Pool kuningat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümbert kinni ja tema silmades sädelesid pisarad. „Aga Laithlinil on õigus. Me peame tegema nii, nagu Göötimaale kõige parem on. Oma tunded peame kõrvale jätma.”

      Yarvi ohkas. „Ma tean.”

      Tema tunded olid kõrvale jäetud sestpeale, kui ta mäletas.

      KUIDAS VÕITA

      „Keimdal, sina võitled kuningaga.”

      Yarvi pidi alla suruma tobeda naeruturtsatuse, kui relvameister teda niiviisi kutsus. Ka neli tosinat noort sõdalast tema ees muhelesid ilmselt omaette. Kindlasti teevad nad seda aga siis, kui oma uut kuningat võitlemas näevad. Pole kahtlust, et siis on Yarvi ise naerust kaugel.

      Nüüd olid nad muidugi tema alamad. Tema teenijad. Tema mehed, kõik vandunud tema soovi järgi surema. Ometi tundusid nad veel rohkem põlglike vaenlastena kui siis, kui ta poisikesena nende vastu astus.

      Ta tundis end endiselt poisikesena. Võib-olla isegi rohkem kui iial varem.

      „Mul on see au.” Keimdal ei näinud eriti aupaklik välja, kui ta oma kaaslaste seast esile astus ja harjutusväljakule sammus, astudes rõngasrüüs sama kergelt kui neitsi suvekleidis. Ta haaras kätte kilbi ja puidust harjutusmõõga ning pani õhu paari hirmuäratava vibutusega vihisema. Ta võis Yarvist vaid aastakese vanem olla, kuid nägi välja nagu viis: pool pead pikem, palju kerekam ja õlakam ning tema kandilist lõuga kattis juba punakas habemetüügas.

      „Valmis, mu kuningas?” pomises Odem Yarvile kõrva.

      „Selgelt mitte,” sisistas Yarvi, kuid pääsu polnud. Göötimaa valitseja peab olema sõjaema ustav poeg, ükskõik kui sobimatu ta selleks ka pole. Ta pidi väljaku ümber kogunenud vanematele sõdalastele näitama, et võib olla midagi enamat kui ühekäeline häbiplekk. Ta pidi leidma viisi, kuidas võita. Ema oli ikka öelnud, et alati on mingi võimalus.

      Ent hoolimata oma kaheldamatutest annetest kiire mõtlemise, empaatia ja hea lauluhääle vallas ei turgatanud talle ühtegi ideed pähe.

      Täna oli harjutusväljak maha märgitud mereranda, iga külg kaheksa sammu ja oda igas nurgas maasse torgatud. Iga päev leiti selleks erinev pinnas: kivid, mets, soo, Thorlby kitsad tänavad, isegi jõgi, sest Göötimaa mees peab olema ühtviisi võimekas võitlema kõikjal. Või ühtviisi võimetu, vähemalt Yarvi puhul.

      Kuid Purumere ääres peeti lahinguid kõige sagedamini siiski selle sakilisel rannikul, seepärast harjutasidki nad kõige sagedamini seal ning Yarvi oli piisavalt liiva hauganud, et terve pikklaev madalikule ajada. Kui päikeseema küngaste taha vajub, hakkavad veteranid põlvini vees võitlema. Aga praegu oli mõõn, tasandikku katsid peegelsiledad lombid ning ainus niiskus tuli soolase tuule tihedast pihust ja Yarvi higist, mida ta raudrüü harjumatu raskuse all valas.

      Oh jumalad, kuidas ta seda raudrüüd vihkas! Ta ei sallinud relvameister Hunnanit, kes oli palju aastaid olnud tema peamine piinaja. Ta vihkas mõõku ja kilpe, jälestas harjutusväljakut ja põlgas sõdalasi, kes end seal koduselt tundsid. Ning kõige rohkem vihkas ta oma kätt, seda halba nalja, mille tõttu ei saanud temast iial nendesugust.

      „Jälgi jalgealust, mu kuningas,” pomises Odem.

      „Jalgealune mulle muret ei tee,” nähvas Yarvi. „Jalgu on mul vähemalt kaks.”

      Ta polnud kolm aastat mõõka peaaegu puutunudki, kuna oli veetnud kõik ärkvel oldud tunnid ema Gundringi kambris, kus uuris taimetarkust ja kaugete maade keeli. Ta õppis väikeste jumalate nimesid ja harjutas erilise hoolega kirjakunsti. Sellal kui tema õppis, kuidas ravida nende poiste – nende meeste, nagu ta pidi kibedusega tunnistama – haavu, olid nemad kõigest hingest pingutanud, et õppida neid tegema.

