Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et tüdruk sunnib teda seda puudutama või, mis veel hullem, sellele istuma, ja ta püüdis meeleheitlikult juttu mujale juhtida.

      „Ma olen lugenud kõiki raamatuid, mis ema Gundringil nende kohta on,” ütles Isriun.

      Yarvi ajas silmad pärani. „Sa oskad lugeda?”

      „Ma hakkasin kunagi ministriks õppima. Olin enne sind ema Gundringi õpilane. Ette nähtud eluks täis raamatuid, taimi ja leebet sõna.”

      „Ta ei ole sellest kunagi rääkinud.” Näis, et neil on rohkem ühist, kui ta oli arvanud.

      „Mind lubati sinu vennale ja oligi kõik. Me peame tegema seda, mis on Göötimaale parim.”

      Nad ohkasid üsna üheaegselt ja üsna ühtmoodi. „Nii nad kõik räägivad,” ütles Yarvi. „Me mõlemad jäime ministeeriumist ilma.”

      „Aga saime teineteise. Ja selle siin.” Isriuni silmad särasid, kui ta viimast korda musta trooni käsitoe täiuslikku kõverust silitas. „Pole üldsegi kehv pulmakink.” Ta kerged sõrmeotsad tõusid metallilt ja naasid Yarvi käeseljale ning Yarvi leidis, et talle meeldib väga, kui need seal on. „Me pidime arutama, millal me abiellume.”

      „Niipea, kui ma tagasi tulen,” vastas Yarvi kergelt kähedal häälel.

      Isriun pigistas tema kärbunud kätt viimast korda ja lasi sel siis langeda. „Pärast võitu ootan ma paremat suudlust, mu kuningas.”

      Yarvi vaatas talle järele ja oli peaaegu rõõmus, et kumbki neist ministeeriumi ei astunud. „Ma püüan mitte mõõga otsa komistada!” hüüdis ta ukseni jõudnud tüdrukule järele.

      Isriun naeratas talle üle õla ja libises välja, päikesevalgus juustes säramas. Uksed sulgusid tema taga kergelt. Yarvi jäi üksi poodiumile, keset vaikset ruumi, kõhklused korraga suuremad kui suured jumalad seal üleval. Läks tarvis hirmuäratavat pingutust, et pilku tagasi mustale troonile pöörata.

      Kas tema võiks tõesti istuda seal jumalate ja inimeste vahel? Tema, kes suutis vaevu oma naeruväärset kärbunud kätt puudutada? Ta sundis end kätt sirutama ja hingeldas seejuures vaevaliselt. Ta puudutas väriseva sõrmeotsaga metalli.

      Väga külm ja väga kõva. Täpselt nagu kuningas peab olema.

      Täpselt nagu Yarvi isa oli olnud ja seal istunud, kuningavõru kortsus kulmude peal. Ta armilised käed hoidsid relvi ja mõõgapide polnud iial väljaspool käeulatust. See mõõk rippus nüüd Yarvi vööl ja vaevas teda oma harjumatu raskusega.

      Mina ei palunud poolt poega.

      Yarvi tõmbus tühjast troonist eemale veel vähema väärikusega kui siis, kui ta isa kunagi seal istus. Mitte jumalatekoja uste poole, kus ootas rahvasumm, vaid eemale, rahuisa kuju poole, pressis end seal vastu kivi ning surus sõrmed ministrite kaitsejumala hiiglasliku jala kõrval olevasse prakku. Salauks kargas vaikselt lahti ja Yarvi libistas end ootavasse pimedusse nagu kuriteopaigalt lahkuv varas.

      Kindlus oli salakäike täis, aga siin jumalatekoja all oli neid iseäranis tihedalt. Käigud jooksid selle põranda all, seintes ja isegi kuplis. Vanade aegade ministrid kasutasid neid selleks, et näidata jumalate tahet mõne väikese lihtsa imega: allapudenevad suled või kujude tagant kerkiv suits. Ükskord oli Göötimaa tõrksate sõdalaste peale isegi verd piserdatud, kui kuningas sõtta tahtis minna.

      Käigud olid pimedad ja neis kostsid helid, kuid Yarvi ei kartnud. Need tunnelid olid juba ammu tema kuningriik. Siin pimeduses oli ta end peitnud isa lõõskava raevu eest. Venna karmikäelise armastuse eest. Ema jäise pettumuse eest. Ta oskas minna kindluse ühest otsast teise ilma kordagi päevavalguse kätte astumata.

