Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      „Ma vihkan seda tšikki,” ütles viimaks Minho.

      „Ole nüüd, ta pole nii hull,” arvas Frypan.

      Minho pööritas silmi. „Isegi kui tema teeb seda, siis mina mitte.”

      „Mina ka mitte,” nõustus Newt. „Minul on ju väidetavalt see paganama lahvatus, nii et mul on palju rohkem kaalul. Aga ma ei kavatse järjekordsesse lõksu minna.”

      Thomas oli selles samuti otsusele jõudnud. „Kuulame, mis tal öelda on. Sealt ta tulebki.”

      Teresa jutuajamine Arisega ei kestnud kaua. „Aris oli veelgi kindlameelsem kui meie. Nad kõik kavatsevad seda teha.”

      „Noh, siis on minu jaoks asi selge,” vastas Minho. „Kui Aris ja Teresa on poolt, olen mina vastu.”

      Thomas poleks osanud seda ise paremini öelda. Tema sisetunne uskus igati, et Minhol on õigus, kuid ta ei öelnud oma arvamust välja. Ta jälgis selle asemel hoopis Teresa ilmet. Tüdruk pöördus ja vaatas Thomasele otsa. See oli pilk, mida Thomas tundis nii hästi – Teresa ootas, et poiss oleks tema poolel. Thomas polnud ainult kindel, miks Teresa seda nii väga soovis.

      Ta vaatas tüdrukule otsa, sundides ilme ükskõikseks – ja Teresa vajus näost ära.

      „Ise teate.” Ta raputas pead, pööras ringi ja kõndis minema.

      Hoolimata kõigest, mis oli juhtunud, jõnksatas Thomasel süda rinnus, kui tüdruk üle ruumi eemale sammus.

      „Oh paganamas,” kostis Frypani hääl, raputades Thomase tagasi reaalsusesse. „Me ei saa lasta neil niisuguseid asjandusi endale näkku toppida, ega ju? Ma oleksin hea meelega jälle kodukandi köögis, ausõna.”

      „Kas oled painajad juba unustanud?” küsis Newt.

      Frypan vaikis hetkeks ja ütles siis: „Köögis ei tulnud nad mind kordagi segama, kas polnud nii?”

      „Noh, jah, igatahes peame otsima sulle uue koha, kus saaksid süüa teha.” Newt haaras Thomasel ja Minhol käsivarrest ja juhatas nad rahvast eemale. „Olen kuulnud piisavalt palju paganama vaidlusi. Mina ei kavatse ühelegi neist vooditest jalga tõsta.”

      Minho sirutas käe välja ja pigistas Newti õlast. „Mina ka mitte.”

      „Sama siin,” teatas Thomas. Seejärel ütles ta lõpuks välja selle, mis oli temas juba nädalaid jõudu kogunud. „Jääme siia, mängime kaasa ja teeme head nägu,” sosistas ta. „Aga niipea, kui võimalus avaneb, võitleme välja.”

      7. PEATÜKK

      Rottmees naasis, enne kui Newt või Minho jõudis midagi vastata. Kuid hinnates nende näoilmeid, oli Thomas kindel, et nad on ühes paadis. Sada protsenti.

      Ruumi kogunes veel inimesi ja Thomas pööras nüüd tähelepanu sellele, mis toimuma hakkas. Kõik nendega liitunud kandsid kombinesoone, üpris lohvakaid rohelisi rõivatükke, rinnal kiri MOOLOK. Korraga jõudis Thomasele pärale, kui põhjalikult oli selle mängu – eksperimendi – iga pisiasi läbi mõeldud. Kas võis olla, et nimetus, mida nad oma organisatsiooni jaoks kasutasid, oli algusest peale üks muutujatest? Sõnana ilmselgelt kurjakuulutav, ent nähtus, mille kohta kinnitati neile, et see on hea? Küllap oli tegemist järjekordse suskega, vaatamaks, kuidas nende aju reageerib, mida nad tunnevad.

      See kõik oli tõeline mõistatus. Oli olnud kohe algusest peale.

      Iga arst – Thomas eeldas, et nad olid arstid, nagu Rottmees väitis – võttis voodi kõrval koha sisse. Nad askeldasid laest rippuvate maskidega, sättisid torusid, nuppe ja lüliteid, mida Thomas ei näinud.

