Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Gundring kehitas õlgu. „Ministeeriumis ei ole kuigi palju kuninglikku verd printse.”

      „Kahtlemata on ta koos kõigi teistega pettunud, et ma selle asemel mustale troonile istusin.”

      „Vanaema Wexen on küllalt tark, et leppida sellega, mida jumalad talle annavad. Ja seda peame me kõik tegema.”

      Yarvi pilk libises mõnd teist teemat otsides üle ülejäänud puuride. Lindude silmavaates polnud küll halastust, ent neid oli siiski lihtsam taluda kui mõnd pettunud alamat.

      „Milline tuvi tõi sõnumi Grom-gil-Gormilt?”

      „Lähetasin ta Vanstrimaale tagasi. Saatsin tema ministrile ema Scaerile sinu isa nõusoleku asuda läbi rääkima.”

      „Kus see kohtumine pidi toimuma?”

      „Piiril, Amwendi linna lähedal. Su isa ei jõudnudki sinna.”

      „Kas teda rünnati Göötimaal?”

      „Nii see näib.”

      „Pole üldse minu isa moodi näha vaeva, et sõda lõpeks.”

      „Sõda,” kraaksatas üks tuvi. „Sõda lõpeb.”

      Ema Gundring kortsutas hallilaigulist põrandat vaadates kulmu. „Mina andsin talle nõu minna. Suurkuningas nõudis, et kõik mõõgad püsiksid tupeks, kuni ta lõpetab oma Ainujumala templi ehitamise. Ma ei osanud arvata, et isegi Grom-gil-Gormi-sugune metslane püha sõna murraks.” Ta surus käe rusikasse, nagu tahaks iseennast lüüa, ent lasi sõrmedel siis aeglaselt lahti rulluda. „Ministri ülesanne on siluda teed rahuisale.”

      „Aga kas mu isal polnud siis mehi kaasas? Kas ta …?”

      „Mu kuningas.” Ema Gundring saatis talle altkulmupilgu. „Me peame alla minema.”

      Yarvi neelatas, kõht kerkis kurku ja suu täitus kibeda süljega. „Ma ei ole valmis.”

      „Keegi pole kunagi valmis. Su isa ka ei olnud.”

      Seepeale lasi Yarvi kuuldavale heli, mis oli pooleldi naer ja pooleldi nuukse ning pühkis sandi käe seljaga pisaraid. „Kas mu isa nuttis, kui ta minu emaga kihlati?”

      „Tegelikult küll,” vastas Ema Gundring. „Mitu aastat. Aga su ema see-eest …”

      Yarvi pidi tahtmatult naerma. „Ema on pisaratega veel kitsim kui kullaga.” Ta vaatas selle naise otsa, kes oli olnud tema õpetaja, kellest pidi nüüd saama tema minister, seda heatahtlike joontega kaetud nägu, säravaid murelikke silmi, ja märkas, et oli sosistanud: „Sina olid mulle ema eest.”

      „Ja sina mulle poja eest. Mul on kahju, Yarvi. Mul on kõige pärast kahju, aga … Aga see on suurema hea nimel.”

      „Vähema kurja nimel.” Yarvi näppis oma sõrmekönti ja vaatas siis silmi pilgutades lindude poole. Palju tuvisid ja üks suur kotkas. „Kes neid nüüd toitma hakkab?”

      „Ma leian kellegi.” Ning Ema Gundring sirutas oma kondise käe, et teda püsti aidata. „Mu kuningas.”

      LUBADUSED

      See oli uhke sündmus.

      Paljud võimsad perekonnad Göötimaa kaugetes nurkades saavad vihaseks, kuna uudised kuningas Utrhiku surmast jõudsid vaevu nendeni, kui ta juba ära põletati, jättes nad nii ilma võimalusest toonitada oma tähtsust sündmusel, mis jääb mälestustesse kauaks püsima.

      Pole kahtlustki, et kõikvõimas suurkuningas oma Skekenhusi kõrgel troonil, rääkimata tema kõrval seisvast kõiketeadjast vanaema Wexenist, ei ole üldse rõõmsad, et nad kutset ei saanud, nagu ema Gundring innukalt osutas. Aga Yarvi ema surus läbi kokkupigistatud hammaste: „Nende viha on mulle kui tolm.” Laithlin ei olnud küll enam kuninganna, aga ükski teine sõna tema kohta ei sobinud ning Hurik seisis endiselt suure ja vaikivana tema kõrval, sest oli vandunud igavesti tema teenistuses olla. Kui Laithlin midagi ütles, siis oli see asi tehtud.

