Totu Kivilinnas. Igor Nossov

Чтение книги онлайн.

      Aga ta on ju imeline looduse meistriteos, nii et kui tähelepanelikult vaadata, võib tema järgi lihtsalt kiiliku konstrueerida.”

      Aga ümberringi oli kirjeldamatult ilus. Lillike püüdis siiski väljendada oma esimesi muljeid päevikus:

      „Ümberringi laiuvad aasad. Sihvakad rohukõrred on veel kaetud kastemärjaga, mis murrab päikesekiiri ja sätendab nagu briljandid. Vee kohal heljub udu ja annab kõigele mingi muinasjutulise varjundi. Tundub, nagu ripuks teemantkee otse udus… Ja lõhn! Lõhn, mis paisub erinevatest rohtudest ja lilledest. Ma lihtsalt ei suuda seda kirjeldada! See on hurm, mida ma ei ole varem kunagi tundnud, isegi mitte kodusel Kellukeste tänaval.”

      Lõunaajal, et mitte tempot maha võtta ja seisma jääda, hakkas keset liblikaid ja kiile siiruplaan lendama. Selle abil vedas Karamellike meeskondadele spetsiaalses termoses sooja toitu ja külma jäätist.

      Flotill kandus samal ajal mööda jõge Lillelinnast aina kaugemale ja kaugemale. Maastik hakkas muutuma. Taimkate kallastel ei olnud enam sugugi nii lopsakas, ainult päris veepiiril võis näha rohetamas rohtu, põõsaid ja noori võrseid, kaugemal aga laius mõlemal kaldal stepp. Rohi oli seal kuiv, kollakashallika tooniga.

      „Mulle hakkab lausa tunduma, et me sõidame kõrbesse,” ütles Taibu.

      Varsti hakkas Kurgijõgi keerlema küngaste vahel. Ühel kaldal – madal luht, aga teine – järsk ja künklik. Mõnes kohas oli jõgi kitsam, sügavam ja kiirevoolulisem.

      Totu kõndis mööda tekki ja seletas:

      „Nii juba läheb. Aga muidu lohiseme kogu aeg nagu vankri peal.”

      Kriimik aga ei jaganud kapteni vaimustust:

      „Mis siin head on? Vaata, kui kiiresti vool meid edasi veab. Võib-olla ootab meid järgmise käänaku taga kalju? Põmm! – ja tükkideks!”

      „Ära karda! Ma olen kogenud kapten. Nii kui eespool kaljut näeme, hakkame kohe aerutama ja lipsame kõrvalt mööda!”

      Siinjuures tuleb märkida, et iga parv oli varustatud mitte ainult purjega, vaid ka kahe suure aeruga, tüüriga ja isegi gaseeritud veel töötava mootoriga, mis oli võimeline metspähkli koorest tehtud kruvi pöörlema panema.

      Meeskond rahunes, uskudes oma kaptenisse. Keegi ei oleks osanud arvata, et neid ootab ees hoopis teistsugune oht, palju salakavalam kui lihtsalt veest välja ulatuv kalju…

      Vaevalt oli lipulaev järgmise käänaku taha kadunud, nii et teised meeskonnad ta silmist kaotasid, kui hakkas kostma Totu, Kriimiku, Puntra, Käpiku ja Nöpsiku ärevaid hõikeid.

      „Mis nendega on?” ehmus Lillike.

      „Selge see, et hädas!” vastas Kannel.

      „Kohe sõidame nende juurde ja aitame,” täiendas Tuubik paletti ja pintslit maha visates.

      Ainult Klõps, vastupidi, hüppas oma kajutist koos kahe fotoaparaadiga välja ja hüüdis:

      „Ärge midagi ette võtke! Kõigepealt pean ma tegema reportaaži parveõnnetuselt.”

      Vaevalt oli ta aga jõudnud seda ütelda, kui kõigile avanes õudne vaatepilt.

      Totu parv, ülestõusnud ahtriga ja abitult õhus keerleva kruviga, pöörles oma ninaosa peal nagu vurr. Aga kogu meeskond, haaranud kinni, millest juhtus, ripnes masti, aerude ja reelingu küljes.

      „Veekeeris!” kisendas Totu.

      „Meid imetakse kohe vee alla!” kiljus Nöpsik.

      „Ma ei oska hästi ujuda!” puhkes Käpik nutma. „Aaa-aaa!”

      „Ärge kartke!” kisendas Klõps, unustades oma tegevuse. Ta viskas oma fotoaparaadid tekile ja asus trossi lahti harutama, et seda hädasolijatele visata.

      Teised jõudsid samuti juba õnnetuspaigale.

      Taibu Klaasikildrega ja Plint Prundiga, kes lõpetasid ekspeditsiooni, andsid asjale õige „akadeemilise” hinnangu. Ja kogu laevastik, omavahel nagu pukseerimisel trossidega ühendatud, tõmbas lipulaeva veekeerise embusest välja.

      Räbaldunud ja kõigist tekile kinnitamata asjadest ilmajäänud Totu parv ujus jälle õiges asendis mööda jõge. No seekord juba kõige viimasena.

      „Nüüd ma saan aru, miks alpinistid ronivad mäe otsa omavahel köiega ühendatult. Kui üks kukub alla, päästavad teised ta ära,” ütles Totu Puntrale.

      „Õige-õige!” kinnitas ärahirmutatud Käpik. „Ma arvan, et nüüd on meil parem omavahel kokkuseotult edasi sõita, et keegi ei saaks ära uppuda.”

      Öö lähenes ja karavan peatus kalda ääres. Väsinud põnnid ja tirtsud jäid СКАЧАТЬ