Meelespead. Helju Pets

Чтение книги онлайн.

      Luukere läks keema: „Siin täitsa loba! See Jossif on ainult hävitanud, tapnud. Kas sa oled unustanud, kuidas inimesi Siberisse saadeti? Metsakülasse jäime vaid meie. Ka teised külad tehti tühjaks. Ega see Lenin ka teisem olnud. Nüüd lamab klaaskirstus nagu Okasroosike. Sõbrad? Need pole sõbrad, vaid rahva, mitte rahva, vaid kogu maailma inimeste vaenlased. Ma juba ütlesin: timukad.”

      „Jää vait!” käratas Eevi uuesti ja istus sügavalt ohates köögilaua juurde, sulges aabitsa ning lausus: „Lapse kuuldes ei pea nii rääkima.”

      Luukere pungitas silmi. „Ei pea? Miks ei pea? Kuidas ta saab sellist valskust õppida?”

      „Kõik õpivad ja Ede ka. Aeg on selline, kas sa ise aru ei saa?”

      „Kurat, viina tahaks, jooks ennast käpuli ja unustaks kõik.”

      „Viin ei aita unustada ega ka miski muu,” ütles Eevi iga sõna rõhutades. Meelde tulid Helmi mõrv ning Kiivra Antsu maja süütamine.

      „Aga kuidas me edasi elame selliste valedega? Mina ei oska. Näe, meie külast läks ainult Ede esimesse klassi… teised viidi ju Siberisse. Ei tea, kas seal ka koole on? Kui ongi, eks peavad siis vene keeles sedasamust valet lugema ja meelde jätma.”

      Eevi ei vastanud. Ta ei soovinud sellel teemal Luukerega rääkida, sest jutul polnud lõppu. Ei läinud päevagi mööda, mil Eevil poleks mõlkunud meeles Tormide suurpere lapsed ja samuti kõik teised, kes veoautokastis sel õudsel ööl tema õuest läbi sõitsid.

      Priidik tuli kööki, viskas vammuse varna, võttis kruusiga veeämbrist vett, jõi tugeva sõõmu ja istus. Luukere ja Eevi märkasid mõlemad, et Priidik näeb välja väga kurnatuna.

      „Noh, kas oled tööga üle koormatud?” küsis Luukere.

      Priidik köhatas ja jõi veel vett. „Mis ma ikka. Noor sepp välja õpetatud, sepasellid kah. Las taovad nüüd ise. Ma ütlesin neile, et homsest ma enam ei tule. Saavad ise hakkama ja kui tahavad midagi küsida, siis tulgu üle tee.”

      „Mis üle tee?” ei saanud Luukere aru. „Ikka üle õue.”

      „Mis õue? Pole ammu enam mingit õue. Tee läbi sõidetud, pime oled või? Vaata ise, sepapada on ju teisel pool teed ja heinaküün ka. Noh, aga heinu seal enam ei ole…”

      Luukere küünitas aknast vaatama, nagu poleks varem Sepa talu pooleks jagatud õue näinud.

      „Vaata, mis ikka isake Jossif on teinud,” mõmises ta omaette ja küsis: „Kas on õige jutt, et meie kolhoosi esimees Rosin kabistab Marinat?”

      „Jessas, mis plära sa ajad!” hüüdis pannkooke praadiv Eevi pliidi juurest. „Su suust ei kuulegi enam õiget juttu.”

      „See külajutt, noh, uudis!” vaidles Luukere vastu. „Agronoom Selma nägi oma silmaga, kuidas Rosin sõidutas villisega seltsimees Marina peedipõllu äärde ja siis vahtinud nad koos hulk aega peete nagu ilmaimesid. Rosin oli pannud veel käe üle Marina õla. Tõsijutt! Ja veel, see Marina mees on igavene joodik. Meil pole varem olnudki terve saare peale säherdust meest. Kuraasi on ta ka täis! Täitsa vanasarvik ise. Pidavat naisele kolki andma ja ega lapsedki armu saa. Enne ei tule rahu majja, kui see Saara piirivalveülem paugu õhku laseb.”