      Rongkäik läks jumalatekoja juurest läbi kindluseõue, mille muru oli näinud Yarvi paljusid äpardusi, läbi suure seedri alt, mille otsa ta ei suutnud ronida ja mille pärast oli vend teda alati narrinud.

      Yarvi läks muidugi kõige ees, ehkki tema kõrval kõndiv ema jättis ta igas mõttes varju, ja ema Gundring luukas sauale toetudes vaevaliselt järele. Onu Odem tuli kuninga majakondsete ees, sõdalased ja naised olid end üles löönud. Orjad sammusid kõige järel, nende kaelavõrud kolisesid ja pilk oli suunatud maha, kus oli selle õige koht.

      Kui nad ainsast sissepääsutunnelist läbi läksid, tõstis Yarvi närviliselt pilgu ja vaatas pimedas helkiva Ulguvärava alumist serva, mis oli valmis alla langema ning kindlust vaenlase eest kaitsma. Räägiti, et seda oli alla lastud vaid üks kord, ja sedagi ammu enne tema sündi, kuid tema neelatas alt läbi minnes ikka. Mäeraskune poleeritud vaskkamakas, mis rippus üheainsa tihvti peal, võttis tal kõhu õõnsaks.

      Eriti kui sa pead kohe pool oma perekonda ära põletama.

      „Sa oled tubli,” sosistas onu Yarvile kõrva.

      „Ma kõnnin.”

      „Sa kõnnid nagu kuningas.”

      „Ma olen kuningas ja ma kõnnin. See asi ei saagi ju teisiti olla.”

      Odem naeratas. „Hästi öeldud, mu kuningas.”

      Yarvi nägi üle Odemi õla, et ka Isriun naeratas talle. Tõrvik tüdruku käes pani särama ta pilgu ja tema kaelas oleva keti. Varsti ripub selle küljes Göötimaa varakambri võti ja Isriunist saab kuninganna. Tema kuninganna, ja see mõte andis talle hirmude keskel lootust nagu tuluke pimeduses.

      Neil olid kõigil tõrvikud käes, see oli nagu tulemadu, mis lookles läbi laskuva pimeduse, ehkki tuul oli pooled leegid ära kustutanud, kui rongkäik ükskord linnaväravatest välja tühjale künkanõlvale jõudis.

      Kuninga enda laev, parim kogu Thorlby tiheda liiklusega sadamas, kakskümmend aeru ühel küljel ning kõrge vöör ja ahter nii kaunilt nikerdatud nagu mõni jumalakoja kuju, oli selle au osaliseks saanud sõdalaste poolt liivaküngaste vahel väljavalitud kohta lohistatud, nii et kiil jättis liiva sisse lookleva kraavi. See oli sama laev, millega kuningas Uthrik üle Purumere sõitis ja Sagenmarkis kuulsal röövretkel käis. See oli sama laev, mis tema võidukal naasmisel orjade ja röövsaagi raskuse all sügavalt vees istus.

      Selle tekile asetasid nad kuninga ja tema pärija kahvatu keha, sättisid nad headest mõõkadest surnuraamile, sest Uthrik jäi sõdalasena alla üksnes oma surnud vennale Uthilile. Yarvi meelest näitas see vaid seda, et suured sõdalased surevad samamoodi nagu kõik teised inimesedki.

      Ja tavaliselt varem.

      Surnute ümber asetati rikkalikud annid viisil, mis pidi palvepunuja meelest jumalatele kõige meelepärasem olema. Relvad ja turvised, mis kuningas oli lahingutes võitnud. Kullast käevõrud, hõbedast mündid. Kuhjades säravaid aardeid. Yarvi pani oma venna rusikate vahele kalliskividega kaunistatud karika, ta ema laotas surnud kuninga õlgadele valgest karusnahast keebi, asetas ühe käe ta rinnale ja seisis alla vaadates, hambad kokku surutud, kuni Yarvi teda kõnetas: „Ema?”

      Laithlin keeras sõnatult ringi ja juhtis Yarvi künkanõlval СКАЧАТЬ