Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need inimesed teadsid, et nad tapetakse? Kas nad üleüldse tapetigi? Rottmees ütles, et ei tasu oma silmi või mõistust uskuda. Kuidas nad said siis enam üldse midagi uskuda?

      Ja mis kõige hullem, jutt sellest, et nad on nakatunud lahvatusse, ning et katse läbimisega on võimalik ravimit saada …

      Thomas pigistas silmad kinni ja hõõrus laupa. Teresa oli temalt ära võetud. Mitte kellelgi neist polnud peret. Järgmisel hommikul peavad nad alustama mingisuguse naeruväärse teise osaga, mis tõotas kirjelduse järgi tulla hullem kui labürindis. Kõik need hullumeelsed – tölbid. Kuidas nad nendega toime tulevad? Korraga rändasid tema mõtted Chuckile ja sellele, mida poiss oleks öelnud.

      Midagi lihtsat arvatavasti. Midagi sellist nagu see sakib.

      Sul oleks õigus, Chuck, mõtles Thomas. Kogu see maailm sakib.

      Sellest oli vaid mõni päev, mil ta nägi, kuidas tema sõpra südamesse pussitati; vaene Chuck oli surnud Thomase käte vahel. Ja nüüd ei saanud Thomas parata, et olgu nii hirmus kui tahes, aga võib-olla oli selline lahendus Chucki jaoks parem. Võib-olla oli surm parem kui see, mis ees ootas. Tema mõtted rändasid tätoveeringule ta kaelal …

      „Kutt, kaua võib pasandada?” See oli Minho.

      Thomas tõstis pilgu, nähes poissi seismas vannitoa ukseavas. „Ma ei suuda seal olla. Kõik räägivad kõigist üle nagu titekari. Öelgu nad, mida tahes, aga me teame nii või naa, mida edasi teeme.”

      Minho astus talle ligi ja toetas õla seinale. „Oled sina ikka härra Rõõmsameelne! Vaata, need kängid on sama julged nagu sinagi. Me läheme kõik sellest läbi … kuidas ta seda nimetaski … homme hommikul. Keda huvitab, kui nad tahavad end sellest oimetuks vadrata?”

      Thomas pööritas silmi. „Ma pole kunagi öelnud, et ma pean ennast teistest julgemaks. Mul on lihtsalt inimeste häältest kõrini. Sinu omast sealhulgas.”

      Minho itsitas. „Tohlapea, kui sa üritad õel olla, on see lihtsalt kuradima naljakas.”

      „Aitäh.” Thomas vaikis hetkeks. „Lapatus.”

      „Mh?”

      „Nii ütles valges ülikonnas känk selle kohta, millest läbi peame minema. Lapatus.”

      „Ah jaa. Küllap mingisugune uks.”

      Thomas vaatas talle otsa. „Mina arvan sama. Midagi selle kalju sarnast labürindis. Ainult et see on lapik ja sa satud sellega kusagile. Lapatus.”

      „Sa oled suhkalt nutikas.”

      Newt astus sel hetkel sisse. „Kelle eest te kaks end peidate?”

      Minho pani käe Thomase õlale ja patsutas seda. „Me ei peida. Thomas kurdab lihtsalt oma rasket elu ja unistab, et saaks tagasi emme juurde.”

      „Tommy,” sõnas Newt ning talle ei paistnud see nalja tegevat, „sa läbisid muutumise, said osa mälestusi tagasi. Kui palju sa mäletad?”

      Thomas oli sellele palju mõelnud. Suurem osa mälestustest, mis meenusid pärast painajalt torgata saamist, olid nüüd udused. „Ma ei tea. Ma ei suuda kujutleda välismaailma või seda, kuidas oli olla seotud inimestega, kellel aitasin labürinti välja mõelda. Enamik mälestusi on kas uuesti hägused või kustunud. Ma olen ka mõnda imelikku unenägu näinud, aga ei midagi, millest oleks abi.”

      Seejärel rääkisid nad sellest, mida olid kuulnud kummaliselt külaliselt. Päikeseplahvatustest, haigusest ja sellest, kui erinev võib kõik tunduda nüüd, mil nad teavad, et neid testitakse ja pannakse proovile. Paljustki, millele polnud veel vastuseid – ning mida varjutas sõnatu hirm viiruse ees, millega nad väidetavalt nakatati. Viimaks võttis maad vaikus.

