Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käed kokku. „Püha taevas, milleks lapse käest sellist lollust uurida!”

      „Kas sina tead?”

      „Mida?”

      „Kas mu isa oli venelaste või sakslaste poolel?”

      „Jumal küll,” halas Eevi, „ega mina kaasas olnud seal sõjas ja kust meie peame teadma, kelle poolel ja kus ta oli? Homme lähen koolimajja Ramma juurde ja klaarin asjad selgeks.”

      „Seltsimees Ramma, nii peab ütlema,” õpetas Ede.

      Eevi mõõt sai täis. „Olgu, siis seltsimees Ramma. Aga Luukerel on ikkagi õigus, mida ta ennist siin köögis ütles.”

      „Kas siis aabits valetab?” uuris tüdruk edasi.

      Eevi oleks tahtnud lapsele öelda, lausa karjuda, et see, mida sa loed ja õpid, on vale, aga ta hoidis end vägisi tagasi ning hakkas suure kolinaga nõusid pesema.

      Vähe aja pärast lausus Ede: „Mamma, kuhu mu ema on maetud?”

      „Siia surnuaeda, kabeliaeda,” lausus Eevi värisevail huulil.

      „Miks me tema haual ei käi?”

      „Mina käin.”

      „Aga miks sa mind mitte kunagi pole kaasa võtnud?”

      Eevi käed langesid piinatult nõudepesukaussi. „Ülehomme on pühapäev, siis läheme kahekesi.”

      Tol õhtul Ede rohkem ei pärinud.

      Kui hämarduma hakkas, süütas Eevi petrooleumilambi, et Ede saaks aabitsat lugeda. Hea lugejana oli ta klassist lugemistükkidega ees.

      Eevi kuivatas nõusid ja sättis riiulisse.

      Ede luges: „Palju lapsi koolis õpib, kelleks keegi saada soovib? Peeter tahab masinistiks…”

      14

      Eevi süda ei saanud rahu. Järgmisel päeval, kui Ede oli kooli läinud, võttis ka vanaema koolitee jalge ette. Ilm oli vilets. Sadas jämedat vihma. Tuul rapsis puid, nagu jaksas, ja pillutas krõbedaid puulehti siia-sinna.

      Kui Eevi kohale jõudis, andis direktor võimlemistundi ja kantselei sekretär kutsus Eevi sooja, soovitas istet veel hõõguva plekkahju kõrvale ning pakkus kuuma teed, mida ta ise oli endale parajasti keetnud.

      Eevi jõi teed ja uuris poriseid kalosse. Ta oli jätnud inetud jäljed veel inetumale, värvi järele nutvale põrandale. Talle tundus, et kogu ruumi sisustus oli kuskilt kokku veetud. Puhvet, kus nähtavasti hoiti dokumente, kirjutuslaud ajast ja arust, toolidki siit ning sealt. Vabu seinu katsid igasugused venekeelsete kirjadega plakatid ja Lenini ning Stalini pildid.

      Viimaks direktor tuli ja sekretärilt jutule soovija nime kuuldes imestas: „Seltsimees Rand, milline üllatus! Mis teile muret teeb? Edel läheb hästi. Ta on eeskujulik õpilane.”

      Korraga oli Eevi sõnatu. Edet kiitev direktor oli tal valmis mõeldud sõnad suust võtnud, aga ta kogus end ruttu.

      „Ma tahtsin küsida,” kogeles Eevi, „miks te pinnite Edet igasuguste küsimustega, mis ammugi selged.”

      „Tulge minu kabinetti, räägime seal,” lausus direktor ja avas ukse veel väiksemasse ruumi, kui oli kantselei.

      Ülemus istus kirjutuslaua taha, millel olid virnas kaustikud, kiirköitjad ja nende vahele oli peitunud punane lipuke, mis meenutas Eevile kangesti kärbseseent.

      „Räägime siis,” lausus direktor, pani küünarnukid lauale ja vaatas Eevile ootavalt otsa.

      Eevi tõstis silmad kõrge ülemuse poole ja oleks tahtnud naerda: direktori õlast vasakule jäi Lenini, paremale Stalini pilt ja keskel oli ta ise, ainult raam veel puudus.

      Raamita pilt küsis, kuidas tema pinnib Edet, see pole võimalik.

