Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellist käitumist mõned päevad ei näljuta. Homme on testid, nii et parem magage täna.”

      Kolm meest lükkasid välujad tuppa ja lennutasid ukse kinni; luku klõpsatus kajas läbi õhu.

      Otsemaid naasid vangistusega seotud tunded, mida Thomas oli kannatanud valgete seintega vanglas. Ta kõndis ukseni ja pööras nuppu, sikutas ja lükkas kogu keharaskusega. Ta tagus ust mõlema rusikaga ja karjus nii kõvasti, kui suutis, et keegi nad välja laseks.

      „Möla maha,” ütles Newt tema tagant. „Keegi ei tule sind paganama päralt tuttu panema.”

      Thomas pööras hooga ringi, aga nähes sõpra enese ees seismas, peatus. Minho rääkis veel enne, kui ta jõudis sõnu seada.

      „Me vist magasime oma võimaluse maha.” Ta potsatas alumisele narile. „Oleme vanad või surnud, enne kui sinu imeline hetk pärale jõuab, Thomas. Ei ole nii, et nad hakkavad suurelt välja kuulutama: „Nüüd oleks imeline aeg põgenemiseks, sest meil on järgmised kümme minutit tegemist.” Peame ise riskima.”

      Thomas ei tahtnud tunnistada, et tema sõpradel on õigus, kuid nii oli. Nad oleksid pidanud jooksu pistma enne, kui need valvurid välja ilmusid. „Vabandust. Lihtsalt ei tundunud veel, et oleks õige hetk. Kui nad meid relvadega sihtima hakkasid, näis üsna mõttetu raisata jõudu, et midagi üritada.”

      „Jah, noh,” mühatas Minho ja lisas: „Sul ja Brendal oli kenake taasühinemine.”

      Thomas tõmbas sügavalt hinge. „Ta ütles midagi.”

      Minho ajas end voodil sirgemalt istuma. „Mis mõttes ütles midagi?”

      „Ta ütles, et me ei usaldaks neid – et usaldaksime ainult teda ja kedagi, kelle nimi on kantsler Paige.”

      „Noh, mis see üldse tema paganama mure on?” küsis Newt. „Ta töötab MOOLOKile? No mida, kas ta oli Põlenus siis lihtsalt üks kuramuse näitleja?”

      „Jep, kõlab, nagu poleks ta parem kui need teised,” lisas Minho.

      Thomas ei olnud nõus. Ta ei osanud seda endalegi seletada, rääkimata sõpradest. „Vaadake, mina töötasin ka nendele, aga mind te ju usaldate, eks? See ei tähenda midagi. Võib-olla tal polnud muud valikut, võib-olla on ta muutunud. Ma ei tea.”

      Minho kissitas silmi, justkui mõtleks midagi, kuid ei lausunud sõnagi. Newt istus põrandale ja ristas käed, mossitades nagu väike laps.

      Thomas raputas pead. Tal oli kõrini nuputamisest. Ta astus ligi ja avas väikese külmkapi – kõht korises näljast. Ta leidis juustupulki ja viinamarju, jaotas need ära ja kühveldas enda portsjoni sisse, enne kui jõi terve pudelitäie mahla. Ülejäänud kaks ahnitsesid enda portsud samuti kiiruga ja sõnagi lausumata nahka.

      Veidi aega hiljem ilmus naisterahvas, kes tõi sealihaviile ja kartulit, ning nad sõid selle ka ära. Thomase kella järgi oli varajane õhtupoolik, aga ta ei suutnud ette kujutada, et tal õnnestub uinuda. Ta istus toolile, näoga sõprade poole, ja mõtles, mida nad peaksid tegema. Ta tundis ikka veel veidi piinlikkust, nagu see oleks tema süü, et nad polnud veel midagi üritanud, kuid ei pakkunud ühtki mõtet välja.

      Minho oli esimene, kes pärast söögi saabumist rääkima hakkas. „Võib-olla peaksime nendele suhkamoludele lihtsalt järgi andma. Tegema, mida nad tahavad. Ühel päeval istume kõik koos, paksud ja õnnelikud.”

      Thomas teadis, et poiss ei mõelnud ühtki sõna tõsiselt. „Jep, ja võib-olla leiad kena tüdruku, kes siin elab, jääd paikseks, abiellud ja saad lapsi. Täpselt selleks ajaks, kui maailm leiab hullude käes lõpu.”

      Minho ei jätnud jonni. „MOOLOK leiab sellele plaanivärgile lahenduse ja me elame õnnelikult elu lõpuni.”

