Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik nii kurb ja vaikne?” Tuhat miksi vasardas Ede peas, saamata ühtki korralikku vastust. Ta ei teadnud veel praegu õigeid vastuseid, aga ta otsustas need leida, ükskõik millal. Veel tundus Edele, et mamma varjab tema eest midagi väga tähtsat, mis on seotud tema ema ja isaga.

      „Kas sul on emast pilti?” küsis äkki Ede.

      Eevi pillas taldriku põrandale. Taldrik läks pooleks.

      „Näe, oligi vana, mõra oli juba varem sees,” vabandas Eevi ja korjas poolikud tükid üles.

      Ede kordas küsimust.

      Eevi ohkas südamest, enne kui lausus: „Kuskil peab olema. Leeripilt.”

      „Mis on leeripilt?”

      „Jumal küll, ära päri nii palju! Kui suuremaks saad, siis näitan ja räägin. Üldse ma ei teagi praegu, kus see pilt võiks olla. Pean otsima.”

      Eevi tänas õnne, kui villis õuel peatus. Ka Ede muutus rõõmsamaks ja läks, unustades Eevile head aega öelda.

      See päev ja õhtu olid Eevile pikad. Ta otsis tööd, aga tööisu oli kadunud. Sokki kududes ei kuulanud käed sõna. Peas uitasid segased mõtted. Eevi kartis Ede edasisi pärimisi oma vanemate kohta. Veel tegi muret Priidiku tervis. Mees veetis enamiku päevast sängis, kurtis väsimuse üle. Eevi ei julgenud oma tervise peale mõeldagi. Seljavaluga oli ta õppinud koos elama, küll saab hakkama ka teiste hädadega, mis juurde võivad tulla.

      16

      Eevil ja Priidikul vedas, Marina võttis nad koos Edega auto peale ja sõidutas lausa kaupluse ette, kus Luukere hoolsalt pikal järjekorral silma peal hoidis.

      „Järjekorras number kaks tulid,” teatas Luukere.

      „Nad polnud ju siin,” pahandas keegi, kuid Luukere selgitas: „Mina panin Sepa rahvale järjekorra kinni.”

      Veel mõmiseti järjekorra keskelt, et nii oleks võinud ju kõik oma kohad kinni panna, aga Luukerel oli kohe ka vastus: „Kui oleksite eile minu putkast läbi astunud, oleks ma teid kõiki kindlasse järjekorda kinnitanud ja seda teinud paberi peale tindipliiatsiga.”

      Rahva pahameel kadus, kui direktor Ramma poe juurde tuli ja teatas, et ka kõik koolilapsed võivad vanemate juurde järjekorda tulla. Aga kui suhkur ja jahu käes, siis koolipinki tagasi.

      Poe avamiseni oli veel tund. Jahe hommik puges vägisi ihuliikmetesse ja suust tuli kõigil hingeauru, nagu hulk inimesi oleks piipu popsutanud.

      Äkki kuulis Eevi selja tagant sosinat. Ta piilus üle õla. Rääkijad olid talle võõrad.

      Madalam hääl ütles: „Nüüd lennutati Pääsuke ka lõunasse.”

      „Mis lõunasse, ikka põhja, Siberisse.”

      „Mis seal koolis siis juhtus?”

      Eevi edasi ei kuulnud, sest koolilapsed jooksid suure käraga järjekorda oma vanemate juurde.

      Kolm kilo suhkrut ja jahu käes, asusid Eevi ja Priidik tagasiteele. Oli hakanud tasast vihma sabistama. Teekond venis. Priidik ei jaksanud kiiremini käia ja puhkas lõpuks iga paarikümne sammu järel, kuigi Eevi kandis ise kuuekilost kandamit. Ega talgi kergem olnud, tuli pidevalt kätt vahetada.

      Kui kodumaja juba paistma hakkas, seisatas Priidik jälle, vaatas vihmasesse taevasse ja ütles: „Ei tea, kas see on mu viimane sügis?”

      „Mis hullu juttu sa räägid!” pahandas Eevi.

      „Ei räägi ma hullu juttu, tunnen seda. Tahaks ikka kevadel surra, siis ilusam aeg. Aga praegu…” Mees jättis edasise enda teada ja püüdis vähemalt kodumajani reipamalt astuda.