      Eevi surus naerukrambi kurku, lõi selja sirgeks ja ütles: „Seltsimees Ramma, te teate, et Ede ema on surnud, sellest peaks olema külanõukogus ka dokument. Ta oli tapetud ja nagu arvati, et sakslaste poolt. Vene sõdurid leidsid ta ju aasta pärast surma. Aga Ede isast ei tea ma midagi. Läks sõtta ja jäi.”

      „Huvitav,” kehitas direktor kentsakalt õlgu ja tõmbas pead paar korda paremale, Stalini pildi poole. Eevi mõtles, et küllap küsib nõu. „Väga huvitav! Ma olen kuulnud, et ta käis teil ka külas. Tal oli seljas olnud Saksa sõjaväevorm. Mida te, seltsimees Rand, selle kohta ütlete?”

      „Seljas?” Eevi kehitas ka õlgu ja vaatas Rammast mööda Lenini pilti. „Oli suvine aeg, kust mina mäletan, mis tal seljas oli. Püksid olid küll jalas, aga mis värvi, mitte ei tea.”

      „Ärge naljatlege,” sai Ramma kurjaks. „Mulle ei meeldi see.”

      „Ka mulle ei meeldi, et Edet piinatakse tema vanemate pärast. Laps pole oma vanemate saatuses süüdi.”

      Ramma köhatas tähendusrikkalt ja tahtis midagi öelda, ent kabinetti astus Marina ning vadistas ärritatult vene keeles. Eevile näis, et Ramma lasi hetkeks kõrvad longu, aga seejärel tõstis häält. Ka Marina kõrgendas kõnet ja Eevil oli hirmus kahju, et ta ühtki sõnakest ei mõistnud. Niipalju sai ta aru, et käis äge vaidlus millegi väga tähtsa üle.

      Äkki märkas Marina Eevit ja ta pahameel taandus. Õpetaja istus Eevi kõrvale ning võttis naise külma käe oma soojade pihkude vahele. „Tere, babuška,” lausus Marina rõõmsalt ja käskis Rammal tõlkida, mida tal on Ede vanaemale öelda.

      Direktor väänas pead jälle Stalini pildi poole ja alustas tõlkimist: „Seltsimees Popova kiidab Edet ja tahab, et Ede käiks nende pool tema lastega mängimas. Seltsimees Popoval on soov, et tema lapsed õpiksid eesti keelt rääkima. Saarel on küll venekeelne internaatkool, aga seltsimees Popova ei soovi oma lapsi sinna saata. Kool asub liiga kaugel. Kas seltsimees Popova tohib juba pühapäeval Ede oma laste juurde külla kutsuda?”

      Eevi oli hämmingus, aga vastas jaatavalt.

      „Väga tore!” tõlkis Ramma. „Ede ei pea jalgsi nii pikka maad käima, seltsimees Popova mees tuleb autoga järele ja toob ka tagasi.”

      Veel sai Eevi teada, et Saara on oma isa Tormile toonud, et Marina lastel silma peal hoida ja lastega eesti keeles suhelda.

      Koolist tagasi tulles tundus Eevi kodutee pikem kui minnes. Ilm ei olnud oma palet muutnud. Tuul vilistas vihaselt ja rebis puid. Raevust vinguv tuuleiil puges Eevi pearäti alla ja sikutas kõigest väest. Eevi sidus rätisõlmed kindlamalt lõua alla kokku ja lisas sammu. Pori lirtsus ja pritsis kalosside alt vastu halle villaseid sokke. Eevi mõtles hirmuga, mis siis veel saab, kui tuleb talv ja külatee mattub lumme. Kuidas Ede suudab läbi hangede kooli minna ja ka tema ise poodi? Ka täna oleks võinud poest läbi astuda, asus ju pood koolimaja lähedal, aga ta oli unustanud rahakoti koju. Ja mis ikka sellest rahakotist, kust vaid kesiseid kopikaid võis lugeda.

      Eevi tundis, kuidas elu hakkab untsu keerama. Väga raske oli ots otsaga kokku tulla. Kartulisaagi üle ei saanud eriti kurta, aga… Eevi teadis, et sellest ei jätku neile ega ka seale. Kui peaks jõuludeni vastu. Kartul oli põhiline toit, samuti leib, mida Eevi ise küpsetas. Kui leivajahu otsa saab, siis… Eevi kartis edasi mõelda. Talongid olid küll kaotatud, kuid… Oleks ta noorem, kas või viis aastakest, ka Priidik võiks noorem СКАЧАТЬ