      Siin teadis ta kõiki teid, nagu ühele heale ministrile kohane.

      Siin oli ta kaitstud.

      TUVID

      Tuvila asus kindluse ühe kõige kõrgema torni tipus, seda katsid nii seest kui ka väljast sajanditega ladestunud väljaheited ning külm tuul vuhises läbi selle arvukate akende.

      Tuvide toitmine oli Yarvi kui ema Gundringi õpilase ülesanne. Ta pidi neile süüa andma, õpetama neile sõnumeid, mida nad pidid ette kandma, ja vaatama, kuidas nad taevasse laperdasid, viies endaga uudiseid, pakkumisi ja ähvardusi teistele ministritele üle kogu Purumere.

      Nüüd silmitsesid nad teda arvukatest seinte äärde laotud puuridest, need tuvid, ja ka üks suur pronksikarva sulgedega kotkas, kes oli ilmselt toonud sõnumi Skekenhusi suurkuningalt. Ainsalt inimeselt kõigis Purumere maades, kel oli nüüd õigus Yarvilt midagi nõuda. Aga tema istus siin sitaplekilise seina ääres, nokkis oma kärbunud käe küünte kallal ja oli mattunud terve hunniku nõudmiste alla, mida ta ei suutnud iial täita.

      Ta oli alati nõrk olnud, ent täiesti võimetuna tundis ta end alles siis, kui nad ta kuningaks tegid.

      Ta kuulis astmetel lohisevaid samme ja ema Gundring tuli raskelt hingeldades madalast uksest sisse.

      „Ma mõtlesin, et sina ei käi kunagi siin,” ütles Yarvi.

      „Mu kuningas,” vastas vana minister, kui jälle hingata sai. „Sind oodati jumalatekoja ees.”

      „Kas käigud polegi siis selleks, et kuningas põgeneda saaks?”

      „Relvastatud vaenlaste eest. Mitte oma perekonna, alamate ja tulevase mõrsja eest.” Ta kiikas kuppellae poole, kuhu olid maalitud säravasse taevasse tõusvad linnukujulised jumalad. „Kas sa mõtlesid minema lennata?”

      „Vahest Kataaliasse või aljukkide maale, või siis mööda Püha jõge Kaliivi.” Yarvi kehitas õlgu. „Aga mul pole kaht tervet kätt, rääkimata siis kahest tervest tiivast.”

      Ema Gundring noogutas. „Viimaks peame me kõik olema need, kes me oleme.”

      „Ja kes olen mina?”

      „Göötimaa kuningas.”

      Seepeale Yarvi neelatas, teades, kui pettunud naine temas on. Kui pettunud ta ise endas oli. Lauludes ei pugenud vägevad kuningad kunagi omaenda inimeste eest peitu. Ta märkas tohutut kotkast, kes suure ja tüünena oma puuris istudes pilgu kõrvale pööras.

      „Kas vanaema Wexen saatis sõnumi?”

      „Sõnum,” kordas üks tuvidest kähedal ja kummalisel häälel. „Sõnum. Sõnum.”

      Ema Gundring vaatas süngelt kotkast, kes istus liikumatult nagu topis. „See tuli viis päeva tagasi Skekenhusist. Vanaema Wexen saatis ta küsima, millal sa läbikatsumisele lähed.”

      Yarvile meenus, kuidas ta peaministrit esimest korda nägi, see oli paar aastat tagasi, kui suurkuningas Thorlbys käis. Suurkuningas oli morn ja ahne vanamees, kes kõige peale solvus. Yarvi ema pidi teda rahustama, kui keegi ei kummardanud päris täpselt nii, nagu tema oleks tahtnud. Yarvi vend oli naernud, et selline väike ja nõder valgepäine mees valitseb Purumere üle, kuid ta naer vaikis, kui ta nägi suurkuningat saatvate sõjameeste hulka. Yarvi isa oli raevus, sest suurkuningas võttis küll kingitusi vastu, aga ei toonud ise ühtki. Ema Gundring naksutas keelt ja ütles: „Mida rikkam mees, seda rohkem rikkusi ta ihkab.”

      Vanaema Wexen ei lahkunud hetkekski oma kohalt suurkuninga kõrval ja naeratas vahetpidamata nagu heatahtlik vanavanem. Kui Yarvi tema ette põlvitas, vaatas ta tema vigast kätt, СКАЧАТЬ