Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Labürindijooksja 3: Surma ravim - James Dashner страница 10

Название: Labürindijooksja 3: Surma ravim

Автор: James Dashner

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Социальная фантастика

Серия:

isbn: 9789949278060

isbn:

СКАЧАТЬ Ka teised on immuunsed. Vähem kui üks protsent inimkonnast, enamik neist alla kahekümneaastased. Ja maailm on nende jaoks ohtlik paik. Neid vihatakse, sest nad on immuunsed sellele kohutavale viirusele, nimetatakse mõnitavalt immudeks. Inimesed teevad nendega hirmsaid asju. MOOLOK väidab, et nemad suudavad Thomast kaitsta ja Thomas saab aidata neil ravimit leida. Nad väidavad, et Thomas on tark – üks targemaid, keda on testitud. Emal pole muud valikut, kui lasta tal minna. Ta ei taha kohe kindlasti, et poeg näeks pealt, kuidas ta aegamööda hullub.

      Hiljem ütleb ema Thomasele, et armastab teda ja on õnnelik, et poiss ei pea kunagi elama üle seda, mida nad olid näinud isaga juhtumas. Hullumeelsus võttis viimse, mis tegi isast selle, kes ta oli – mis tegi temast inimese.

      Une lahtudes vajus Thomas sügavasse unne.

* * *

      Vali koputus äratas ta järgmisel varahommikul. Thomas oli vaevu küünarnukkidele tõusnud, kui uks avanes ja samad viis valvurit eelmisest päevast astusid sisse, heitjad vinnastatud. Janson tuli nende järel.

      „Tõuske ja särage, poisid,” ütles Rottmees. „Otsustasime teile mälestused ikkagi tagasi anda. Meeldigu see teile või mitte.”

      10. PEATÜKK

      Thomas oli ikka veel uimane. Nähtud unenäod – mälestused lapsepõlvest – varjutasid ta mõtteid. Ta peaaegu ei hoomanudki, mida see mees ütles.

      „Põrgutki,” vastas Newt. Ta oli voodist väljas, rusikad külgedel, pilk Jansonile naelutatud.

      Thomas ei mäleta, et oleks oma sõbra silmis kunagi varem niisugust sädet näinud. Ja siis tõi Rottmehe sõnade tegelik tähendus Thomase unelusest välja.

      Ta lennutas jalad põrandale. „Sa ütlesid, et me ei pea seda tegema.”

      „Ma kardan, et meil pole erilist valikut,” vastas Janson. „Valede aeg on möödas. Miski ei toimi, kui teil kolmel pole asjadest ikka veel aimugi. Vabandust. Peame seda tegema. Pealegi, kõigist inimestest saad just sina, Newt, ravimist kasu.”

      „Ma ei hooli enam endast,” vastas Newt vaikselt torisedes.

      Thomase sisetunne võttis seejärel võimust. Ta teadis, et see oli hetk, mida ta oli oodanud. Viimane õlekõrs.

      Thomas jälgis hoolega Jansonit. Mehe näoilme pehmenes ja ta hingas sügavalt sisse, justkui tunnetaks ruumis kasvavat ohtu ja tahaks seda tasandada. „Vaadake, Newt, Minho ja Thomas. Ma mõistan, kuidas te end tunnete. Olete näinud hirmsaid asju. Aga kõige hullem on möödas. Me ei saa minevikku muuta ega võtta tagasi seda, mis juhtus teie ja te sõpradega. Aga kas see poleks täielik raiskamine, kui me praegu plaani pooleli jätaksime?”

      „Ei saa võtta tagasi?” hüüdis Newt. „See on kõik, mis sul on öelda?”

      „Vaata ette,” hoiatas üks valvuritest, sihtides heitjaga Newti rinda.

      Ruumi sigines vaikus. Thomas polnud Newti veel kunagi varem sellisena näinud. Nii vihasena – nii tulvil vastumeelsust, et poiss ei suutnud isegi rahulikku nägu ette manada.

      Janson jätkas. „Aeg on otsakorral. Lähme nüüd või eilne kordub. Minu valvurid on teenistusvalmis, seda ma teile kinnitan.”

      Minho hüppas Newti kohalt narilt alla. „Tal on õigus,” konstateeris ta. „Kui saame sind päästa, Newt – ja kes teab, kui paljusid teisi –, oleksime suhkama idioodid, kui jääksime siia veel sekundikski.” Minho heitis Thomasele pilgu ja noogutas ukse poole. „Tulge, lähme.” Ta astus tagasi vaatamata Rottmehest ja valvuritest mööda koridori.

