Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      Kui karjed viimaks korisemise saatel vaibusid, kuulis Thomas häälekat kolksatust, kui metallkuul kõvale põrandale kukkus. Ta kuulis seda veeremas, vastu seina põrkamas ja veel pisut edasi veeremas.

      Ta jooksis edasi. Ta ei võtnud hoogugi maha.

      Tema süda peksles; rind valutas sügavatest ragisevatest hingetõmmetest, kui ta meeleheitlikult tolmust õhku sisse ahmis. Thomas kaotas ajataju, tal polnud aimugi, kui kaugele nad olid jõudnud. Aga kui Minho hüüdis, et kõik seisma jääksid, poleks ta osanud tänulikum ollagi. Kurnatus oli viimaks saanud võitu õõvastusest, mida tekitas see miski, mis oli tapnud kaks inimest.

      Ruumikitsikuses kostis hingeldamist ja lehkas halva hingeõhu järele. Frypan oli esimene, kes suutis sõna võtta. „Miks me peatusime?”

      „Sest ma murdsin peaaegu oma jalad ära!” hüüdis Minho vastuseks. „Minu meelest on siin trepp.”

      Thomas tundis elevust, ent surus selle sedamaid alla. Ta oli endale vandunud, et ei looda enam kunagi midagi. Mitte enne, kui see kõik on möödas.

      „Noh, lähme siis üles!” ütles Frypan liigagi rõõmsalt.

      „Arvad?” vastas Minho. „Mida me küll sinuta teeksime, Frypan? Tõsiselt.”

      Thomas kuulis Minho sammude raskeid mütsatusi, kui poiss trepist üles jooksis – need kõlasid heleda plaksatusega, justkui oleksid astmed õhukesest metallist. Vaid mõni sekund ja temaga ühinesid järgmised sammud, kuni peagi järgnesid juba kõik Minhole.

      Kui Thomas jõudis esimese astmeni, komistas ta ja kukkus, lüües põlve vastu järgmist astet. Ta viis käed tasakaalu saamiseks alla – peaaegu purustades oma veekoti – ja ajas end uuesti püsti, jättes mõne astme vahele. Kes teab, millal järgmine metallese võis rünnata, ning lootus või mitte, aga Thomas oli rohkem kui valmis minema kusagile, kus ei valitsenud pilkane pimedus.

      Ülevalt kostis kõlksatus ja valjem mütsatus kui sammud, ent kõlal oli metalli hääl.

      „Õuu!” hüüatas Minho. Sellele järgnesid mõned oiged ja oiatused, välujad põrkamas üksteisega kokku, enne kui jõudsid hoo kinni pidada.

      „Kõik korras?” küsis Newt.

      „Mille … pihta sa läksid?” küsis Thomas tugevasti lõõtsutades.

      Minho häälest kostis ärritust. „Suhkama tipu, vaat mille. Me jõudsime katuseni ja kusagile pole …” Tema mõtted katkesid ja Thomas kuulis, kuidas poiss libistas kätega üle seinte ja lae, otsides midagi. „Oodake! Ma vist leidsin –”

      Vaikne klõpsatus katkestas teda poole pealt ja seejärel näis maailm Thomase ümber leekidesse lahvatavat. Ta karjatas, kattes silmad kätega – pimestav, valus valgus paistis ülevalt nende peale. Ta oli veekoti maha pillanud, ent ei saanud sinna midagi parata. Pärast niivõrd pikka pilkases pimeduses viibimist tundus ootamatu valgus liig – isegi läbi kaitseks silme ette löödud käte. Ereoranž kuma tungis läbi sõrmede ja silmalaugude ning kuumalaine – nagu palav tuul – lõõtsus allapoole.

      Thomas kuulis kõva kriiksatust, millele järgnes kolksatus, ning pimedus võttis uuesti maad. Ettevaatlikult lasi ta kätel rippu vajuda ja kissitas; täpid tantsisklesid silme ees.

      „Suhka küll,” ütles Minho. „Paistab, et leidsime väljapääsu, aga minu meelest on see kuradima päikese peal! Pagan, oli see vast ere. Ja kuum.”

      „Avame lihtsalt prao ja laseme silmadel harjuda,” pakkus Newt. Seejärel kuulis Thomas teda üles Minho juurde ronivat. „Pista see särk sinna vahele. Pange kõik silmad kinni!”

