Põlenu katsed. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      „Õuu!” hüüdis see keegi, lükates Thomase eemale. Enamat polnud võimalik, sest veekotist tuli tugevasti kinni hoida.

      „Olge kõik paigal ja vait!” See oli Minho ning Thomase kergendustunne pani teda äärepealt rõõmust hõiskama. „Thomas, kas see olid sina? Kas sa oled siin?”

      „Jah!” Thomas ajas end püsti, kobades pimesi enese ümber, et kellelegi rohkem mitte otsa komistada. Ta ei tundnud muud kui õhku, nägi vaid musta. „Mina olin viimane, kes tuli. Kas kõik said läbi?”

      „Me parasjagu rivistusime ja loetlesime rahvast kenasti üle, kui sina sisse koperdasid nagu uimas pull,” vastas Minho. „Alustame otsast peale. Üks!”

      Kui keegi ei öelnud midagi, hüüdis Thomas: „Kaks!”

      Sealt alates asusid välujad end järjest loetlema, kuni Aris ütles viimaks: „Kakskümmend.”

      „Hästi,” teatas Minho. „Oleme kõik siin, olgu see siis, kus tahes. Ma ei näe suhkatki.”

      Thomas seisatas, tunnetades teisi poisse, kuuldes nende hingetõmbeid, ent peljates liikuda. „Kahju, et meil taskulampi pole.”

      „Tänud, et ilmse välja tõid, härra Thomas,” vastas Minho. „Olgu, kuulake. Oleme mingisuguses koridoris – tunnen, et mõlemal pool on seinad, ja nagu ma aru saan, olete teie minust paremal pool. Thomas, seal, kus sina seisad, on see koht, kust sisenesime. Peame vaatama, et kogemata läbi selle lapatuse-mapatuse-kupatuse tagasi ei satu, nii et kõik kuulake minu häält ja tulge minu suunas. Pole suurt muud valikut, kui minna seda teed edasi ja vaadata, mida leiame.”

      Ta oli viimaseid sõnu lausudes hakanud Thomasest eemalduma. Jalgade liikumise kahin ja pakkide mütsumine vastu riideid andis märku, et teised järgnesid. Kui Thomas tunnetas, et on viimane ega astu enam kellelegi peale, liikus ta aeglaselt vasemale, sirutades käe välja, kuni tundis kõva, jahedat seina. Seejärel kõndis ta ülejäänud kamba järel, lohistades käega mööda seina, et mitte ära eksida.

      Keegi ei lausunud kõndides sõnagi. Thomasel oli vastik, et tema silmad ei harjunud pimedusega – polnud valgusepoegagi. Õhk oli jahe, ent lehkas vana naha ja tolmu järele. Ta koperdas paar korda enda ees liikuvale poisile otsa; ta ei teadnud isegi, kes see oli, sest poiss ei öelnud kokkupõrke järel sõnagi.

      Nad muudkui rühkisid, tunnel üha otse ja otse kulgemas, ilma et oleks kordagi vasemale või paremale pööranud. Thomase käsi seina vastas ja jalgealune maapind hoidsid teda ainsana reaalsuses või pakkusid aimu, et ta liigub. Teisiti võinuks arvata, et ta hõljub tühjuses ega jõua sugugi edasi.

      Ainsaks hääleks oli kingataldade kokkupuude kõva betoonpõrandaga ja välujate juhuslik sosin. Thomas tajus igat südametukset, kui nad mööda lõputut pimedusetunnelit marssisid. Ta ei saanud parata, et mälestustes ilmutas end karp, pime, läpatanud õhku täis kuubik, millega oli teda Glade’i saadetud; sealne tunne sarnanes praegusega. Ent vähemalt nüüd oli tal kindlaid mälestusi, tal olid sõbrad ja ta teadis, kes nad olid. Vähemalt nüüd mõistis ta, mis on mängus – et nad vajavad ravimit ja peavad selle saamiseks arvatavasti nii mõndagi hirmsat läbi elama.

      Korraga kaikus üle tunneli hoogne sosin, mis näis kostvat ülevalt poolt. Thomas jäi sammu pealt seisma. Sosistajaks polnud ükski väluja, ta oli selles kindel.

      Minho hüüdis eestpoolt, et nad seisma jääksid. Ja seejärel: „Kas te kuulsite seda?”

