Totu Kivilinnas. Igor Nossov

Чтение книги онлайн.

      Edasi!

      Hommik oli soe ja ilus. Loodus oleks nagu öelnud meie ränduritele: „Ärge kartke ohtusid. Edasi! Olete üksteise vastu abivalmid, ületate kõik raskused.”

      Põnnid ja tirtsud oleks seda nagu tunnetanud: nad ärkasid naeratades ja täis tahtmist edasi sõita. Totu lõi oma parve masti otsas kella ja kogu parvestik asus teele.

      Igaüks tegeles oma asjadega. Ainult üks igast meeskonnast – see, kes vahis oli – jälgis sõidu suunda. Kui oli vajalik pöörata vasakule või paremale, liigutas ta ahtrisolevat tüüri. Kui oli vaja kiirust suurendada, tõmmati puri üles või lülitati veidikeseks ajaks mootor sisse.

      Teised meeskonnaliikmed said samal ajal pühendada end täielikult uurimistöödele, loomingule või lihtsalt puhata. Mõned käisid isegi ujumas, ennast eelnevalt nööriga parda külge kinnitades, et mitte maha jääda.

      Nii töötades ja puhates möödus teine päev.

      Õhtuks, kui taevasse ilmusid tähed, määras astronoom Klaasikildre nende järgi parvestiku asukoha ja teatas:

      „Me oleme, mehed, juba kaugel oma kodulinnast: need paigad on juba päris tundmatud.”

      „Ma tunnen, et meid ootavad seiklused,” sõnas Karamellike unistavalt.

      „Just!” kinnitas Kuklike. „Tahaks midagi sellist… Muidu kogu aeg ainult köök.”

      Ja kõik hakkasid oma unistusi heietama.

      Ampull, Leesikas ja Mesikas rääkisid loomulikult meditsiinist. Sellest, et kui nad kohtavad teisi marakanne, vestlevad nad kindlasti nende arstidega. Võib-olla on neil olemas mingi kolmas haiguste ravimise meetod lisaks kastoorõlile ja meele?

      Klaasikildre ja Taibu unistasid diskussioonist teiste astronoomidega selle üle, kas Marsil leidub marakanne.

      „Ei tohi ka teisi arvamusi ära põlata,” ütles astronoom Klaasikildre.

      „Loomulikult,” nõustus Taibu. „Ainult teaduslikus vaidluses sünnib tõde.”

      Hoopis teistel teemadel vestlesid Nöpsik ja Käpik.

      „Mis sa arvad, kas nad punuvad lehve patsidesse?”

      „Ma ei tea… Võib-olla nad teevad ainult sabakesed ja väikesed patsikesed!”

      Selliste vestluste saatel maabus ekspeditsioon kalda ääres. Plint ja Prunt asusid bivakki ette valmistama – see on midagi välilaagri moodi. Selle jaoks oli valmistatud tohutu telkkatus, umbes nagu tsirkusekuppel. Selle kupli alla seati köök ja hulk laudu.

      Varsti levisid mööda steppi isuäratavad lõhnad: Pontsu ja Kuklike valmistasid oma isiklike retseptide järgi toitu. Võib ju olla, et see oli päris tavaline toit, kuid kõigil oli värske õhu ja hulga muljete järel selline isu, et eesseisev õhtusöök tundus tavalisest palju maitsvamana.

      Paljud marakannid, kes olid korrapidamisest vabad, suplesid soojas õhtuses vees ja heitsid siis rohule puhkama.

      Nende kohal laius põhjatu tume taevas. Tähed tundusid tohutu suurtena. Need särasid pehmelt kõrgustes. Ja kui jõelt tõusis udu, tundus kogu õhk liikuma hakkavat, ka tähed hakkasid vilkuma ja veelgi eredamalt süttima. Nöpsik, kes istus koos Totuga veidi eemal künkal, lausus isegi:

      „Vaata, see täht pilgutab meile silma!”