      „See pole isegi naljakas,” ütles Newt tõredalt. „Isegi kui nad leiaksid ravimi, nägite, kuidas Põlenus oli. Selleks kulub neetult palju aega, et maailm saaks normaliseeruda. Ja isegi kui nii läheb, meie silmad seda ei näe.”

      Thomas taipas sel hetkel, et ta lihtsalt istus ja põrnitses põrandat. „Pärast kõike seda, mida nad on meile teinud, ei usu ma enam sõnagi.” Ta ei saanud üle uudisest Newti kohta, tema sõbra kohta, kes teeks kellegi teise heaks kõik. Nad olid andnud talle surmaotsuse – ravimatu haiguse – ainult selleks, et vaadata, mis saab.

      „See Jansoni kutt arvab, et tal on kõik välja mõeldud,” jätkas Thomas. „Ta arvab, et see kõik toimub mingisuguse parema eesmärgi nimel. Lasta inimrassil sussid püsti visata või teha hirmsaid asju ja seda päästa. Isegi need vähesed, kes on immuunsed, ei pea arvatavasti kaua vastu maailmas, kus üheksakümmend üheksa protsenti inimestest on moondunud hulludeks koletisteks.”

      „Mida sa öelda tahad?” pomises Minho.

      „Tahan öelda seda, et enne kui nad minult mälu pühkisid, ma vist uskusin kõike seda jama. Aga enam mitte.” Ja ainus, mis teda nüüd hirmutas, oli võimalus, et naasnud mälestused panevad ta ümber mõtlema.

      „Ärme siis lase järgmist võimalust luhta, Tommy,” ütles Newt.

      „Homme,” lisas Minho. „Kuidagi, mingil moel.”

      Thomas vaatas mõlemale poisile pikalt otsa. „Olgu. Kuidagi, mingil moel.”

      Newt haigutas, pannes ka ülejäänud kaks samaga vastama. „Siis peaksime parem laada ära lõpetama ja magama, pagan võtku.”

      9. PEATÜKK

      Kulus üle tunni pimedusse jõllitamist, aga viimaks jäi Thomas magama. Unenäod olid juhuslike piltide ja mälestuste virvarr.

      Naine, istumas laua taga, naeratamas, pilk üle lauapinna, otse talle silma. Thomas jälgib, kuidas naine tõstab tassi aurava vedelikuga ja võtab ettevaatliku lonksu. Veel üks naeratus. Siis ta ütleb: „Söö nüüd oma helbeid. Tubli poiss.” See naine on tema ema, lahke näoga, armastus Thomase vastu nähtav igas näojoones, kui ta naeratab. Naine ei pööra temalt pilku, kuni Thomas on võtnud viimase ampsu, ning seejärel viib ta kausi kraanikaussi, enne poisi juukseid sasinud.

      Seejärel on ta vaibaga kaetud põrandal ühes väikeses toas, mängimas hõbedaste klotsidega, mis tunduvad kokku sulanduvat, kui ta ehitab hiiglaslikku lossi. Ema istub nurgas toolil ja nutab. Thomas teab kohemaid, miks. Tema isal on diagnoositud lahvatus, ta näitab juba sellest märke. See ei jäta vähimatki kahtlust, et ka emal on see haigus või kui mitte veel, siis varsti. Unenäo-Thomas teab, et ei kulu kaua, kui arstid mõistavad, et tema nooremal versioonil on viirus, kuid ta on haiguse mõjule immuunne. Selleks ajaks oli välja mõeldud test, millega seda ära tunti.

      Järgmiseks sõidab ta palaval päeval jalgrattaga. Kuumus kerkib kõnniteelt, mõlemal pool tänavat on rohutuustid, kus varem kasvas muru. Tema higisel näol on naeratus. Ema jälgib eemalt ja Thomas näeb, et ta naudib iga hetke. Nad suunduvad lähedal asuva tiigi juurde. Vesi seisab ja on halva lõhnaga. Ema kogub talle kive, et poiss saaks neid räpastesse sügavustesse visata. Alguses viskab Thomas kive võimalikult kaugele, siis üritab nendega lutsu visata, nii nagu isa eelmisel suvel ette näitas. Ta ei oska seda ikka veel. Väsinud, jõud kuumast ilmast ammendunud, suunduvad nad emaga tagasi koju.

      Seejärel pöörduvad lood tema unenäos – mälestused – süngemaks.

      Ta on uuesti toas ja diivanil istub tumedas ülikonnas mees. Paberid käes, tõsine ilme ees. Thomas seisab ema kõrval ja hoiab tal käest. On loodud СКАЧАТЬ