt ebamäärane, ülemäära viisakas. Nii et ma sõnastan uuesti, kaksipidisuseta.

      Nii palju, kui mina tean, olete te, prints, sõlminud tehingu mingi saatanaga, kes saab pärast teie surma õiguse sellele osale teist, mis suremisel kehast lahkub. Võime seda hingeks hüüda. Ilmselt on tal ka plaanis sellele osale hulganisti valu valmistada.

      Aga ma ei saa aru, mida te minust tahate. Eriti kui te esitate mulle jaanalinnutantsu ja viskate lokke laubalt, kergitate kõige sügavamas hämmelduses kulme, kui ma tõsiselt rääkima hakkan…»

      Boudica silmad läksid juba lõikaja jutu keskel imelikuks, vajusid justkui välisnurkadest allapoole. Ta hingas sügavalt läbi suu sisse – ning liikus siis kiiremini, kui Koger kedagi peale täiuslikus treeningtantsus pöörleva Tocki ilma tehnika tõuketa liikumas näinud oli.

      Vähem kui silmapilguga oli mees tema pool lauda ning rebis ta kõripidi jalule.

      «Mida sa minust tahad?» Boudica hääl oli väga madal. «Mida sa selle naisega tegid?» ja siis tulid sõnad mingis Kogrele täiesti võõras keeles, mees kägistas ja raputas teda täiesti jahmatava jõuga. Lõikaja püüdis tema haaret oma kätega vallandada, sai kiiresti aru, et ei suuda. Kui ta abi ei saa…

      Sügelus silmanurkades. Kutsuge seda instinktiks, kui soovite.

      «Kust sa teadsid, et ma siia tulen?» õrises Boudica ja siis midagi, mis kõlas nagu «visakaramell». Koger mõtles raevuse huumorisädemega, sõrmedega teise pihke lahti kangutada üritades, et tal on täiesti reaalne šanss surra mingi totra segaduse tõttu, sest igatahes ei saanud ta aru ühestki sõnast, mida Boudica talle näkku pritsis, olid need siis süsteemikeeles või milleski muus.

      Ta ei saanud seda mehele ka öelda, sest lämbumine hoidis suurema osa tema kõripiirkonna võimalustest endaga tegevuses.

      Ta klammerdus veel tihedamalt printsi kätesse, lastes keharaskusel kalduda, ning tõukas oma keha teisest eemale, nii et ulatus jalalöögile ka jõudu taha saades tabama lehtla madalat puitlauda.

      Laud oli raskepoolne, tüse ja üpris stabiilne, aga Koger ei hoolinud sellest, et löök üsna ebamääraselt kontrollitud jalaseljaga närvid valust kriiskama võttis – tal oli vaja see laud liikuma saada.

      Ning liikuma see sai, mööblijalad tema pool kerkisid, lina hakkas libisema, nõud kaldusid ning miski kukkus. Koger põtkis, valust hoolimata, Boudica needis, aga ei lasknud teda lahti, vaid rebis kaelapidi eemale – oh, valus, valus, valus! aeg võib vahel nii uskumatult venida – ning laud kukkus viimaks, katkestades nõnda paar niitjat juhet ja põhjustades sel moel massiivse häire mõisa turvasüsteemis.

      Õhupuudusest ja survest kõrile valuuimane, andis lootus kohe saabuvale abile Kogrele ikkagi nii palju jaksu, et virutada pöial tagurpidi, küüs ees, ründaja silmakoopa suunas. Midagi niisket ta tabas, kuigi mitte nii kõvasti, kui oleks tahtnud. Mees ahhetas ja ütles veel midagi võõras keeles, häält tõstmata, käsi lahti päästmata. Võigasvalus surve hakkas Kokre üha vastupandamatumalt minestuse poole vedama – kui mees korraga täiesti ootamatult haarde vallandas.

      Naine vajus esmalt võitmatu tasakaalutunnetusega roomatile kükki, ent siis tõukas peapööritus ta põlvili.

      See oli väga ammu, kui ta viimati pidi end mingisuguses lahingolukorras otsese vägivalla eest kaitsma.

      «Persse,» ütles keegi kusagil kaugel vaikselt, aga lõikaja aju võttis veel vastu vaid kergetes sussides lähenevad sammud ning leidis, et nüüd on tõesti turvaline minna ja natuke pimeduses olla, et maailm lakkaks nii kohutavalt kõikumast.

      Ilmselt ei olnud ta kuigi kõvasti kannatada saanud, sest ian Tumelik avas silmad täiesti ise. Tema kõrval põlvitas Anrod, nägu ehmatusest kollane, ja hetke pärast sai naine aru, et teener katsub tema pulssi ja et tema siidmantli kaelus on avatud.

      Ian hakkas end üles ajama. Anrod ulatas otsekohe toetava käe ning peagi sai Koger istukile, vaatas ringi ning küsis (ootamatult valurikkal) kähinal: «Kuhu ta läks?»

      «Välisaia värava suunas, ian. Tock ja Bet on tal kannul. Põgenes, selle asemel et võidelda, neetud mõrvarlik argpüks – mul on nii kahju, et СКАЧАТЬ