Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõõgatuped ja keebipandlad kullaga kaetud – tagusid heakskiidu märgiks raske rusikaga vastu laia rinda. Saali teisel poolel seisvad naised, juuksed värskest õlist läikimas ja majapidamise võtmed parimate kalliskividega kaunistatud kettide otsas rippumas, patsutasid sõrmedega viisakalt oma lõhnastatud peopesi.

      Ema Gundring mähkis püha riide lahti ning Yarvi tõmbas oma terve käe eemale, see oli niiskelt roosa ja surises. Onu haaras tal õlgade ümbert kinni ning sosistas talle kõrva sisse: „Tubli töö!”, ehkki Yarvi polnud teinud midagi peale selle, et seisis paigal ja andis mingeid lubadusi, millest ta õieti arugi ei saanud.

      Külalised valgusid välja ning Brinyolf sulges saali uksed kajava plaksuga, jättes Yarvi ja Isriuni jumalate, musta trooni, ebakindla tuleviku taaga ning meretäie ebamugava vaikusega omapead.

      Isriun hõõrus kergelt kätt, millega ta oli Yarvi käest kinni hoidnud, ja vaatas põrandale. Yarvi heitis samuti pilgu põrandale, mitte et seal oleks midagi väga huvitavat olnud. Ta köhatas kurgu puhtaks. Ta sättis oma mõõgavööd. See rippus tal ikka kummaliselt küljes. Tal oli tunne, et see jääbki imelikuks. „Ma vabandan,” ütles ta viimaks.

      Isriun tõstis pilgu, silm sünges pimeduses säramas. „Miks sa vabandad?” Siis talle meenus ja ta lisas ebakindlalt: „… mu kuningas?”

      Yarvi oleks äärepealt vastanud seepärast, et sind pannakse poolikule mehele, aga leppis siiski vastusega: „Sellepärast, et sind antakse minu peres käest kätte nagu võidukarikat.”

      „Võidupäeval on igaühel hea meel karikat saada.” Ta naeratas kergelt ja kibedalt. „Mina olen see, kes peaks vabandama. Mõelda, mina ja kuninganna!” Ning ta turtsatas, nagu rumalamat nalja ei saaks tehagi.

      „Mõelda, mina ja kuningas.”

      „Sa oledki kuningas.”

      See võttis Yarvi silmi pilgutama. Ta oli nii ametis oma puudujääkidest mõtlemisega, et talle ei tulnud pähegi, nagu võiks Isriun tegeleda enda omadega. See mõte, nagu teiste hädad ikka, tegi tema olemise natuke kergemaks.

      „Sa juhid oma isa majapidamist.” Ta vaatas tüdruku rinnal rippuvat kuldset võtit. „See pole üldsegi väike ülesanne.”

      „Aga kuninganna juhib riigi äriasju. Kõik ütlevad, et sinu ema on selles kõige osavam. Laithlin, kuldne kuninganna!” Ta ütles seda nime nagu võlusõna. „Räägitakse, et talle ollakse võlgu tuhandeid teeneid, et võlg tema ees on uhkuse asi. Öeldakse, et tema sõna on kaupmeeste seas kõrgemas hinnas kui kuld, sest kulla väärtus võib langeda, kuid tema sõna mitte. Öeldakse, et mõned kauge põhja kaupmehed ei palveta enam jumalate poole, vaid kummardavad hoopis teda.” Ta rääkis üha kiiremini, näris küüsi ja näppis ühe kahvatu käega teist, silmad pärani. „Räägitakse isegi, et ta muneb hõbemune.”

      See ajas Yarvi naerma. „Ma olen üsna kindel, et see ei vasta tõele.”

      „Aga ta on püstitanud toiduaitu, lasknud kaevata kanaleid ning rajada rohkem põllumaad, nii et kunagi ei tule enam sellist nälga, kui inimesed peavad liisku tõmbama, kes peab endale meretagusel maal uue kodu otsima.” Isriuni õlad kerkisid rääkides ja jõudsid lõpuks kõrvuni. „Ja kogu maailmas tuleb Thorlbysse inimesi kaupa tegema, nii et linna suurus on kolmekordistunud ning see ei mahu enam oma müüride vahele ja su ema lasi ehitada uued müürid ja linn kasvas neist ka välja.”