      „Jäta see loll jutt,” sõnas Eevi ja tõstis kaks suurt ülepannikooki Luukere ette. „Pane moosi ka peale. Piim on kannus.”

      Luukere matsutas magusalt. „Polegi ammu midagi nii maitsvat saanud. Head ajad on möödas.”

      Priidik ei soovinud pannkooke, jõi vaid vett.

      „Hakkad sa haigeks jääma?” küsis Eevi mehelt, murenoot hääles.

      „Pole midagi, natuke väsinud. Viskan õige pikali,” lausus Priidik ja komberdas magamiskambrisse.

      Luukere tänas suutäie eest ja tegi minekut.

      Eevi kutsus Ede pannkooke sööma. Ede sõi pika hambaga.

      „Kas ei maitse?” küsis Eevi.

      „Maitseb küll, aga ma tahaks midagi küsida.”

      „Küsi!”

      „Ütle, mamma, miks minul ei ole ema ega isa, olete vaid sina ja papa. Miks mul pole õde ega venda? Juulius ütles mulle, et ma olen lastekodust võetud laps. Noh, sõja ajal jäi palju lapsi vanemateta.”

      „Kes on Juulius?”

      „Klassivend.”

      „Ja sa usud teda?”

      Ede kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga ema ja isa mul ju ei ole. Miks?”

      Eevi tundis, kuidas süda kiskus krampi ja selg läks märjaks. Sellist küsimust oli ta ammu kartnud, ent ei olnud suutnud välja mõelda, mida ja kuidas Edele neid keerulisi asju selgitada, et laps ei haavuks.

      Eevi pingutas. Ta püüdis rahulikuks jääda ja manas näole naeratuse. „Sina, mu kullake, pole küsinud ja mina ei ole tahtnud ka rääkida. Oled veel liiga noor, et kõigest aru saada.”

      „Jah, olen laps, aga siiski huvitab mind, miks ei ole mul ema ja isa.”

      Eevi kogus end uuesti ja istus laua taha Ede vastu.

      „Vaata, lapseke, sinu ema suri siis, kui sa sündisid, ja isa jäi sõjas kadunuks.”

      Ede silmad valgusid veel suuremaks, kui loodus oli talle andnud. „Kas siis ema ja isa pole mind näinudki?” küsis Ede, pisarad silmanurkades.

      „Ema on sind sünnitanud, sind hoidnud, näinud, armastanud. Aga isa… tema pole. Läks sõtta ja sinna jäigi. Paljud mehed, isad, pojad jäid sõjas kadunuks.”

      „Millal ema suri?”

      „Aastakene pärast sinu sündi.”

      „Mis oli ema nimi?”

      „Helmi.”

      „Helmi!” kordas Ede kajana ema nime. „Aga isa nimi?”

      „Hugo.”

      Ede mõtles natuke, suunas pilgu aknasse, kus olid hakanud trummeldama vihmapiisad, ja küsis äkki: „Ütle, mamma, kas mu isa oli sakslane?”

      Eevil läksid jalad nõrgaks, käed hakkasid kergelt värisema. Meelde tuli Hugo viimane kiri. Püüdes tasakaalu hoida, küsis ta: „Kust sa võtad, et sakslane? Hugo oli eesti poiss Haapsalust.”

      Ede uuris tükk aega aknast vihmaladinat, enne kui tegi uuesti suu lahti. „Aga miks on minul saksa nimi – Müller? Koolis öeldi, et Müller on saksa nimi.”

      „Kes sedasi arvas?”

      „Direktor. Seltsimees Ramma. Mu sünnitunnistus on koolis tema käes. Ta kutsus mind oma kabinetti ja küsis mu vanemate kohta.”

      „Mida?”

      „No kõike.”

      „Mis kõike?” ärritus Eevi. „Kui ma su sünnitunnistuse kooli kantseleisse viisin, rääkisin СКАЧАТЬ