      Janson kergitas kulme Thomasele, kes nägi omakorda vaeva, et üllatust varjata. Minho teadaanne oli nii kummaline – tal pidi olema plaan. Teesklus, et nad lähevad asjadega kaasa, võidab aega.

      Thomas pööras valvuritele ja Rottmehele selja ning saatis Newtile kiire silmapilgutuse, mida vaid poiss nägi. „Kuulame lihtsalt ära, mida nad tahavad, et teeksime.” Ta üritas kõlada tavapäraselt, siiralt, kuid see oli üks raskemaid asju, mida ta eales teinud. „Töötasin enne labürinti nende inimeste heaks. Ma ei saanud ju nii täielikult eksida, või mis?”

      „Ah, ole nüüd.” Newt pööritas silmi, kuid liikus ukse poole ja Thomas naeratas sisimas oma väikese võidu üle.

      „Saate kõik kangelasteks, kui see läbi on,” ütles Janson, kui Thomas Newti järel uksest välja astus.

      „Ole vait,” vastas Thomas.

      Thomas ja tema sõbrad läbisid taas Rottmehe järel koridore. Kõndides ilmestas Janson nende retke jutuga, nagu oleks giid. Ta selgitas, et asutusel polnud palju aknaid, sest väljas oli tihti hirmus ilm ja nakatunute kambad ründasid hoonet. Ta mainis kohutavat vihmatormi, kui välujad labürindist ära toodi, ja seda, kuidas kari tölpe oli murdnud läbi välise perimeetri, et näha neid bussile ronimas.

      Thomas mäletas seda õhtut liigagi hästi. Ta tundis ikka veel mütsatust, kui rehvid sõitsid üle naisest, kes oli teda enne bussile ronimist rünnanud, juht ei võtnud isegi hoogu maha. Ta suutis vaevu uskuda, et see juhtus vaid mõne nädala eest – tundus, nagu sellest oleks aastaid.

      „Ma tahaksin tõsiselt, et sa oma suu peaksid,” nähvas viimaks Newt. Ja Rottmees tegigi seda, kuid kerge naeratus püsis endiselt ta näol.

      Jõudnud sinna kanti, kus nad eelmisel päeval viibisid, peatus Rottmees ja pööras ringi, et nendega rääkida. „Ma loodan, et olete täna koostööaltid. Ma ei ootagi midagi vähemat.”

      „Kus kõik teised on?” küsis Thomas.

      „Teised subjektid taastuvad –”

      Enne kui ta jõudis lõpetada, kargas Newt ette, haaras Rottmehe valge pintsaku revääridest kinni ja tõukas mehe vastu lähimat ust. „Kui ütled nende kohta veel korra subjektid, murran ma su paganama kaela!”

      Kaks valvurit olid Newtil sedamaid kallal, tirisid ta Jansonist eemale ja tõukasid põrandale, sihtides heitjatega poisi nägu.

      „Oodake,” hüüdis Janson. „Oodake.” Ta kogus end ja silus kortsu läinud särki ja jakki. „Ärge tehke teda ohutuks. Saame sellega lihtsalt ühele poole.”

      Newt ajas end aeglaselt jalule, käed püsti. „Ärge nimetage meid subjektideks. Me pole hiired, kes üritavad juustu leida. Ja ütle oma suhkadest semudele, et nad maha rahuneksid – ma ei kavatsenud sulle viga teha, vähemalt mitte kõvasti.” Tema pilk langes Thomasele, küsimusi täis.

      MOOLOK on hea.

      Mingil seletamatul põhjusel kargasid need sõnad Thomasele pähe. Jäi mulje, nagu Thomase endine mina, kes uskus, et MOOLOKi eesmärk õigustas igat laadi pahelist käitumist, ja üritas teda veenda, et see on tõsi. Et ükskõik kui hirmus kõik ka näis, nad pidid tegema, mida vaja, et leida lahvatusele ravim.

      Aga midagi oli nüüd teisiti. Thomas ei saanud aru, kes ta oli enne olnud. Kuidas ta sai arvata, et miski sellest on normaalne. Ta oli muutunud igaveseks … kuid pidi andma neile veel viimast korda vana Thomast mekkida.

      „Newt, Minho,” sõnas ta vaikselt, enne kui Rottmees jõudis uuesti rääkima hakata. „Ma arvan, et tal on õigus. Ma arvan, et on aeg, et teeksime, mida meilt oodatakse. Nõustusime sellega eelmisel õhtul.”

      Minho näole ilmus närviline naeratus. Newti peod vormusid rusikaisse.

СКАЧАТЬ