      „Tõsi, aga …”

      „Ma olen kuulnud, et tal on suur plaan hakata lööma täpselt ühe kaaluga münte ja need rahad jõuavad igale poole ümber Purumere, et kõik kaubad tehtaks tema näoga ning see teeks ta rikkamaks kui Skekenhusi suurkuninga! Kuidas … mina seda teen?” Isriuni õlad vajusid alla, ta sõrmitses rinnal rippuvat võtit ja pani selle keti otsas kõikuma. „Kuidas saab minusugune …”

      „Alati on mingi võimalus.” Yarvi püüdis Isriuni käe kinni, enne kui tüdruk jõudis küüned uuesti hammaste vahele haarata. „Mu ema aitab sind. Ta on ju sinu tädi, kas pole?”

      „Tema aitab mind?” Isriun ei tõmmanud kätt ära, vaid sikutas hoopis Yarvit lähemale. „Sinu isa võis olla suur sõdalane, aga minu meelest oli ta su vanematest see vähem hirmuäratav.”

      Yarvi naeratas, aga ei hakanud vastu vaidlema. „Sinul vedas rohkem. Minu onu on alati rahulik nagu seisev vesi.”

      Isriun vaatas närviliselt ukse poole. „Sa ei tunne minu isa nagu mina.”

      „Siis … Siis mina aitan sind.” Ta oli pool päeva Isriunil käest kinni hoidnud ning samahästi oleks ta niiskes pihus võinud olla surnud kala. Nüüd aga tundus see hoopis teistsugune: tugev ja jahe ning vägagi elus. „Kas see polegi siis abielu mõte?”

      „Mitte ainult seda.” Äkki tundus tüdruk väga lähedal olevat, vahaküünlad heitsid valgust tema silmanurkadesse ja hambad särasid paokil huulte vahelt.

      Tal oli oma lõhn, mitte magus ja mitte hapu, Yarvi ei tundnud seda. See oli nõrk, kuid pani ta südame puperdama.

      Ta ei teadnud, kas peaks ehk silmad sulgema, aga siis pani Isriun silmad kinni ja siis pani Yarvi ka silmad kinni ja nende ninad põrkasid kohmakalt kokku.

      Tüdruku hingeõhk kõdistas Yarvi põske ja pani ta naha õhetama. Hirmuäratavalt õhetama.

      Isriuni huuled riivasid imekergelt tema suud ja Yarvi tõmbus eemale – sama väärikalt nagu ehmunud jänes, nii et säär takerdus mõõga taha ja ta oleks äärepealt pikali kukkunud.

      „Vabandust,” ütles Isriun, tõmbus tagasi ja pööras pilgu põrandale.

      „Hoopis mina pean vabandama.” Kuninga kohta veetis Yarvi hämmastavalt palju aega vabandades. „Ma olen kõige hädisem mees Göötimaal. Ma ei kahtlegi, et mu vend suudles sind paremini. Tal oli ilmselt … rohkem kogemusi.”

      „Sinu vend ei teinud muud, kui rääkis lahinguist, mis ta kunagi võidab,” pomises Isriun.

      „Minu puhul seda ohtu pole.” Ta ei teadnud, miks ta seda tegi, kas selleks, et Isriuni ehmatada, äpardunud suudluse pärast kätte maksta või lihtsalt selleks, et aus olla, aga ta sirutas välja oma sandi käe ja raputas varruka maha, nii et see jäi kogu oma inetuses nende vahele.

      Ta eeldas, et tüdruk võpatab, kahvatab, astub eemale, aga selle asemel vaatas too kätt mõtlikult. „Kas see on valus ka?”

      „Mitte eriti … Ainult mõnikord.”

      Siis sirutas Isriun oma käe, libistas sõrmed ta muhklike nukkide vahele ning pigistas pöidlaga kägardunud peopesa, nii et Yarvil jäi hing kinni. Keegi polnud kunagi katsunud seda kätt nii, nagu oleks see lihtsalt käsi. Lihatükk, millel on tunded nagu kõigel muulgi.

      „Ma kuulsin, et sa tegid Keimdalile harjutusväljakul sellegipoolest ära,” ütles Isriun.

      „Mina andsin ainult käsu. Sain juba ammu aru, et ausas võitluses pole minust eriti asja.”

      „Sõdalane sõdib,” ütles tüdruk talle silma vaadates. „Kuningas käsib.” Ning ta tõmbas Yarvi naeratades poodiumile. Yarvil oli kõhe, sest ehkki see oli tema saal, tundis ta end iga sammuga järjest enam nagu sissetungija.

      „Must troon,” pomises ta, kui nad selleni jõudsid.

      „Sinu troon,” ütles Isriun ja sirutas Yarvi СКАЧАТЬ