Название: Labürindijooksja 3: Surma ravim
Автор: James Dashner
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Социальная фантастика
isbn: 9789949278060
isbn:
Brenda saatis mehele range pilgu, ent ei lausunud sõnagi. Seejärel vaatas ta Thomast ja üllatas teda kerge silmapilgutusega. „Kui uinutit süstin, jääd sekunditega magama. Kas mõistad?” Ta rõhutas viimast sõna ja pilgutas siis vaevumärgatavalt uuesti. Õnneks olid valvurid keskendunud vangile, mitte temale.
Thomas tundis segadust, kuid tema keha läbis lootuskiir. Tüdrukul oli midagi kavas.
Brenda liikus leti juurde enda selja taga ja hakkas vajalikku ette valmistama, samal ajal kui valvur toetus muudkui kogu keharaskusega Thomase rannetele, katkestades verevarustuse. Mehe otsaesisel sillerdas higi, kuid oli selge, et ta ei kavatsenud Thomast lahti lasta, enne kui poiss on teadvuseta. Naisvalvur seisis mehe taga, heitja Thomase näole suunatud.
Brenda pööras uuesti ringi, süstal käes, nõel üles suunatud, pöial kolbil. Pisikesest küljepoolsest avausest paistis kollakat vedelikku. „Olgu, Thomas. Teeme selle hästi kähku ära. Oled valmis?”
Thomas noogutas Brendale, mõistmata täpselt, mida tüdruk silmas pidas, kuid võtnud nõuks valmis olla.
„Hästi,” vastas tüdruk. „Parem oleks.”
12. PEATÜKK
Brenda naeratas ja astus Thomase poole, koperdas siis millegi otsa ja komistas ette. Ta haaras parema käega voodist, kuid kukkus nii, et süstla nõel maandus Thomase rannet hoidva valvuri käel. Brenda vajutas sedamaid kolbi, vallandades kiire terava sisina, enne kui valvur jõudis eemale karata.
„Mida põrgut!” hüüdis mees, kuid tema pilk oli juba klaasistunud.
Thomas reageeris sedamaid. Vabanenud raudsest haardest, surus ta end voodis sügavamale ja lennutas jalad kaarega naisvalvuri poole, kes oli just toibumas pärast hetkelist tardunud ehmatust. Üks jalg tabas naise heitjat ja teine õlga. Valvur karjatas, järgnes kolksatus, kui ta pea vastu põrandat ära lõi.
Thomas krabas heitja järele, haaras sellest kinni, enne kui relv jõudis käest pudeneda, ja sihtis naist, kes hoidis pead käte vahel. Brenda oli jooksnud teisele poole voodit ja võtnud kätte mehe relva, millega sihtis tema lõtvunud keha.
Thomas ahmis õhku, rindkere üles-alla pulseerimas, adrenaliin tukslemas läbi keha. Ta polnud end nii hästi juba nädalaid tundnud. „Ma teadsin, et sa –”
Enne kui ta jõudis lõpetada, vajutas Brenda päästikule.
Kile heli rändas läbi õhu, valjenedes hetkeks, enne kui relv tulistas, pannes Brenda tagasi jõnksatama. Läikiv granaat lendas välja, maandus naise rindkerel ja plahvatas, saates välgusähvatusi, mis kaardusid üle kogu tema keha. Naine hakkas kontrollimatult tõmblema.
Thomas põrnitses, hämmastunud, mida heitja võib inimesele teha, ja üllatunud, et Brenda tulistas vähimagi kõhkluseta. Kui ta vajas veel mingit tõestust, et Brenda polnud täielikult MOOLOKile pühendunud, oli ta selle just saanud. Ta vaatas tüdruku poole.
Brenda vastas tema pilgule, näol õhkõrn naeratus. „Ma olen tahtnud midagi sellist juba kaua aega teha. Õnneks suutsin Jansonit veenda, et ta määraks mind sinu protseduurile.” Ta kummardus, võttis teadvuseta mehelt kiipkaardi ja libistas taskusse. „Sellega saame igale poole sisse.”
Thomas hoidis tagasi soovi teda kallistada.
„Tule,” ütles ta. „Lähme Newtile ja Minhole järele. Ja siis teistele.”
