Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      Pimedus.

      Kõndimine. Aeg möödus nii aeglaselt.

      Thomasel polnud aimugi, kuidas selline koridor sai isegi võimalik olla. Nad pidid olema kõndinud vähemalt neli-viis kilomeetrit hetkest, mil nad viimati kõhedat ja hoiatavat sosinat kuulsid. Kus nad olid? Maa all? Mõnes hiiglaslikus hoones? Rottmees oli öelnud, et nad peavad leidma väljapääsu. Kuidas –

      Üks poiss karjus temast mõne meetri jagu eespool.

      Kõik algas ootamatu kiljatusega, justkui oleks miski teda lihtsalt ehmatanud, ent seejärel võimendus kisa tõeliseks paanikaks. Thomas ei teadnud, kes kisas, ent poiss karjus täiest kõrist, kriisates ja huilates nagu tapaloom Glade’i vanas veremajas. Thomas kuulis kukkumist.

      Ta jooksis automaatselt ettepoole, tõugates kõrvale mitu nähtavasti hirmust tardunud välujat, ja lähenes ebainimlikule häälele. Thomas ei teadnud, miks ta arvas, justkui saaks aidata rohkem kui teised, ent ta ei kõhelnud ega vaadanud ette, tormates läbi pimeduse. Pärast niivõrd pikka hullumeelset pimesi kõndimist janunes ta keha tegevuse järele.

      Ta jõudis kohale, kuulis poissi, kes oli tema ees pikali, käed ja jalad betoonpõrandal vehklemas, võideldes jumal teab kellega. Thomas asetas veekoti ja õlapaki ettevaatlikult kõrvale ja sirutas siis ettevaatlikult välja, et haarata käest või jalast. Ta tundis teisi välujaid enese taha kogunemas, valju ja kaootilise hüüete ja küsimuste massina, ent sundis end neid eirama.

      „Hei!” hüüdis Thomas vingerdavale poisile. „Mis sul viga on?” Tema sõrmed liikusid üle väänleja teksaste ja seejärel särgi, ent poisi keha raples igas suunas, sellest oli võimatu kinni haarata ning karjed läbistasid õhku.

      Lõpuks Thomas ei kannatanud enam välja. Ta sööstis ettepoole, lennutades end rabeleva poisi kehale. Hooga, mis lõi hinge kinni, maandus ta, tundis väänlevat ülakeha; küünarnukk kündis talle ribidesse ja käsi laksas üle näo. Põlv tõusis ja lõi talle kubemesse.

      „Lõpeta!” hüüdis Thomas. „Mis sul viga on!”

      Karjed lõppesid korinal, justkui oleks poiss vee alla tõmmatud. Ent tõmblemine ei vähenenud sugugi.

      Thomas surus küünarnuki ja käsivarre raskuseks väluja rindkerele ja kobas siis poisi juukseid või nägu. Ent kui tema käed üle väluja libisesid, sattus ta segadusse.

      Pead polnud. Ega juukseid või nägu. Isegi kaela mitte. Ei ühtki kehaosa, mis oleks pidanud seal olema.

      Selle asemel tundis Thomas suurt ja täiuslikult siledat külma metallkuuli.

      15. PEATÜKK

      Järgmised sekundid olid rohkem kui imelikud. Niipea, kui Thomase käsi puutus vastu kummalist metallkuuli, lakkasid poisi liigutused. Tema käed ja jalad seisatasid ja vappuv rindkere lõdvestus sedamaid. Thomas tundis kõval kuulil paksu märga massi, mis immitses sealt, kus pidanuks olema poisi kael. Ta teadis, et see oli veri, ta tundis selle vaskjat lõhna.

      Seejärel libises kuul Thomase sõrmede vahelt ja veeres eemale, õõnsalt kahisedes, kuni põrkas vastu lähimat seina ja jäi seisma. Teised välujad hüüdsid pimeduses küsimusi, ent Thomas ei teinud neist välja.

      Õudus täitis tema rinna, kui ta kujutas ette poissi, seda, missugune ta võis välja näha. See tundus ebaloogiline, ent poiss oli ilmselgelt surnud, pea mingil kummalisel moel otsast lõigatud. Või … metalliks moondatud? Mis küll ometi juhtunud oli? Thomase pea käis ringi ja tal kulus hetk aega, taipamaks, et soe vedelik voolas üle tema käe, mille ta oli toetanud põrandale, kui pall eemale libises. Ta läks endast välja.