      Thomas tegi, nagu kästud, ja kattis silmad uuesti kätega. Oranž kuma naasis ja harjumine võis alata. Umbes minuti pärast lasi Thomas käed rippu ja avas aeglaselt silmad. Ta pidi kissitama, ikka oli tunne, nagu oleks temale suunatud miljon taskulampi, kuid nüüd oli valgus juba talutav. Veel paar minutit ja kõik oli küll ere, ent silmad harjunud.

      Nüüd nägi ta, et seisis ligikaudu kakskümmend astet allpool kohast, kus Minho ja Newt laeluugi all kössitasid. Kolm säravat joont märkisid ukse ääri, katkedes vaid särgi kohalt, mille nad olid paremasse nurka torganud, et uks lahti püsiks. Kõik nende ümber – seinad, trepp, uks – oli valmistatud hallist metallist. Thomas pöördus tuldud suunas tagasi vaatama ning nägi trepiastmeid, mis kadusid nende taga pimedusse. Nad olid roninud sootuks kõrgemale, kui tundus.

      „Kas keegi jäi pimedaks?” küsis Minho. „Mul on tunne, nagu mu silmamunad oleksid kuumutatud vahukommid.”

      Thomas tundis samamoodi. Tema silmad põletasid ja kipitasid, kiskusid muudkui pisaraisse. Kõik välujad tema ümber hõõrusid silmi.

      „Noh, mis seal väljas on?” küsis keegi.

      Minho kehitas õlgu, piiludes läbi ukse pilu, käsi pooleldi nägemist varjamas. „Ei saa hästi aru. Näen vaid otsatut eredat valgust – võib-olla me oleme tõesti suhka päikese peal. Aga ma ei usu, et seal on inimesi.” Ta vakatas. „Või tölpe.”

      „Lähme siit siis välja,” pakkus Winston; tema seisis Thomasest kaks astet allpool. „Ma parem lasen päikesel end kõrvetada, kui mingisugusel raudkuulil oma pead rünnata. Lähme!”

      „Hea küll, Winston,” vastas Minho. „Võta nüüd rahulikult – ma lihtsalt tahtsin, et meie silmad enne valgusega harjuksid. Lükkan ukse täiesti lahti, et vaadata, kas kannatame selle ära. Pange ennast valmis.” Ta astus sammu kõrgemale, et parema õlaga metallplaati kergitada. „Üks. Kaks. Kolm!”

      Minho ajas jalad urahtuse saatel sirgu ja lükkas ust ülespoole. Valgus ja kuumus tungis mööda treppi allapoole, kui uks kohutava metallikrigina saatel avanes. Thomas vaatas kähku põrandale ja kissitas. Eredus näis võimatu – isegi pärast tundide viisi pimedas uitamist.

      Ta kuulis üleval sahmerdamist ja tõuklemist ning vaatas üles ja nägi, kuidas Newt ja Minho üritasid pageda pimestava päikesevalguse eest, mis nüüd läbi lahtise luugi sisse pressis. Kogu trepiosa kuumenes üles nagu ahjus.

      „Oh kurja,” sõnas Minho, nägu krimpsus. „Midagi on valesti, kutt. Tundub, nagu see põletaks juba praegu mu nahka!”

      „Tal on õigus,” nõustus Newt, hõõrudes nahka oma kuklal. „Ma ei tea, kas me saame välja minna. Võimalik, et peame ootama, kuni päike on loojunud.”

      Välujad kaeblesid valjusti, ent seejärel rabas neid Winstoni ootamatu hüüatus. „Vaadake ette! Vaadake ette!”

      Thomas pöördus vaatama Winstonit, kes oli temast mõni trepiaste allpool. Poiss näitas millelegi otse tema pea kohal, ise mõne astme võrra taganedes. Laes, vaid ligikaudu meetri jagu nende peade kohal võis näha suurt vedelat hõbedast klompi, mis sulas ja hakkas metallist irduma, justkui moodustaks hiiglasliku pisara. See suurenes Thomase silme all, vaid sekunditega vormudes kõikuvaks, aeglaselt lahti rebenevaks sulametallikuuliks. Ja siis, enne kui keegi jõudis reageerida, irdus see laest ja kukkus alla.

      Ent selle asemel, et maanduda trepiastmetele nende jalge ees, eiras hõbekera gravitatsiooni ja lendas horisontaalselt, otse Winstonile näkku. Poisi hirmuäratavad karjed täitsid õhu, kui ta kukkus ja trepiastmetest alla lendas.

      16. PEATÜKK

      Thomast tabas iiveldama ajav mõte, kui ta Winstoni järel СКАЧАТЬ