Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuul tõukab tagant. Tunnen, nagu oleks rattad jalgade asemel. Muudkui vuran ja vuran. Ja sina, kust tuled?”

      „Käisin koolimajas.”

      „Kas juhtus midagi?”

      „Ei, niisama oli asja. Kuhu sina lähed?”

      „Ma lähen suhkru ja jahu sappa.”

      „Mis asja?”

      „Ma panen täna järjekorra kinni, esmaspäeval hakatakse müüma. Iga nina saab kilo suhkrut ja kilo jahu. Kellel pere suurem, saab rohkem.”

      „Kuidas?” imestas Eevi. „Kas plaanid siis kaks päeva poe ukse taga passida? Jumal, külm võtab su ära.”

      „Pole midagi, naabrinaine! Mul puha kõik kokku lepitud. Ma sain öövahi koha poe juurde.”

      „Mis jutt see on?”

      „Tõsine jutt. Ma pole mitu päeva teil käinud uudiseid toomas, nüüd neid kuhjaga, rohkem kui angerjaid meres. Mul on veel üks amet: olen kooperatiivi kingsepp.”

      Eevi ei saanud millestki aru.

      Luukere asus täpsemalt selgitama: „Vaata, Eevike, kui kodus kotasid parandan, olen nagu kulak, aga kui ma neid putkas parandan, olen lihttööline. Poe kõrval on kuur, vist oli kunagi mingi ladu, vaat sinna seadsin oma töökoja sisse. Kännu Sass pidi tegema ka sildi „Kingsepa töökoda”. Mis mul siis häda, panen järjekorra kinni, sulle ja Priidikule ka. Esimees Rosin pidi seanahka tooma, et ka uusi jalanõusid teha.”

      „Seanahka?”

      „Mida sa imestad? Tõelist nahka, noh, pargitud, vist ka värvitud ja puha. Ole siis esmaspäeval platsis!” Ja Luukere tõttas tuulest lükatuna vapralt edasi.

      Kodukorstnast keerutas tuul suitsu, kui Eevi maja silmas. Eevi südamesse valgus midagi sooja. Ikkagi tore mees see Priidik, ootab ja hoolitseb.

      „Ma panin hernesupi keema,” lausus Priidik, kui Eevi sooja kööki astus.

      Eevi riputas riided varna, pani kalossid kuivama, porised sokid vette ja kuivad sokid jalga.

      „Mis uudist?” uuris Priidik.

      Eevi tõmbas suurräti üle õlgade ja istus köögilaua äärde. Kui ta oli kõik kooli ja Luukere uudised ära rääkinud, lausus Priidik: „Küll see elu on ikka naljakas. Mida kõike ka ei juhtu.”

      Eevi ei vastanud midagi. Võib-olla oli Priidikul õigus. Ta vaatas märga, hernesupiaurus aknaklaasi ja tal tuli meelde, et oli lubanud Edega pühapäeval surnuaeda minna. Aga nüüd oli Ede kutsutud pühapäevaks Marina laste juurde külla. „Ongi parem,” ohkas Eevi hingepõhjast.

      15

      Pühapäevaks oli tuuleraju vaibunud.

      Hommikusöögi lõpetanud, küsis Ede: „Mamma, kas hakkame minema?”

      „Kuhu?”

      „Surnuaeda. Leppisime ju kokku.”

      „Sa pidid Marina laste juurde külla minema.”

      „Alles kell kaksteist tullakse järele, jõuame surnuaias ära käia,” seletas Ede õhinaga.

      Mamma oli vastusega kitsi. „Praegu on veel vara.”

      „Kuidas vara? Kell saab kümme,” vaidles Ede vastu.

      „Ma pean mõned küünlad otsima, muidu ei või minna.”

      „Miks küünlad?” imestas Ede.

      Eevi ohkas ja püüdis selgitada: „Alati kui surnuaeda minna, tuleb midagi kaasa võtta, sinna viia. Kui on lilli, siis lilled, aga küünlad peavad alati kaasas olema. Lahkunute kalmudel tuleb küünlad süüdata.” Eevi läks sahvrisse küünlajuppe otsima.