      Eevi oli niigi igasuguste muredega üle koormatud. Kõige suurem oli toidumure, sest Edele tuli võileib kooli kaasa panna. Lõunaks oli vaja ka süüa keeta ja mõnikord tahtis Ede õhtu hiljagi midagi suhu pista. Teine mure ja mitte väiksem olid Ede riided. Tüdruk oli sirgunud, need vähesed kleidikesed, seelikud olid lühikeseks jäänud. Polnud ka korralikku mantlit, rääkimata jalanõudest, aga talv ootas ees. Viie aasta tagused pargitud tallenahad oli Eevi koirohu sees alles hoidnud ja ta mõtles nendest meisterdada Edele midagi poolkasukataolist. Kui käistele nahka ei jätku, koob mitmekordsest maavillasest lõngast, seda oli tal riidekirstus üsna hulga. Eevi oli elu jooksul palju õmmelnud. Õmblusmasinat küll polnud, aga käsitsi sai ka nii mõnigi korralik riideese valmis tehtud, kuigi selline töö võttis väga palju aega. Veel mõtles Eevi kududa või heegeldada Edele villasest lõngast talveseeliku. Nöör üles värvli vahele, et seljas püsiks.

      Ede tuli koolist ja küsis kohe süüa.

      „Nii näljane?” imestas Eevi. „Kruubipuder veel podiseb, oota väheke.”

      Ede nõudis tükikest leiba ja ütles: „Juulius sõi koolis minu võileiva ära.”

      „Kuidas? Kas tal siis endal midagi kaasas polnud?”

      „Ma ei tea. Juulius on vahel internaadis, mõnikord jälle kodus. Üldse on ta väga paha poiss. Tahab kakelda. Võimlemistunnis raputas direktor teda õige kõvasti, andis lataka vastu kukalt.”

      „Miks?”

      „Ma ei tea. Küllap haukus vastu või ei teinud harjutusi korralikult, nagu peab. Juulius teeb kõigile liiga ja on kaebaja ka veel. Kogu tema pere pidi selline olema.”

      „Kust sina tead, et kogu pere?” uuris Eevi.

      „Anne rääkis. Ta elab Juuliusega ühes külas, Ühtril,” täpsustas Ede.

      „See küla ju nii kaugel.”

      „Sellepärast ongi Anne ja Juulius internaadis, et elavad kaugel,” vastas Ede ja küsis leiba juurde.

      „Kasta leivatükk sooja rasva sisse, siis on maitsvam,” soovitas Eevi ja tõstis tulikuuma rasvakausi pliidilt Ede ette.

      „Tead, mamma,” rääkis Ede edasi, „õpetaja Pääsukest ei olegi enam koolis.”

      „Miks?” küsis Eevi ja talle meenus järjekorras kuuldu.

      „Me käisime eelmisel nädalal kogu klassiga koolipööningut koristamas. Õpetaja Pääsuke oli kaasas. Seal oli igasugust kila-kola, palju prahti, isegi kasside luukeresid. Me pidime kogu sodi luugist alla autokasti viskama. Ühes nurgas oli puukast ja seal sees olid inimeste pildid. Sama suured, nagu on kooliseintel Stalini ja Lenini omad. Juulius võttis ühe pildi ja viskas autokasti. Kui ta järgmist pilti tahtis visata, haaras õpetaja Pääsuke sellest kinni ja ütles, et neid pilte ei hävita mitte keegi. Pildil oli väga ilus naine, eriti ilusad olid ta juuksed, sellised paksud, lokkis. Juulius ei lasknud pildist lahti, ka õpetaja mitte. Nii nad jagelesid, kuni õpetaja karjus: „Sa, loll, ei tea midagi, see on Lydia Koidula, eesti kirjanduse klassik!””

      „Mis edasi sai?” päris Eevi, sest Ede oli imelikult vaikseks jäänud, isegi leivatüki näppude vahele unustanud.

      „Edasi…” tüdruk nuuksatas, „läks Juulius direktorile kaebama. Direktor tuli pööningule ja karjus, et kogu pööning tuleb prahist puhastada, ning viskas oma käega kõik pildid autokasti. Õpetaja Pääsuke nimetas direktorit lolliks punaseks ahviks. Siis tuli ka Marina ja vist hakkas direktoriga riidlema. Mulle tundus nii, kuigi ma ei saanud kõigist СКАЧАТЬ