Totu Kivilinnas. Igor Nossov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minu asemel jõe äärde ja aidake tirtsudel teist parve kokku siduda!”

      Seejärel suundus Totu oma tuppa ja jõllitas suurt knopkadega seina külge kinnitatud kaarti.

      „Mida siit kaardi pealt ikka uurida on? Küll kohapeal vaatame,” otsustas ta, riputas kübara naela otsa, sellega poolt kaarti kinni kattes, ja heitis puhkama.

      Nädala pärast oli Kurgijõel juba kuus parve. Esimene neist oli Totu lipuparv.

      Totu teatas, et tema alus peab olema teistest silmapaistvam: kõik kõrred tuleb värvida erinevat värvi. Ja puri tuleb teha vikerkaarevärviline.

      „Nii ei tule sul välja mitte parv, vaid mingi vöötvaal,” itsitas Ehku.

      „Ise oled sa vöötvaal,” vihastas Totu. „Ja üleüldse – ära vaidle kapteniga.”

      Teine parv – „Ujuv kunstiakadeemia”, oli mõeldud Lillikese, Kandle, Tuubiku ja Päikeselinnast kutsutud fotograaf Klõpsu jaoks.

      Poeet, helilooja ja kunstnik lootsid leida palju inspiratsiooni, et koostada poeemi, luua sümfooniat ja joonistada silmapaistvaid maastikupilte. Klõps aga kõndis oma fotoaparaadiga keset ehitust, pildistas kõiki ja seletas:

      „Palun, ärge vaadake objektiivi poole. Ärge pöörake mulle tähelepanu. Ma eelistan loomulikku reportaaži! Kõik peab olema tõepärane, nagu elus!”

      „Ujuva haigla” masti tõusis punase ristiga lipp. Sellised ristikesed olid ka kogu meeskonna kingadel. Nii valge mütsiga Ampullil endal, Tuuslamil, keda tema kärsituse ja kiirustamise pärast oli hakatud „Kiirabiks” hüüdma, kui ka Rohelisest Linnast tulnud külaliste – Leesika ja tema õpilase Mesika kübaratel. Mõlemad tirtsud olid ühinenud ekspeditsiooniga alles hiljuti, olles äsja tagasi jõudnud Lohelas toimunud arstide kongressilt. Leesika ja Mesika saabumine rõõmustas kõiki põnne ja tirtse, sest igav haigla hakkas nüüd rohkem sanatooriumina tunduma. Kuigi Ampull oli valmistanud tähelepanuväärsed kastoorõlivarud, jäi viimase lõhn tasapisi aina rohkem palju meeldivama – mee lõhna varju. Sest Leesikas, nagu te mäletate, ravis kõiki haigusi meega. Aga Mesikas asetas kõikjale vaase elusate lilledega ja riputas üles lõbusaid plakateid, kus erinevate naljade abil tuletati meelde, kuidas paremini hambaid pesta, miks on tähtis lilleseebiga käsi pesta ja miks mitte mingil juhul ei tohi juua Kurgijõest võetud keetmata vett.

      Igati sobiv köök, mille kohale tõusid suits ja toidu meeldivad lõhnad, oli Pontsu, Siirupsoni ning Karamellikese ja Kuklikese nimeliste tirtsude käsutuses.

      Nad katsid tekiehitise, kus asus köök (mereliselt öelduna – kambüüs) beeži värviga, seintele ja katusele joonistas Kuklike aga mitmesuguseid tasse, taldrikuid, lusikaid, saiakesi, kompvekke ja puuvilju. Lõpetuseks tõsteti veel masti otsa lipp Pontsu kuulsa aforismiga: „Toitumisrežiimi ei tohi rikkuda!”

      Taibu ja Klaasikildre parv oli, vastupidi, ranguse ja teaduslikkuse kehastuseks. See oli tumedat värvi, lihtsa valge purjega. Mastis aga lehvis lipp kirjaga: „Teadmine on jõud.”

      Kui Nöpsik küsis, miks Taibu ei taha oma alust eredamaks värvida, seletas too:

      „Meie laev on teaduslik laboratoorium. Siin ei tohi midagi tähelepanu mõtisklustelt kõrvale juhtida. Kui me tahame jälgida putukaid, kalu, linde ja mitmesuguseid metsloomi, tuleb jääda märkamatuks. Siis ei ehmu keegi loomadest ja me saame neile võimalikult lähedale minna.”