      Küünlad leitud, käskis Eevi tüdrukul soojalt riidesse panna, et teekäigul külm ei hakkaks.

      Ede imestas, et mamma pööras tavalisest külateest hoopis teisele poole ja edasi tuli minna mööda kitsast metsateed.

      „Miks me metsast läheme?” küsis Ede. „Ma ei ole siit mitte kunagi käinud. Isegi sinuga seenel mitte.”

      „See on Kalmuaia rada, lühem tee. Talvel siit läbi ei pääse,” vastas Eevi sammu lisades.

      Ede sörkis Eevi sabas ja lubas endale, et ei küsi mammalt enam midagi üleliigset.

      Peagi läks tee laiemaks ja hall madal maakividest laotud müür näitas, et nad on kohale jõudnud.

      Eevi avas kriuksuva roostes värava. „Olemegi kohal.”

      Ede jälgis imestuse ja ehmatusega, kuidas mamma ütles vaikselt: „Tere kõigile,” ning tegi rinnale ristimärgi.

      Ede vaatas uurivalt ringi. Sügisene surnuaed kohutas teda. Kõrged raagus puud, lehehunnikute alla mattunud hauad, ristid. Ede järgnes Eevile, silmad sammude all sahisevates lehtedes.

      Korraga jäi Eevi seisma ning Ede põrkas talle selja tagant otsa.

      „Olemegi kohal,” lausus vanaema poolihääli ja Ede tundis, et nii salapärases paigas peab sosinal rääkima.

      Ta vaatas, kuidas mamma võttis väikese pingi alt rehajupi ja hakkas krõbisevaid vahtralehti kokku riisuma. Peagi tulid nähtavale neli hauaküngast ja madalad raudristid vaevalt nähtava kirjaga. Ede püüdis ristidelt kirjutatut lugeda. Ainult ühelt, nähtavasti kõige uuemalt veeris ta kokku sõna HELMI, aga küsis siiski: „Kes on siia maetud?”

      Eevi sättis kalmudele küünlaid ja selgitas: „See esimene on Priidiku ema ja teine on Priidiku isa, aga kolmas on minu ja Priidiku poeg. Ei olnud aastanegi, kui suri, ja neljas on sinu ema Helmi.” Eevi süütas küünlad ja lisas: „Siin on veel kaks kohta: mulle ja vanaisale.”

      „Aga mulle?” küsis Ede.

      Eevi naeratas hetkeks: „Sulle! Rumal laps, ära küsi seda. Sinu elu on veel ees.”

      Ede päris edasi: „Aga kuhu on sinu ema ja isa maetud?”

      „Saare teise otsa.”

      „Kas siis nende kalmudel ei käigi mitte keegi?” päris Ede.

      Eevi oli hulk aega vait, enne kui lausus: „Jaah, seal ei käi enam mitte keegi.”

      Ede ei söandanud mammalt rohkem küsida, sest vanaema nuttis vaikselt, hääleta. Tüdrukule tuli meelde, et kunagi oli mamma just nii nutnud ja tema… Edele meenus nagu läbi udu, et ta oli kord seisnud siin ja arusaamatult ringi vaadanud. Just samal kohal oli ta seisnud mamma kõrval, ümber palju inimesi. Matus oli tookord talle uus ja võõras sõna ning ta ei teadnudki, keda maetakse. Nüüd ta teadis ning see tegi valu ja ängistust südamesse. Ta seisis oma ema haua juures, keda ta nii vähe mäletas. Just mäletamine tegi Edele piina, sest talle ei meenunud seoses emaga midagi.

      „Hakkame astuma,” ütles mamma ja pöördus tee poole tagasi.

      Ede sammus mamma järel ja vaatas kogu aeg üle õla tagasi. Ta vaatas seni, kuni СКАЧАТЬ