Nad tormasid mööda koridoride kurve ja käänakuid, Brenda ees. See meenutas Thomasele aega, mil tüdruk juhtis teda Põlenu maa-alustes tunnelites. Ta utsitas Brendat kiirustama – Thomas teadis, et valvurid võivad iga hetk välja ilmuda.
Nad jõudsid ukseni ja Brenda kasutas kiipkaarti, et seda avada; kõlas kerge sisin ja seejärel vajus metallplaat lahti. Thomas tormas sisse, Brenda tihedalt kannul.
Rottmees istus toolil, kuid kargas püsti, ilme sedamaid õudust täis. „Jumal hoidku, mida te teete?”
Brenda oli juba valvurite poole kaks granaati lennutanud. Mees ja naine varisesid põrandale, tõmmeldes tossu ja väikeste äikeselöökide pilves. Newt ja Minho võtsid kolmanda valvuri maha; Minho haaras tema relva enda kätte.
Thomas sihtis heitjaga Jansonit, sõrm päästikul. „Anna mulle oma kiipkaart ja heida põrandale, käed pea juures.” Tema hääl kõlas otsusekindlalt, kuid süda peksles.
„See on täielik hullumeelsus,” ütles Janson ja ulatas kaardi Thomasele. Ta kõneles vaikselt, tundudes neis oludes hämmastavalt rahulik. „Teil pole vähimatki võimalust sellest hoonest välja pääseda. Valvurid on juba teel.”
Thomas teadis, et võimalused on kehvad, kuid muud neil polnud. „Pärast seda, mida läbi elasime, on see köömes.” Ta naeratas, sest taipas, et nii ongi. „Tänud väljaõppe eest. Nii, veel üks sõna ja saad kogeda – kuidas sa ise ütlesidki? „Elu kõige ebamugavamat viit minutit”?”
„Kuidas –”
Thomas vajutas päästikule. Kile heli täitis ruumi, millele järgnes granaadi vallandumine. See tabas meest rindu ja plahvatas imeliseks elektrivaatemänguks. Janson karjus maha varisedes, ise samal ajal tõmmeldes, tossu tõusmas nii juustest kui ka riietest. Ruum täitus ilge lehaga – haisuga, mis meenutas Thomasele, kui Minho Põlenus välguga pihta sai.
„See ei saa hea olla,” ütles Thomas sõpradele. Tema hääl kõlas enese kõrvus niivõrd rahulik, et see häiris teda. Kui Thomas jälgis nende Nemesist tõmblemas, siis ta peaaegu häbenes pisut, sest ei tundnud süüd. Peaaegu.
„Kuuldavasti see teda ei tapa,” sõnas Brenda.
„Kahju,” vastas Minho. Ta tõusis püsti, sidunud vigastamata valvuri oma rihmaga kinni. „Maailm ei kaotaks midagi.”
Thomase tähelepanu läks jalge ees tõmblevalt mehelt mujale. „Lahkume. Kohe.”
„Paganama päralt, selle nimel võtame,” ütles Newt.
„Mõtlesin sama,” lisas Minho.
Nad pöördusid kõik Brendat vaatama. Tüdruk võttis heitja kätte ja noogutas. Ta näis olevat võitluseks valmis.
„Ma vihkan neid inimesi sama palju kui teie,” ütles ta. „Olen teiega.”
Teist korda viimase paari päeva jooksul täitis Thomast võõras õnnetunne. Brenda oli tagasi. Ta heitis pilgu Jansonile. Krõksuv staatika oli jõudu kaotamas. Mehe silmad olid suletud ja ta ei liigutanud enam, kuid hingas siiski.
„Ma ei tea, kui kaua ühe lasu mõju kestab,” sõnas Brenda, „ja ta toibub kohe kindlasti vihasena. Parem laseme jalga.”
„Mis plaan on?” küsis Newt.
Thomasel polnud aimugi. „Mõtleme midagi tee peal välja.”
„Jorge on piloot,” pakkus Brenda. „Kui jõuaksime kuidagi angaarini, tema mäeni …”
Enne kui keegi jõudis vastata, kostsid koridorist hüüatused ja sammud.
„Nad tulevad,” ütles Thomas. Olukorra tõsidus jõudis taas kohale – keegi ei kavatsenud lasta neil sellest hoonest niisama välja marssida. Kes teab, kui paljudest valvuritest СКАЧАТЬ