      „Jäta nüüd,” vastas Totu. „Tähed pole ju elus, nad ei saa pilgutada!”

      „Sa eksid. Nad on vägagi elus. Nende peal elavad arvatavasti teised põnnid ja tirtsud, umbes sellised nagu meiegi.”

      Ja täht oleks tõesti nagu pilgutanud Nöpsiku ja Totu poole, justkui rääkides: „Ulata oma käsi ja puuduta mind!”

      Peale õhtusööki jäi bivakk vaikseks.

      Mõistatus kõrbes

      Järgmisel päeval ujusid rändurid, nagu Taibu oligi oletanud, juba keset tõelist kõrbe. Kummaline oli näha veega täidetud jõe kõrval kuivanud maad.

      Paljud põnnid ja tirtsud muutusid sellise maastiku tagajärjel nukrameelseteks.

      „Peale Lillelinna,” ütles Nöpsik, „tundub selline kõrb õudsena.”

      Kõigile meenusid seepeale Lillelinna ja eriti Rohelise Linna mõnusad tänavad.

      Totu vajus samuti norgu.

      „Kõik on kuidagi surnud,” ütles ta Puntrale, uurides pikksilma abil ümbrust.

      „Üldsegi ei ole surnud,” vastas Pundar. „Näe, vaata, seal roomab kilpkonn, aga seal – sisalik.

      Ja kaktusi on ümberringi üsna palju. Mõned isegi õitsevad. Võib-olla lendavad siin ka mingid linnukesed,” oletas Pundar nõrga lootusega hääles.

      „Ei lenda siin kedagi,” torises Totu. „Ainult kilpkonnad roomavad siin!”

      Kuid äkki, kõigi üldiseks rõõmuks hakkas parve kohal lendama neoonreklaamina sätendav põrnikas.

      „Ma ju ütlesin, et keegi ikka lendab,” rõõmustas Pundar.

      Taibu ja Klaasikildre olid sel ajal hõivatud palju tõsisema uurimistööga. Nad märkasid, et jõe peasängist hargnesid mõlemale poole mingi ebaloomuliku korrapära järgi väiksemad kanalid. Just nimelt – kanalid, aga mitte mingid jõekesed. Tundus, et see kõik oli ehitatud mingite arukate olendite poolt. Kanalid olid ühetaolised, täiesti sirged ja kõigi nende ette oli asetatud lüüsitaolise mehhanismiga tammid.

      „Ma olen veendunud, et see on spetsiaalne kõrbe niisutamiseks ehitatud kanalite süsteem,” ütles Klaasikildre.

      „Ka mina arvan nii,” kinnitas Taibu. „Ainult et miks kõik kanalid on ära kuivanud? Tundub, nagu ei oleks neid juba ammu kasutatud. Aga kes võis küll sellised keerulised ehitised rajada?”

      Klaasikildre vaatas paljutähenduslikult taevasse, jäi mõttesse, sügas end kõrva tagant ja ütles:

      „Aga võib-olla need on nemad?!”

      „Kes „nemad”?” ei saanud Taibu aru.

      „Noh, nemad…” kordas astronoom kohmetult ja näitas näpuga taeva poole.

      „Tulnukad?”

      „Jaa. Võõrplaneetlased. Marakannoidid!”

      Klaasikildrelt ei oleks Taibu sellist fantastilist seletust oodanud, aga hakkas ka ise kahtlema.

      „Ümberringi ei ole midagi ega kedagi nii kaugele, kui silm ulatub,” mõtles ta. „Aga selliste kümnete kanalite ehitamiseks on vaja palju aega ja sadu või koguni tuhandeid kogenud ehitajaid. Kust nad küll tulid ja kuhu pärast kadusid? Ja milleks nad kõik selle ehitasid?”

      Õhtuses laagripaigas muust ei räägitudki kui ainult salapärastest kanalitest ja võimalikust kohtumisest kosmosest saabunud tulnukatega.

      Õli valas tulle Plint. Ta teatas, et kui ta СКАЧАТЬ