      „Oleme teile voodid määranud,” sõnas Rottmees, pilk kirjutusplokil, mille ta oli naastes kaasa võtnud. „Need, kes jäävad siia, on …” Ta ütles mõned nimed, sealhulgas Sonya ja Arise oma, kuid mitte Thomase või ühegi väluja oma. „Kui ma teie nime ei nimetanud, siis järgnege palun mulle.”

      Kogu olukord oli muutunud kummaliselt ebameeldivaks, tundudes toimuva tõsidust arvestades kuidagi liiga igapäevane ja tavaline. Nagu gängsterid, kes hõikavad nimesid välja, enne kui tapavad kamba ulguvaid reetureid. Thomas ei taibanud muud, kui kaasa minna, kuni saabub õige hetk.

      Nad läksid vaikides Rottmehe järel toast välja, mööda järjekordset pikka akendeta koridori, kuni peatusid järgmise ukse juures. Nende giid luges nimekirja uuesti ette ja seekord olid seal Frypan ja Newt.

      „Ma ei tee seda,” teatas Newt. „Ütlesid, et võime valida, ja see on minu paganama otsus.” Ta vahetas Thomasega tigeda pilgu, mis näis ütlevat, et nad peaksid ruttu midagi ette võtma või ta läheb hulluks.

      „Pole viga,” vastas Rottmees. „Küll varsti ümber mõtled. Jääd minuga, kuni oleme kõik ülejäänud ära jaganud.”

      „Aga sina, Frypan?” küsis Thomas, üritades varjata üllatust, millise lihtsusega oli Rottmees Newtile järele andnud.

      Kokk näis ühtäkki arglik. „Ma … vist lasen neil seda teha.”

      Thomas oli vapustatud.

      „Kas sa oled hull?” küsis Minho.

      Frypan raputas pead, käitudes pisut kaitsvalt. „Ma tahan mäletada. Tehke oma valik ja laske minul ka teha.”

      „Lähme edasi,” ütles Rottmees.

      Frypan kadus kiirustades ruumi, küllap selleks, et edasist vaidlust vältida. Thomas teadis, et peab poisil minna laskma – praegu pidi ta muretsema vaid iseenda pärast ja leidma väljapääsu. Loodetavasti suudab ta siis ka kõik ülejäänud päästa.

      Rottmees ei nimetanud Minhot, Teresat ja Thomast enne, kui nad seisid viimase ukse juures, nendega Harriet ja veel kaks B-rühma tüdrukut. Seni keeldus Newt ainsana protseduurist.

      „Ei, aitäh,” ütles Minho, kui Rottmees viipas kõiki ruumi sisenema. „Aga tänud kutse eest. Olgu teil seal tore.” Ta lehvitas mõnitavalt.

      „Mina ka ei lähe,” teatas Thomas. Temas tõstis pead ootusärevus. Nad pidid riskima, midagi üritama.

      Rottmees põrnitses Thomast tükk aega, näol mõistmatu ilme.

      „Kas kõik on korras, härra Rottmees?” küsis Minho.

      „Minu nimi on juhataja abi Janson,” vastas mees, hääl madal ja pingul, justkui valmistaks rahulikult kõnelemine talle raskusi. Tema pilk püsis ainiti Thomasel. „Õppige vanemate suhtes austust välja näitama.”

      „Ärge kohelge inimesi enam loomadena ja võib-olla ma kaalun seda,” ütles Minho. „Ja miks sa Thomast vahid?”

      Rottmees – Janson – pööras pilgu viimaks Minhole. „Sest mul on, mille üle mõelda.” Ta vaikis ja ajas end sirgu. „Aga heakene küll. Ütlesime, et saate ise valida, ja jääme endale kindlaks. Tulge kõik sisse ja me hakkame nendega pihta, kes soovivad osaleda.”

      Taas tundis Thomas, kuidas värin läbis tema keha. Nende aeg oli lähedal. Ta teadis seda. Ja Minho näoilme järgi otsustades teadis seda ka tema. Nad noogutasid teineteisele põgusalt ja astusid Rottmehe järel ruumi.

      See СКАЧАТЬ