      Taganedes surnukeha juurest ja pühkides kätt pükstesse, hüüatas ta, ent ei suutnud sõnu moodustada. Mõned välujad haarasid temast kinni ja aitasid ta püsti. Thomas tõukas nad eemale, koperdas seina äärde. Keegi haaras tema särgi varrukast, tõmbas teda lähemale.

      „Thomas!” Minho hääl. „Thomas! Mis juhtus?”

      Thomas üritas maha rahuneda, enesevalitsust tagasi saada. Tal oli süda paha ja rinnus pitsitas. „Ma … ma ei tea. Kes see oli? Kes seal karjus?”

      Winston vastas, hääles värin. „Frankie vist. Ta oli täpselt minu kõrval, rääkis just nalja, ja korraga oleks miski ta justkui eemale tõmmanud. Jah, see oli tema. Kindla peale tema.”

      „Mis juhtus!” kordas Minho.

      Thomas avastas, et pühib ikka veel käsi pükstesse. „Noh,” ütles ta, enne kui tõmbas sügavalt hinge. Teda ajas hulluks, et see kõik toimus pimedas. „Ma kuulsin teda karjumas ja jooksin appi. Hüppasin talle peale, üritasin tema käsi alla suruda, teada saada, mis lahti. Siis viisin ma käe tema pea juurde, et tal põskedest kinni võtta – ma ei tea isegi, miks – ja kõik, mida ma tundsin, oli …”

      Ta ei suutnud seda välja öelda. Miski ei kõlanud absurdsemalt kui tõde.

      „Mida?” karjus Minho.

      Thomas oiatas ja prahvatas kõik välja. „Tema pea polnud enam pea. See oli nagu … suur … metallist kuul. Ma ei tea, aga nii see tundus. Nagu oleks mingisugune suur kuul tema suhkama pea alla neelanud!”

      „Millest sa räägid?” küsis Minho.

      Thomas ei teadnud, kuidas teda või teisi veenda. „Kas te ei kuulnud seda eemale veeremas, kohe pärast seda, kui Frankie enam ei karjunud? Ma tean, et see –”

      „See on siinsamas!” hüüdis keegi. Newt. Thomas kuulis taas häälekat kahinat ning pingutusest ähkivat Newti. „Ma kuulsin seda siia veeremas. Ja see on üleni märg ja kleepuv – tundub nagu veri.”

      „Mida purtsu,” ütles Minho pooleldi sosinal. „Kui suur see on?” Ülejäänud välujad ühinesid küsimustega.

      „Möla maha!” hüüdis Newt. Kui kõik olid vait jäänud, sõnas ta lihtsalt: „Ma ei tea.” Thomas kuulis teda ettevaatlikult palli kompimas, et sellest paremini sotti saada. „Suurem kui tavaline neetud pea. See on täiesti ümmargune – täiuslik kera.”

      Thomas oli hämmingus, tundis vastikust, ent suutis mõelda vaid väljapääsemisele. Pimedusest välja. „Peame jooksma,” ütles ta. „Peame minema. Kohe.”

      „Võib-olla peaksime tagasi minema.” Thomas ei tundnud seda häält ära. „Mis see kuulivärk ka pole, see lõikas Frankiel pea maha, täpselt nagu vana känk ette hoiatas.”

      „Ei tule kõne allagi,” vastas Minho tigedalt. „Ei mingil juhul. Thomasel on õigus. Ei mingit passimist enam. Hargnege üksteisest pisut eemale ja pistke jooksu. Liikuge küürakil ja kui miski teie pea lähedale tuleb, andke selle pihta hagu.”

      Keegi ei vaielnud. Thomas leidis kärmelt oma toidu ja vee üles; seejärel oleks kogu rühm justkui sõnatult kokku leppinud. Nad hakkasid jooksma, üksteisest piisavalt kaugel, et mitte otsa koperdada. Thomas polnud enam täitsa lõpus ega tahtnud aega korrastamisele raisata. Ta jooksis, jooksis sellise tempoga, nagu polnud labürindiski eales jooksnud.

      Ta tundis higilõhna. Ta hingas sisse tolmu ja sooja õhku. Tema käed olid verest niisked ja kleepuvad. Otsatu pimedus.

      Ta jooksis ega jäänud kordagi seisma.

      Surmakuul СКАЧАТЬ