Totu Kivilinnas. Igor Nossov

Чтение книги онлайн.

      „Mõnes kohas,” jutustas Plint, „nendes kuivanud kanalite vahelistes ruutudes on näha mahajäetud põlde, ärakuivanud palmisalusid ja hukkunud puuviljaaedu.”

      „Võib-olla me oleme avastanud muistse tsivilisatsiooni jäänused?” oletas vaimustunud Nöpsik.

      Ta oli kunagi lugenud palju ajalooteemalisi raamatuid. Nüüd aga meenus talle kunagine läbiloetu. Nöpsik pidas ennast suureks arheoloogiks.

      „Lahendus ootab meid eespool,” teatas Taibu. „Seepärast teen ettepaneku korralikult välja puhata. Hommik on õhtust targem!”

      Kõik jäid magama ja nägid unes suuri avastusi ja kosmilisi tulnukaid – marakannoide.

      Miraaž

      Hommik oli jahe ja udune. Esimeste päikesekiirte ajal, kui „udupiim muudeti aprikoosiželeeks”, nagu Siirupson tähendas, asus karavan jälle teele allavoolu piki jõge.

      Totu seisis lipulaeva ninas ja vaatas pingsalt ettepoole. Talle tundus, et nüüd kohe-kohe avaneb nende ees mingi muinasjutuline maa, selline, mida ta isegi kirjeldada ei oskaks – nii ebatavaline ja kaunis!

      Aprikoosiželee hajus. Ees laius endiselt ainult kõrb.

      Keskpäeval soojendas päike maad juba nagu suvel, ja õhtul tõusis hõõguvalt liivalt kuum õhk ülespoole, nagu oleks klaas sulanud. Viirastus, nagu oleks horisont elustunud ja järk-järgult sulandunud hägushallis taevas.

      Ühes kohas horisondil oli terendus eriti tihe. Totu võttis pikksilma välja ja hakkas kaugusesse vahtima.

      Talle tundus, et tasandik muutub selles kohas mägedeks. Ainult vorm oli viimastel imelik: täpselt välja joonistatud püramiidid, koonused, kuubid ja kerad.

      „Mingid ebatavalised kaljud,” pomises Totu. „Just nagu klotsidest tehtud.”

      „Las ma ka vaatan,” palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. „No on tõesti ebatavalised kaljud… Võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päikeselinnas olid?”

      „Mis linn see sul kõrbes on?!” vaidles Pundar. „Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraaž – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti.”

      Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotud linn.

      „Hämmastav!” hüüatas Kriimik. „Seal ei paista olevat mingit rohelust ega lilli.”

      „Ja kust need keset kõrbe peaksid välja ilmuma,” sõnas Totu.

      Varsti võis juba ehitiste kujusid eristada. Kõik need sarnanesid püramiididele, kuupidele ja koonustele, keradele ja prismadele. Kõik oli hall, arvatavasti üleni betoonist. Ainult mõnes kohas helkis klaas. Kõrgete ehitiste vahel moodustusid lühikesed tänavad – kanjonid.

      „Vaadake! Nägite?” hüüatas Nöpsik. „Seal lendlevad majade vahel mingid hiiglaslikud liblikad.”

      Tõesti. Linna kohal vilksatas aegajalt midagi liblikatesarnast.

      Kuna kõik olid juba linn-miraaži jälginud ja parved üksteise kõrval peatunud, moodustades vees kirju paela, otsustati kalda äärde sõita ja uurida, mida edasi teha.

      Kõik peale vahisolijate hüppasid kaldale ja kogunesid ringi. Astronoom Klaasikildre, kes oli väga haaratud mõttest võimaliku kohtumise üle teiselt planeedilt pärit marakannidega, kiirustas teatama:

      „Mehed, ma olen veendunud: meie ees on tulnukate asula. Seal,” ta näitas käega linna poole, „elavad kosmilised marakannoidid.”