      „Noh, meil on paljugi, millest sotti saada,” ütles Newt. „Ja mul on vaja abi, et see paganama toit enne homset kusagile ei haihtuks. Miski ütleb mulle, et meil on seda vaja.”

      Thomas polnud sellele isegi mõelnud. „Sul on õigus. Kas inimesed õgivad ikka veel?”

      Newt raputas pead. „Ei, Frypan haaras ohjad enda kätte. Selle kängi jaoks on toit püha – minu meelest oli tal hea meel, et ta saab jälle millegi puhul tähtis nina olla. Aga ma kardan, et rahval võib tekkida paanika ja nad üritavad ikkagi kõik nahka pista.”

      „Oh, ole nüüd,” sõnas Minho. „Meie jõudsime nii kaugele põhjusega. Kõik idioodid on nüüdseks surnud.” Ta heitis silmanurgast pilgu Thomasele, justkui pelgaks, et poisile jäi mulje, nagu ta oleks Chucki sinna hulka arvanud. Ja võib-olla ka Teresa.

      „Võib-olla,” vastas Newt. „Loodame. Igatahes, ma mõtlesin, et peaksime organiseeruma, kõik uuesti jonksu ajama. Käituma nagu paganama Glade’is. Viimased päevad on olnud viletsad, kõik muudkui vigisevad ja oigavad, ei mingit struktuuri ega plaani. See ajab mind hulluks.”

      „Mida sa meist siis tahad?” küsis Minho. „Et võtaksime rivvi ja teeksime kätekõverdusi? Me oleme nõmedas kolmetoalises vanglas lõksus.”

      Newt rehmas käega läbi õhu, justkui Minho sõnad ei tähendaks midagi. „Mida iganes. Ma lihtsalt räägin, et homsest on kõik ilmselgelt teisiti ja me peaksime selleks valmis olema.”

      Jutust hoolimata näis Thomasele, et Newtil ei õnnestu oma mõtet edasi anda.

      „Mida sa öelda tahad?”

      Newt vaikis, vaadates Thomast ja seejärel Minhot. „Meil peab homse saabudes olema kindel juht. Ei tohi jääda kahtlustki, kes see on.”

      „See on kõige nõmedam ja suhkam asi, mida sa oled eales öelnud,” sõnas Minho. „Sina oled juht ja sa tead seda. Me kõik teame.”

      Newt raputas kindlameelselt pead. „Kas nälg paneb juba neid paganama tätoveeringuid unustama? Kas need on sinu arvates ainult kaunistused?”

      „Oh, ole nüüd!” nähvas Minho. „Kas sa tõesti arvad, et see tähendab midagi? Nad lihtsalt mängivad meie mõistusega!”

      Vastamise asemel astus Newt Minho juurde ja tõmbas tema särgi eemale, et tätoveeringut näidata. Thomas ei vaadanud – tal oli meeles. Tätoveering oli märkinud juhiks Minho.

      Minho raputas Newti käe eemale ja asus oma tavapäraseid sarkastilisi märkusi pilduma, ent Thomas oli juba mõtetes mujal, südamerütm tõusnud kiirete valusate tukseteni. Ta suutis mõelda vaid sellele, mis tema enda kaelale tätoveeritud.

      Et ta tuleb tappa.

      13. PEATÜKK

      Thomasele tundus kell üsna palju ja ta teadis, et nad peavad öösel magama, et hommikuks valmis olla. Nii veetsid nad välujatega ülejäänud õhtu, valmistades voodilinadest pakke, millega vedada toitu ja lisariideid, mis kappidest nähtavale ilmusid. Osa toitu oli saadetud kilekottides, mis täideti nüüd veega ja seoti kardinatest rebitud ribadega kinni. Keegi ei oodanudki, et need kaua lekkimata vastu peavad, ent kellelgi ei tulnud midagi paremat pähe.

      Newt oli viimaks Minhot veennud juhiks hakkama. Thomas teadis sama hästi kui kõik teisedki, et neil oli vaja kedagi etteotsa, ning tundis kergendust, kui Minho vastumeelselt nõustus.

      Umbes üheksa paiku leidis Thomas end voodist jälle ülemise nari põhja põrnitsemas. Tuba oli kummaliselt СКАЧАТЬ