      Odem andis talle õlale julgustava laksu, mis pidi ta peaaegu ümber lööma. „Hoia kilpi üleval. Oota oma võimalust.”

      Yarvi norsatas. Kuni nad tema võimalust ootavad, tuleb tõus ja uputab nad ära. Kilp oli suure rihmapuntraga kõvasti tema kärbunud käsivarre külge seotud, ta klammerdus pöidla ja ainsa sõrmeköndiga käepideme külge ja ta käsivars tulitas juba õlani pingutusest, mida nõudis selle neetud asjanduse endast eemalehoidmine.

      „Meie kuningas on mõnda aega harjutusväljakult eemal viibinud,” hüüdis meister Hunnan ja maigutas suud, nagu oleks need sõnad ta suus kibedad. „Ärme täna väga pingutame.”

      „Ma püüan talle mitte viga teha!” hüüdis Yarvi.

      Kostis kerge naer, kuid talle tundus, et selles kõlas põlgusenoot. Võitluses on nali kehv asendus tugevatele kõõlustele ja kilbikäele. Ta vaatas Keimdalile silma, nägi seal enesekindlust ning püüdis endale öelda, et tugevaid mehi on palju, kuid tarku mehi vähe. See mõte kõlas õõnsalt isegi ta enda kõrvus.

      Meister Hunnan ei naeratanud. Ükski nali polnud küllalt naljakas, ükski laps polnud küllalt armas, ükski naine polnud küllalt ilus, et neid raudseid huuli kõverdada. Ta õnnistas Yarvit vaid sellesama pika pilguga millega alati – see oli tulvil vaikset halvakspanu, olgu ta siis prints või kuningas. „Läks!” haugatas ta.

      Kui kiirus on halastus, siis oli see tõesti halastav jõukatsumine.

      Esimene löök raksatas vastu Yarvi kilpi ja rebis käepideme ta nõrgast haardest, nii et kilbiserv lajatas talle vastu suud ja lõi ta vankuma. Mingi nõrga vaistu abil õnnestus tal järgmine hoop tõrjuda, nii et see libises üle ta õla ja tegi käsivarre tuimaks, kuid kolmandat ta isegi ei näinud, tundis üksnes teravat valu, kui pahkluu tal alt kadus, ta räntsatas selili maha ja õhk puhises temast välja nagu katkisest sepalõõtsast.

      Ta lebas hetke silmi pilgutades maas. Onu Uthili võrreldamatust osavusest harjutusväljakul räägiti siiamaani lugusid. Näis, et tema võib sama kauaks jutuainest pakkuda. Paraku hoopis teistel põhjustel.

      Keimdal surus puust mõõga liiva sisse ja ulatas talle käe. „Mu kuningas.” See oli palju paremini peidetud kui varem, kuid Yarvile tundus, et tema suunurgast paistis irvitus.

      „Sa oled osavamaks muutunud,” surus Yarvi läbi kokkupigistatud hammaste ning tõmbas oma sandi käe kasutu kilbirihma vahelt lahti, nii et Keimdalil ei jäänud muud üle, kui tema püstitõmbamiseks sellest kinni haarata.

      „Nagu sinagi, mu kuningas.” Yarvi nägi Keimdali tülgastust moondunud jäseme puudutamisel ning jõudis teda enne lahtilaskmist sõrmeköndiga kõdistada. Võib-olla oli see väiklane tegu, kuid nõrkade päralt on väikesed kättemaksud.

      „Ma olen veel kehvem kui enne,” pomises Yarvi, kui Keimdal teiste juurde tagasi läks. „Kui see üldse võimalik on.”

      Ta märkas nooremate õpilaste hulgas tüdrukut. Vahest kolmteist aastat vana, tulise pilguga, tumedad juuksed teravatel põsesarnadel. Yarvi pidi olema tänulik, et Hunnan ei valinud tüdrukut teda klohmima. Võimalik, et see on alanduste reas järgmine.

      Relvameister vangutas halvakspanevalt pead, pööras selja ning Yarvis kerkis viha, jäine nagu talvine meretõus. Tema vend võis pärida kogu nende isa jõu, kuid tema sai endale kogu raevu.

      „Kas proovime uuesti?” kähvas ta üle väljaku.

      Keimdali kulm kerkis, siis kehitas ta oma laiu õlgu ning tõstis mõõga ja kilbi. „Kui sa käsid.”

      „Oo jaa, käsin.”

      Vanemate meeste seast kerkis porin ning Hunnani kulm läks veel СКАЧАТЬ