      Paljud välujad pomisesid jah ning hakkasid küsimusi esitama, ent Thomas kergitas kõrvu lae suunas, üritades üle häälte midagigi kuulda. Sosistamine oli kestnud vaid hetke, täpselt nagu oleks öeldud vaid paar sõna, mis kõlasid, nagu tuleksid mõne väga vana ja haige mehe suust. Kuid sõnum oli jäänud täielikult arusaamatuks.

      Minho käskis kõigil taas vait olla ja kuulatada.

      Kuigi valitses pilkane pimedus ning see oli mõttetu, sulges Thomas silmad, keskendudes kuulmismeelele. Kui hääl peaks uuesti kostma, tahab ta aru saada, mida öeldakse.

      Ei läinud minutitki, kui vana hääl järsult uuesti sosistas, kajades läbi õhu, nagu oleksid lakke kinnitatud kõlarid. Thomas kuulis paljusid õhku ahmimas, justkui nad oleksid seekord tema sõnadest aru saanud ja kuuldust jahmunud. Ent temal polnud endiselt õnnestunud ühtki sõna tabada. Ta avas taas silmad, kuigi midagi polnud muutunud. Täielik pimedus. Must.

      „Kas keegi sai aru?” küsis Newt.

      „Mõnest sõnast,” vastas Winston. „Kusagil keskel kõlas nagu „minge tagasi”.”

      „Jep, just nii,” nõustus keegi.

      Thomas mõtles kuuldule ja tagantjärele meenutades näis tõepoolest, justkui oleksid need sõnad kusagilt läbi lipsanud. Minge tagasi.

      „Kõik mulgud kinni ja kuulake seekord korralikult,” kamandas Minho. Pimedasse koridori sigines vaikus.

      Järgmine kord, kui sama hääl kostis, mõistis Thomas igat silpi.

      „Ainult üks võimalus. Minge kohe tagasi ja teid ei lõiguta katki.”

      Eestpoolt kostvate reaktsioonide järgi said ka kõik teised seekord aru.

      „Ei lõiguta katki?”

      „Mida see veel tähendab?”

      „Ta ütles, et me võime tagasi minna!”

      „Me ei saa usaldada mingit juhuslikku känki, kes pimedas sosistab.”

      Thomas üritas mitte mõelda viimase kolme sõna halvaendelisusele. Ei lõiguta katki. See ei kõlanud sugugi hästi. Ja see, et ta ei näinud mitte kui midagi, tegi asja vaid hullemaks. Ajas marru.

      „Minge lihtsalt edasi!” hüüdis ta Minhole. „Ma ei kannata seda enam kauem! Minge!”

      „Oota nüüd.” Frypani hääl. „Hääl ütles, et see on ainult üks võimalus. Peame seda vähemalt kaaluma.”

      „Jep,” lisas keegi. „Võib-olla peaksime tagasi minema.”

      Thomas raputas pead, kuigi teadis, et keegi ei näe seda. „Ei mingil juhul. Tuletage meelde, mida see mees laua taga meile rääkis. Et sureme hirmsat surma, kui tagasi läheme.”

      Frypan ei jätnud jonni. „Noh, aga mis teeb temast suurema juhi kui see sosistav mees? Kuidas me peaksime teadma, keda kuulata ja keda mitte?”

      Thomas teadis, et see oli hea küsimus, ent tagasiminek ei tundunud õige. „See hääl raudselt paneb meid lihtsalt proovile. Me peame edasi minema.”

      „Tal on õigus.” See oli Minho hääl kusagilt eestpoolt. „Tulge, lähme.”

      Ta oli vaevu jõudnud viimase sõna öelda, kui sosin kaikus taas läbi õhu, seekord täis lapsikut viha. „Te olete kõik surmalapsed. Teid kõiki lõigutakse katki. Surnud ja katki.”

      Thomase kuklal tõusid kõik karvad turri ja jahedus näpistas selga. Ta eeldas, et kuuleb veelgi rohkem hüüdeid, et nad peaksid tagasi minema, ent välujad suutsid teda järjekordselt üllatada. Keegi ei lausunud sõnagi ja peagi rühkisid kõik taas edasi. Minhol oli olnud õigus, kui ta ütles, et memmekad praagiti välja.

      Nad jõudsid СКАЧАТЬ