      Karavani lõpetas Plindi ja Prundi ujuv töökoda. Kuurist, mis asus kajutite taga ahtris, kostis juba kõlinat ja kriginat, haamri tagumist ja puuri vilinat.

      „Mida te seal meisterdate?” hõikas Pontsu.

      „Lennuaparaati,” vastas Prunt uhkelt. „Siiruplaani. See aitab meid uuringutel!”

      „Seda saab ka kasutada, et sõidu ajal köögist sooja toitu teistele parvedele toimetada,” rõõmustasid Karamellike ja Kuklike.

      „See on küll õige,” kinnitas Pontsu, vaadates vaimustunult Plindi ja Prundi naaberparve, mis sarnanes rohkem kosmoselaevaga, mis on juhuslikult Kurgijõele maandunud. Igale poole tekile olid kinnitatud mitmesugused seadeldised: tõstekraana, vints, tulease, sepalõõts, treipink ja veel palju erinevaid vahendeid, mille tähendust teadsid ainult meistrid ise…

      Marakannid naersid, öeldes:

      „See pole mitte laev, vaid mingi mehaaniline siil, pea ja jalgadeta.”

      Tõsi, parv sarnanes väga turris siiliga, eriti veel siis, kui Plint seadis erinevatesse kohtadesse üles pikad antennid, satelliittaldrikud ja päikesepatareid.

      Isegi muidu tõsimeelne Klaasikildre ei pidanud vastu ja naljatas:

      „Tahate kosmosesse lennata või?”

      „Ei,” vastas Prunt. „See on kõik lihtsalt vajalik hea raadiosideme hoidmiseks Päikeselinnaga ja juhuks, kui me peaks kohtuma marakannoididega võõrplaneetidelt.”

      Klaasikildre ainult kääksatas imestusest.

      Ühesõnaga, flotill oli valmis! Teaduslikud instrumendid olid üles seatud, remondivahendid korras, toidukraam peale laaditud.

      „Nüüd võime teele asuda,” teatas Totu. „Määran ärasõidu homse päikesetõusu ajaks!”

      Väljasõit viibib

      Hommikul päikesetõusu ajal kogunes enamik Lillelinna elanikke kalda äärde. Kõik tahtsid vaadata, kuidas flotill kaldalt teele asub.

      Oodati Totu korraldust lipulaevalt. Aga lipulaeva juht millegipärast vaikis.

      Päike tõusis juba kurgitihnikute kohale, aga kaptenit polnud veel ikka ilmunud.

      „Uurib vist ikka veel kaarte,” oletas Pundar, pöördudes meeskonna, see on Nöpsiku ja tema sõbranna Käpiku poole.

      Sellel momendil tungis päikesekiir Totu aknasse ja äratas ta lõpuks. Totu avas silmad, ringutas, haigutas magusalt ja pomises:

      „Raske on see kapteni amet. Isegi magada ei ole aega!”

      Ta riietus, pani kübara pähe, võttis seina pealt kaardi ja keeras selle rulli: „Millekski ikka kõlbab. Saab näiteks pikksilmana kasutada!”

      Ta jooksis hüpeldes kaldale ja oli siiralt imestunud sellist hulka põnne ja tirtse nähes. Ta oli täiesti unustanud, et oli ärasõidu päikesetõusu ajaks määranud.

      „Kuule, Ehku,” pöördus Totu sõbra poole. „Miks kõik nii vara kaldal tunglevad?”

      „Kuidas – miks?! Sind ootame! Sa ju teatasid, et asume teele päikesetõusu ajal!”

      „No ja siis?! Ma unustasin… Täpsemalt öeldes, töötasin öösel üle. Õppisin kogu kaardi selgeks,” õigustas Totu ja manades näole magamata ööst põhjustatud õudse väsimuse, kisendas: „Mehed! Meie ekspeditsioon algab! Kohtadele asuda! Ankrud hiivata! Otsad lahti!”

      Ehku, Kehku, Vaikija ja Toriseja asusid luuderohust kõrsi, millega parved olid suurte pooleldi vees lebavate kurkide külge kinnitatud, lahti siduma. Sel hetkel tormas tihnikust välja Sodikäpp Kriimik ja kisendas:

      „Totu, Nöpsik, Käpik! Aga mina? Ma tahan ka teiega reisima tulla!”

      „Kus СКАЧАТЬ