      „Miks sa nii arvad?” küsis Nöpsik.

      „Siin ei ole ju eriti midagi mõelda: kuidas muidu sai keset kõrbe selline linn tekkida, kui mitte kosmosest?”

      „Sulle, Klaasikildre, on tulnukad päris pähe hakanud,” torkas Totu vahele. „Sa tahad vist lihtsalt teadlaste hulgas kuulsaks saada?”

      „Ma ei mõtle üldse kuulsusele… Mind huvitab ainult teadus,” vastas astronoom, aga mitte enam nii söakalt, sest tegelikult oli tal selline unistus: kohtuda kosmiliste tulnukatega ja jäädvustada oma nimi teadusesse: nimetada nad klaasikildroidideks.

      Vestlusse sekkus Taibu: „Pean praegusel hetkel vähetähtsaks küsimust selle üle, kes linnas elab. Kõigepealt tuleks Plint siiruplaaniga välja saata. Kui ta saabub nende juurest kutsega tagasi, suundume me kõik sellesse linna.”

      Plint juba asutaski ennast lennule.

      „Selge see, lendan sinna. Nemad ju ka lendlevad mingite lennuliblikatega.

      Võib-olla tutvun nendega otse õhus,” hõikas mehaanik ära lennates.

      „Tunneta kosmost!”

      Sel ajal kui siiruplaani juht linnale lähenes, imestas ta jälle, et seal ei olnud kusagil mingisuguseid taimi näha. Kogu arhitektuur meenutas aga mahukat geomeetriaõpikut. Kuubikmajade vahel kanjontänavatel sõelusid marakannid, sõitsid teokujulised autod, nende kohal aga lendasid hõbedased äratuntavalt mehaanilised liblikad, kelle keresse olid ehitatud spetsiaalsed toolid lendurite jaoks.

      Varsti pälvis Plindi ilmumine õhuruumi nii kohalike pilootide kui ka jalakäijate tähelepanu. Nad jälgisid suure huviga tundmatut lendavat objekti. Elanikud hakkasid salkadesse kogunema, päid kergitama, siiruplaanile näpuga osutama ja omavahel millegi üle vaidlema.

      Plint valis sel ajal endale sobiva maandumispaiga ja pikeeris väljakule, mis oli täis samasuguseid kerasid, koonuseid, prismasid ja silindreid, ainult et, erinevalt majadest, väiksemõõdulisi – umbes marakannisuuruseid.

      Vaevalt oli eredavärviline siiruplaan maandunud, kui juba jooksis selle juurde palju huvilisi. Igast kaarest hakkas saabuma mehaanilisi liblikaid, kelle hallikatele tiibadele olid kirjutatud mingid tundmatud lühendid: KLT, KTRS, VT+. Pilooditoolidest hüppasid välja marakannid kummaliste lendurimütsidega, milledele olid kinnitatud nähtavasti videokaamerad. Suu juures asusid neil veel mikrofonid. Kõik nad püüdsid üksteise võidu oma mikrofonidesse üsna ühesugust juttu karjuda, umbes taolist: „Meie telekompanii jõudis esimesena võõrplaneetlase maandumispaigale.”

      „Panevad alles pada!” mõtles Plint. „Pole ma teil siin mingi võõrplaneetlane.”

      „See on uskumatu! Kõige huvitavam sündmus,” jätkasid kommentaatorid.

      Teised marakannid püüdsid siiruplaani või lausa Plinti ennast katsuda. Viimane võis tõesti oma arvukate tõmblukkudega taskutega ülikonnas, kiivris ja kaitseprillidega, mida ta alati kandis, võõrplaneetlast meenutada.

      Erinevalt kohalikest elanikest taipas Plint kohe, et tema ees ei seisa mitte võõrplaneetlased, vaid samasugused marakannid nagu Lillelinnas, Rohelises või Päikeselinnas.

      Kõik nad rääkisid kõige tavalisemat marakannide keelt.

СКАЧАТЬ